Et paari aasta pärast meeles oleks

Tehase parkla on tühjem kui tavaliselt, külaliste parkimiskohad puhta tühjad. Kabinetiinimesed istuvad vagusi ja ei kappa piki tootmisliine. Mitte, et nad seda ennegi eriti innukalt teinud oleks,  aga kui enne ei teinud nad tsehhides midagi, siis nüüd ei tee nad samas kohas sedagi.

Ma ka, ma ka.

Kuigi eile sai paar meest kaasa meelitatud ja Narvas tuutorit tegemas käidud.

Kõige mustem mõte, mis pähe tuleb on täis kõhedust, et äkki vean ma pesemata käte ja kasimata kingadega kellelegi suvaliselt vedelevat viirust käeulatusse. Muu on esialgu teisejärguline.

Hamsterdamas ei käinud. Ma olen maakas, maakaeluga käib kaasas võimalus jääda lume-, pori- või katkise auto lõksu ja see tähndab alati FIFO süsteemi köögikappides ning LEAN-ladu sahvris. Kui millestki läheb käiku viimane pakk, on aeg uus tuua.

Kinod-teatrid on kinni, raamatukogu samuti. Riiulites on mõned tuhanded raamatud, äkki leian midagi, mis enam meeles pole. Kui ei leia, siis jääb alati võimalus teha väljasõit linna ostukeskuse parklasse ja jälgida elavas looduses kempsupaberi kokkuostjate kevadist pesamaterjali kogumisretke. Aknad peavad kinni olema ja parem, kui uksed lukus, ohutus on oluline.

Lõuna asemel tehtav kappamine ei ole veel ära tüüdanud aga meeldima pole ka hakanud. Meeldib muidugi uute kommetega kaasnev kaalulangus ja võhma kasv, aga praalitava tulemuseni on veel nii pikk tee minna, et...et nii vanaks lihtsalt ei elata. Täna panin muide tähele, et kui ma tavaliselt oma kõnniotsale lähen, on kergliiklusteel lume olemasolul väga harva kellegi teise jäljed ees, siis täna oli lumi jälgi täis nagu pärast rahvamatka.

Inimestel on igav...

Hoidku saatus meid liigse põnevuse eest.