Karpaadid, lossid ja Daciad

 

Mida teha kui teatrikamba semude peas hakkab idanema mõte elu esimesest lennureisist ja üks neist näib samal ajal olevat veendunud, et õnn ootab teda Rumeenias? 

Õige, tuleb korraldada reis Bukaresti. Sooduskampaania ajal pea pool aastat tagasi soetatud piletid, mitme kuu eest broneeritud majutus ning nädalate eest valitud kohalikud ekskursioonid – isetehtud pakett saigi valmis. Kaaslased uurisid ette võimalikke klimaatilisi tingimusi – ennustus oli, et „see on kevade kauneim õitseaeg, õitsevate kirsside ja tulpide tipphetk“. 

Reaalsuses leidsime end samalaadsest, kohati jahedamast kohast kui kodumaa. Oligi tore, ei ajanud higiseks. 

Kõndisime palju, lasime end sõidutada veel rohkem, kohati olime kolmekesi ainsad, kes ekskursioonide ajal bussis ei maganud, vaid võõrast maad silmadega õgisime. 

Iga minut oli seda väärt. 

 Esimene päev. Tallinn – Riia – Bukarest. „Lennureis algajatele“ 

 Pole ma isegi mingi lennureiside guru, aga päris esmakordseid oli tore vaadata. Elevus, põnevus ja akna külge kleepumine nagu esimestel lendudel ikka, ma teen sedasi praegugi.

Meeldejääv meile kõigile. 

Bukarest ja Bolt. Selle kirjutan lihtsalt infoks inimestele, kes tahavad ise midagi sarnast ette võtta: kui tellite sõidu, siis ärge väljuge auto ootamiseks lennujaama parklast nr 2. Tee ääres seisjatest sõidab teie vedaja sirge näoga mööda. Ainsad, kes teist hoolivad, on meeeeeeeletult pealetükkivad ametlikud taksojuhid – nad võivad (ja teevad seda!) teist neli-viis korda mööda sõita ja end pakkuda stiilis „minu säär on sirgem, äpitaksode juhid petavad ja on muidu koledad!“. 

Sõidule saime lennujaamast kilomeeter eemal – asi näis algul hullem, kui tegelikult oli ja väike jalutuskäik ei murra kedagi. Järgmiste päevade jooksul oli veel üks kummaline juhus, kus tellitud Bolt taas mööda sõitis ja meid järgmisele juhile „andis“. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et meid oli kolm ja juhil oli esiiste poekraami täis. Muidu: soovitan, süsteem toimib hästi, hinnad on talutavad. 

Viis päeva, neli ööd, kahe magamistoaga ja elutoa diivaniga korter viiesaja meetri kaugusel Bukaresti parlamendist, vaatega

parlamendihoonele. Parlament on see lipu ja sammastega asi, mis meie aknast avaneva põhivaate kohal paistab. Ausõna, meie korter ei mätšinud õuevaatega. 

Tohutute kontrastide maa. Majad, mille üks ots on kokku vajunud ja teises otsas müüakse mööblit. Pompöössed linnaväljakud ja viis päeva vedelev surnud rott kõnniteel. Liiklus, mis teeservast jälgides viib infarkti äärele, ja samas on vöötrada tee ületamiseks üllatavalt ohutu. Bukarestis elab inimesi enam kui Eestis terve maa peale kokku. Olin esmakordselt linnas, kus helitaust oli nagu Ameerika filmis – alati, igal ajahetkel oli kuulda sireene. Kiirabid, politsei, tuletõrje – neid oli erinevate kirjade ja värvidega, sireenidki olid erinevad. Politseiautode tavarežiim on „disko“, ehk siis punane ja sinine vilkur korraga. Uurisime välja, et seismamajäämise signaal autojuhile on sinine vilkur koos sireeniga. 

Mitte et meil seda vaja oleks läinud. Tavaautojuhid lebavad oma signaalidel vist kogu aeg kõhuli otsas, politsei jalgsipatrullid vilistavad iga väljahingamise ajal – lärm linnas on meeletu. 

Jube põnev oli. 

Esimesel õhtul käisime läbi teekonna meie majutusest kohani, kust pidid järgmisel kahel hommikul algama ette ostetud bussiekskursioonid. 

Mõnekilomeetrine jalutuskäik mööda Rahvusliku Ühtsuse bulvarit, üle Dâmbovița jõe, Võidu tänavat pidi üles – ja me olime juba mattunud arhitektuuri uskumatu segaduse alla. Juugendstiilis hooned vaheldumisi kurat-teab-mis-majadega ümber hiiglaslike linnaväljakute, CEC-panga maja, mis valgel ajal on kuidagi

tolmune ja kaame, kuid hämaruse saabudes müstiliselt valgustatud, Macca–Villacrosse’i passaaž, mille sisu on tegelikult … no ma ei tea … õllekas, kuid välimus kuninglik,

Ja nii edasi ja nii edasi. Kandiliste betoonmajade vahelt võib leida pöidlaotsasuuruse nikerdusi ja kivipitsi täis kiriku ning mõnda tänapäevase välimusega poolikut ehitist lammutatakse selgelt enne selle valmimist. 

Kui me oma vantsimisega Ülikooli väljakule jõudsime, olime juba pealaeni muljeid täis. Õudne. Äge. Mõlemad korraga.

Järgmisel hommikul oli meil äratus kell viis. Aega oli muidugi laialt käes ekskursioonibussiga kohtumine oli tegelikult kell pool seitse ja pealevõtmiskohani paarkümmend minutit jalutada –, aga jah, inimesed on erinevad: mõned eelistavad hommikuid alustada aeglaselt ent vara. 

 Brani loss, Peleși loss, Brașovi vanalinn. Vahemaad on Rumeenias pikad. Võib-olla mitte küll kilomeetrites, kuid ajas kindlasti. Ummikud linnades ning maanteedel on kenasti ekskursioonide aja sisse arvestatud. Kümnetunnine väljasõit on kökimöki, sõiduaega kasutas enamik ekskursiooniseltskonnast norskamiseks. Meie ei raatsinud – silmad muudkui õgisid maastikke. 

Aga te muidu ikka teate, millega Brani lossi seostatakse? Jaa, tublid – see on loss, mille Bram Stoker kuulsaks kirjutas. Ise ta sinna küll kunagi ei jõudnud, aga näe, inimesed üle ilma käivad siiani seal Draculat otsimas. Giid jutustas meile tolle lossi tegelikust ajaloost: teutoonide lobudik, sakside kiviloss, kuninganna Maria residents, lagunemine, kommunismi võidukäigu lõpu järgne tagastamine kuningasoost pärijatele ja lossi taastamine muuseumina. Omanik hoiab lossi korraga müügis ja samal ajal ka muuseumina avatuna, kuid giid manitses meid: „olge ettevaatlikud, mida te vaatate!“, sest lossisene väljapanek on kompott pärisajaloost, Draculast ja Vlad Țepeșist. Too viimane – meie jaoks Drakula prototüüp, maailmas üks sadismi õpikunäide, rumeenlaste ajaloos rahvuskangelane – pole sellesse lossi oma jalga kunagi tõstnudki. Giidi sõnul oli tegemist tubli vabadusvõitlejaga, kelle kõrvalhobi oli moslemite teivastamine searasvaga libestatud tokkidega ja teivastamise saadustest paarikümne tuhande tüvega metsa moodustamine. Ma tahaks kuulda, kuidas ta seda lugu mõnele türklaste grupile räägib. 

 Järgmine sihtkoht oli Brașov. Linnaväljak, mida ajalooliselt kasutati turu- ning avalike hukkamiste platsina. Lossivärav, kus Vlad Țepeș olevat kohtunud ühega oma paljudest armukestest, saksa soost Katherinaga, kellega sel seelikukütil olevat olnud kuus last. Tolle hoone vastas oli olnud kvartal lihtrahva jaoks, kus tegeleti muu hulgas nõidade põletamisega. (Mulle hakkas juba tunduma, et giidil on hobiks kõikvõimalike hukkamisviiside ja -kohtade kataloogimine.) Protestantlik kirik, mida kutsuti „Mustaks kirikuks“, kuna selle müürid on kunagisest põlengust mustunud. Nagu Tallinna Toomkirikul, on ka sel kirikul kõrvaluksed madalamad kui ehitamise ajal loodud, sest põlenguräbu ei koristatud taastamise ajal seinte äärest ära – pinnas müüride ümber tõusis, uued uksed said madalamad. „Kui tahate, võite kirikusse sisse minna, aga seal on igav – protestantlik kirik, teate küll, pilte pole ja …“ 

 Oh seda bütsantslikku edevust … 

 Seejärel lasti meid linna peale lahti. Ronisime kahte torni – jäänukid mingitest tuvastamatutest linnuselõikudest –, sealt sai üle linna vaadata ja pilte teha. 

Käisime linnaväljakul söömas, valides puhta kohalikud road: leivapätsi sees oasupp, kapsarullid ja hakklihavorstikesed ning kolme peale sõõrik moosi ja hapukoorega. Sööge alati midagi kohalikku. Hea oli. Üks maja luges küll meie suutäisi söömise ajal, see näis kahtlane.

 Peleși loss. 

Euroopa esimene loss, kus oli keskküte, elekter, veevärk ja midagi veel, mida ma olen unustanud. Kommunistide diktaator Ceaușescu olla kunagi tahtnud sellesse lossi oma pesa teha, aga teda hirmutati, et kohalikud ei pruugi olla väga lojaalsed ja metsad on ümberringi väga mürgiseid seeni täis … mees oli (khm) pisut paranoiline ning loobus oma plaanist. 

 

Loss on riiklik muuseum ning nagu riigiga ikka lood, on tegu kehva ärimehega – paar päeva nädalas ei ole loss avatud. Meie sattusime sinna ühel neist päevadest. Jalutasime aias, näppisime seinu, kuulasime jutte karudest, kellest kohalikud metsad kubisevat, ning kogu lugu. Õnneks oli nii aias kui lossiõues piisavalt vaadata, kuigi väike  kahjutunne jäi sisse. 

Tagasi jõudsime pimedas. 

Noh – vanad ja väsinud. Järgmise päeva väljasõit pidi algama pool üheksa, ärgatud sai ju ka varavõitu. 

 Vein, kerge näks ja magama. 

 Järgneb…