Mamma lood

 

Gripihooajal on keeruline mingeid teatriskäike pikalt ette korraldada. Hommikul võib kõik klaar ja nett näida ja lõunast vajub keegi seltskonnast norgu ning nohuseks ja eks siis proovi hirmkallist piletit kuhugi maha parseldada.

Närve kulus ikka raasuke, aga lõpuks laabus kõik. Piletid said kasutatud, osa seltskonnast sai jooksu pealt alevi vahelt üles nopitud, libedaid teid trotsides pool tunnikest kihutatud ja tore õhtu sai alata.

Aravetel on kohvik, kus saab süüa. 

Peale söögi saab samas kohvikus teinekord ka teatrit, siiani on tegu olnud soološõudega.

Eile rääkis Margus Tabor meile oma Mammast.

Meil kõigil on olnud elus mammad. Mõni mamma on olnud ka papa, mõni hoopis naaber või muudmoodi meie elusse kinni jäänud tegelane.

Esineja Mamma oli üks kõva Hiiu mutt, kange kui pihlakapulk ja omal moel igavene, ka teispoolsusesse kadununa mõjutab ta kõnelenu elu. Ehk nagu Margus Prangel lõpus publiku kalla nokkides mainis: kui Mamma oli omal ajal öelnud, et ega Margus ikka ilma temata midagi tehtud saa, siis ennäe - praegu aitab Mamma tal Hiiumaale maja ehitada. Khm, meie, publiku, raha eest.

Esineja tõi Mamma ja mitte ainult Mamma veidrused, kiiksud ja ettevõtmised meie ette mõnusa soojusega, kellestki ei jäänud santi maitset suhu.

Kui ma suureks saan hakkan ka Mammaks. 

Mu kaaslane hõõrus juba sama õhtul mitmeid kokkulangevusi mammanduses mu nina alla.

Seega lootust on, inimesed, on!