Šoti näidend

ERSO mängib sõja algusest saadik kõigil kontsertidel esimese palana Ukraina hümni.

Selle näidendi algusesse sobis see kui valatult.

Etenduse enda algusstseen, aegluubis liikuv aristrokaatide rivistus, retsiteerimas tausta tekitavaid värsse lõi mu ajus jalaga lahti ukse mille tagant kukkus välja mälestus raamatust "Tunnetuse salakaval tee", selles avaldatud pildid Goya loomingust, tema graafika...ja oi, kui täppi ma panin. 

Elamus oli võimas, täielik laviin, ma ei saa lähiminevikust midagi sellist meenutada. 

Setu loitsud ja  Melevi dervišite vurrina keerlemine. 

Miljon sümbolit, pooled neist kindlasti üle mu pea.

Kõige võimsama mulje jättis mulle endale Priit Võigemast nõia rollis.  Ta mängis seda ju tegelikult ainult häälega, nõial ei olnud žeste, tema nägu oli kaetud terve näitemängu kestel, kuid ta oli VEENEV.

Mitte, et teised halvemad oleksid olnud. kindlasti mitte. Ma ei kujuta ette kui suure käntsaka näitleja hingest need rollid hammustasid, ma ei tea mis nipiga nad lapsnäitlejate tundeid ühes tükis suutsid hoida. Ei tea.

Enamasti inimesed ju teavad klassikaliste näidendite sisu kui nad lähevad sajandeid vanu näidendeid vaatama. Küsimus on selles, kuidas neid serveeritakse. Mida rõhutatakse. Millele vihjatakse.

Macbeth. Võimujanu iga hinna eest. Kes ette jääb, olgu või südamesõber, see tapetakse. Kes arvatakse ette jäävat, olgu või ohutuim nööp, see tapetakse.  Võim, mis näis eemalt magus muutub kättesaaduna kibedaks, aga ära anda seda ju ka ei raatsi.

Goya veelkord. 

Kui kõik olid surnud, kes näidendis tapetud pidid saama, esitati misanstseene Goya julmade gravüüride koopiatena ja see tuletas äkki meelde, et  kunst ometi ju põhines millelgi, võibolla täiesti ehedatel pealt nähtud hetkedel. Keegi kedagi odaga läbi torkamas, surnuid leinatakse, laipu tassitakse, ohvreid piinatakse.  Päris elus on see jõle, kunstis... tegelikult ju samuti jõle.