"Okahoma", teate küll.
MTÜ Kungla muusikalitrupp.
Minu esimene amatööride-muusikal.
Viimati vaatasin ma seda lavaka kolmeteistkümnenda lennu diplomilavastusena, mitte küll Ugalas vaid telekast. Dajan Ahmet oli käruga maadlev Ali Hakim ja Allan Noormets Esimene Armastaja.
Seekord oleksin ma meelsasti kava ostnud, aga seda ei olnud ja nii ma siis ei teagi, kes olid seekordses lavastuses näiteks Laury ja tema tädi rollides - väga toredad esitused, mitte, et teised kuidagi nigelamad oleksid olnud.
Üllatavalt palju noori laulvaid mehi trupis, mis meega neid küll kohale saadi? Sellest, et üks poiss oli kindlasti tüdruk ja šerif oli samuti täiesti naine mis naine ei olnud mingit muret, nii lihtsalt seekord pidigi olema.
Ja kõik oskasid laulda.
Ja püss paukus ning nuga välkus ja tantsulkal läks kakluseks nagu pidi.
Teate, asjaarmastajaid PEAB vaatamas käima, see on hingele hea.
***
Keset etendust tuli pähe imelik võrdlus. Tegu oli tantsustseeniga, üle tosina inimesi kepsutas ühes rütmis laval või nii vähemalt pidi see olema. Nagu ikka ei ole "pidi" ja "toimus" sünonüümid ning mõni tantsiv jalapaar jäi paar takti maha või kimas pool nooti ette. Täiesti normaalne olukord, lava oli väike kui pöidlaots ja tantsupoognad laiad kui noore mehe vikatikaar.
Mõte tuli nagu hulkuv koer laulatusele, sama sobimatu: kui muutuvates oludes pole võimalik viitteist tantsijat alati võimalikult sünkroonis liikuma saada, siis kuidas kujutavad vandenõuteoreetikud ette maa lapikuse varjamist sadade tuhandete "teadjate" poolt?
No on ju sellesse hetke mitte passiv mõte?
Kunst on süüdi!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar