Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 2...

 

... ma isegi ei tea, millest alustada. 

Aga maal suvitamine võib lõppeda kalkunifarmi rajamisega

Esimesed sammud selleks on tehtud. Usute või mitte, aga Maaka tõupuhtad laudatriibikud olid aastaid elanud kui tunnistajakaitseprogrammis. St anonüümsetena. Nimedeta. Dokumentideta. Lihtsalt "kassid". Nagu mis mõttes? Ristisin nad kenasti Matildaks ja Mahvaldaks. 

Matilda, see rohkema valgega, müüks oma hinge maha ühe korraliku selja- ja sabamassaaži eest, on muidu ka veits peenutseja ja amastab paljaid inimvarbaid kasutada oma kõrvataguste lõhnastamiseks. Mahvalda on väike, paks ja kuidagi imelikult kandiline; meenutab kujult vurrudega diivanipatja. Suhtleb peamiselt siis kui on lootust süüa saada. 

Maakas ja kassiduo on uute tiitlitega juba harjunud, nii et ma võtsin ette järgmise missiooni: kanade tsiviliseerimine. Kanu hetkel (veel) ei ole, aga needki ei saa ju anonüümsete munamasinatena ringi lipata? Üks nimi on juba eelmisest aastast olemas, Henrietta, aga ülejäänud nimed on veel lahtised, nii et kõik pakkumised on oodatud. 

Lähme nüüd tänasesse hommikusse: Sigudiku tamiilidraama

Sigudik teatas läbi äpi, et tal olla tagumine vasak ratas kinni kiilunud. Läksime õue vaatama. Esialgu tundus, et pikutab teine niisama keset muru, aga lähemale jõudes paistis tagaratta juurest tamiilirull. See sama, mis möödunud nädalal Päris Niiduki kinni tõmmata ja välja suretada suutis. Kormoranikindel ja ilmselt vaalade püüdmiseks. Sigudik oli selle kuidagi lauda vundamendiservalt kätte saanud ja end nii absurdselt sellesse mässinud, et päästeoperatsiooni käigus tuli sooritada tagaratta ajutine amputatsioon. Terade ümber oli ka kilomeeter. Kui ratta omale kohale tagasi pookisime, pidas Sigudik peale restarti väikese mõttepausi. Ta pidi eksistentsiaalsest traumast natuke toibuma.

Kui virgutav hommikune reanimatsioonidraama oli seljatatud, saime lõpuks pöörduda oma päevakava päris eesmärkide juurde:

A: LEIDA LAADASINK. Seda on teatavasti juba nädalakene hädasti vaja olnud, pluss Sigudiku päästeoperatsioon võttis kaloreid, nii et kinnisidee vaid kasvas. 

B: Kasvuhoone remondikomplektist jäi eile üht-teist puudu, vajasime veidi polte, mutreid ja seibe, et kasvuhoone konstruktsioonid üle käia. Sest kui praegune kurkide, paprikate ja tomatite vahetus läbi saab, võib Henriettale läbipaistvat ja sooja hilissügisresidentsi vaja minna.
Kanakuudi jaoks oli ka veidi pudi vaja. 

Pilistvere laat

Pilistvere on üks väga ilus koht, korras majad ja aiad, aga laadaga oli seal veits ikaldus. Nii 8 müügiputkat, aga ei mingit sinki! Käokella ka mitte. 

Pilistvere bussipeatus, buss köib iga päev ja mitu korda!

Käisime siis hoopis kirikus ja tiigi ääres, kus mind veepiiril ründas konn. Hüppas vastu jalga, ma vist tegin mingit imelikku häält, liigutustest rääkimata, nii et Maakas sirutas mulle kiirelt abikäe. Ma pärast ütlesin talle, et ma olen küll väga tänulik, aga nii ei maksa teha, sest kui ma tõesti kukuks, siis oleks me kahekasi seal tiigis olnud, vesiroosid kõrva taga, konnad õlal ja linask kaenlas. 

Jaa, sama konn oligi - tundub ju sõjakas?

Suundusime edasi Jämejala vanavaralaadale

Ees ootas väidetavalt 200 müüjat Eestist, Lätist ja Leedust, rahvusvaheline tase.
Maakas otsustas parkida kõige kaugemasse võimalikku kohta, et me saaksime enne laadale jõudmist mööda tolmust teed vantsida. Ega andnud mulle autovõtmeid kui ma tahtsin auto lähemale tuua. Ja kui me lõpuks nende lõputute lettide vahel seiklesime, oli Maaka põhimure loomulikult see, et "jalad on nii väsinud“.

Laat meenutas tohutut fantastilist ja absoluutselt võluvat prügimäge, kus igal ruutmeetril peitus mõni ajaloohõnguline aare. Välja arvatud käokell. Ja korralk sütega samovar. Ehk siis me ei vajanud sealt kila-kola hulgast midagi. Õigemini trummi ostmisega ei olnud Maakas lihtsalt nõus. 

Kõige parem kraam ehk söök on alati laadaplatsi kõige kaugeimas, viimases, kõige kättesaamatumas otsas. Kuid me jõudsime sinnagi.

Ühest telgis komistasime tõelise pärli otsa: müüdi ebastandardset sinki, igasegased tükid, tükikesed, lõiked, kamakad. Kilo hind 9.90 €. Minu nõudmine oli konkreetne: ma tahan pekisemat tükki! Kiire diplomaatiline läbirääkimine ja kokkulepe Maakaga: Maakas sööb taise osa ja mina saan peki. Win-win!
Lisaks langesid meie saagiks pool suitsukana ning suitsulatikas. (Viimane on postituse ilmumise ajal juba söödud.)
Värskeid soolakurke jõllitasin ma pahase pilguga: 10.-€ kg. (Need on postituse ajaks ise "hakkama pandud", kõva kokkuhoid!)

Avatud talude päev on ka. Aga kõikidest neist viitadest sõitis Maakas gaasi andes mööda, sest kartis, et lõpetab autotäie loomaaiaga. Ma tee peal otsisin netist kõik kalkuni- ja kitsemüügikohad üles.

Kalkuni nimi oleks Klara (noorkalkun maksab 25.-) ja kits oleks Mää Ärlin Monroe (kolme kuune emane kits maksab 60.-). 

Tagasiteel same Koeru Coop-ist ka oma ehitusmudru ning Koeru Grossist korralikku raieliha, 2.69€/kg, mis mind absoluutselt hämmastas, imeline sigaliha "loomasööda" hinnaga . 

Ja muidu on ka elu hetkel täitsa kena.
Ees ootab kanade Disneylandi ehitus ning seljanka keetmine, sest kui nüüd üdini aus olla, pole sink ju otsa saanudki, eelmine oli tükeldatuna sügavkülmas ja vajab nüüd realiseerimist. Ühes muu lihaga.