Seenel

Võsa. Võsa. Selline võsa, mida mõnel maal vabalt džungliks võib nimetada, padrik, kust terve nahaga läbi pugemine näis võimatu, milles elas miljon puuki, kümme korda sama palju sääski, mille alune tõenäoliselt kubises rästikutest, ega karugi ei saanud välistada. 

Kuidagi oli Joonatan siiski siia sattunud. Kusagil ses seinas pidi olema nõrk koht. Kui juba ühtepidi läbi pääses, siis miks ei oleks pidanud sama tee teistpidi läbitav olema? Joonatan üritas mitte mõelda mõrdadele. 

Tema ei ole ometi kala, mets pole mõrd. 

Rööbik lõõtsutas küll nagu latikas kuival. Miks ometi, mis tal viga puude alt läbi pugeda – Joonatan pidi palju kõrgemalt ennast läbi murdma. 

Hea, et seeneämber selle rapsimise peale alles jäi. Polnud seal küll teab mis saak, aga ikkagi ämber. Need juba puu otsas ei kasva. Pangepõhjas oli paar pilvikut ja kümmekond kaseriisikat. 

Kaseriisikad on ilusad seened. Joonatanile meeldis neid korjata, olgu, et kupatama pidi neid hoolega. Aga korjamise ajal – ilusad, kahused, roosad. 

Joonatanile tuli meelde tema ema kübar, vildist ja kangesti kaseriisika moodi. Oli ikka üks ilus asi. Mees ohkas ja tõstis pilgu ämbripõhjalt. Mis neist seentest niimoodi kasu on, kui ta siia metsa peaks surema?

Nälga näiteks. 

Või külmetusse. 

Külmetusega läheks muidugi palju aega. Praegu jooksis higi mööda meelekohti alla, sääsed uppusid sinna mulinal. Rööbiku keelel olid ka mõned sääsed kinni jäänud, neid ikka jagus. 

„Rööbik, koju!“ Äkki koer teab, eks ole. 

Rööbik pani võssa ajama, siuh! Ja kadunud ta oligi. 

„Rööbik!“ Krabinal tuli peni tagasi. 

Jah, üksi oleks kole metsa surra. Leitagu neid siis kahekesi. 

Joonatanil hakkas endast hale. Rööbikust oli ka hale. Ei taha kummalegi koledat otsa. 

Koju tahaks. 

Joonatan mõtles seda vaikselt, oleks valjusti öelnud, oleks koer jälle sääred teinud... 

Peab ikka lisaks kaelarihmale peni jaoks jalutusrihma ostma, mõtles Joonatan. Äh, mida sa siin ostad, ise metsas eksinud, kes teab, kas saabki kunagi veel poodi. Jalutusrihm oleks hea, selle otsa pandud peni ei saa jalga lasta. 

Rihmast oleks abi jah... rihm... oot, aga püksirihm? 

Joonatanil oli ju pükste peal rihm, päris asjalik ja pikk, pea poolteist korda ümber tema lahja kere. Palju pusimist ei olnudki. Rööbik lasi päris leplikult kaelarihma läbi rihmapandla ajada. 

„Rööbik, koju!“ 

Pagana raske oli käpuli puude alt läbi pugeda, ega Rööbik ju teed Joonatani järgi valinud. Vähemalt näis koer teadvat, kuhu minna. 

Ega ei läinudki palju üle poole tunni, kui pärast paarist kraavist ja ühest nirust ojast läbi kahlamist kargas Joonatan end viimastest lepaokstest läbi murdes tee peale. 

Päris suur tee oli. 

Isegi paar jalgratturit sõitis samal ajal sealt läbi, kui Joonatan asustatud alale tagasi jõudis. Joonatan tahtis neilt küsida, kus ta nüüd on, aga millegipärast kiljatas tütarlaps nagu noor põrsas ja noormees sõitis kindlasti kõik Salumäe rekordid katki, kui nad Joonatani nägid. 

Tea, mis neil nüüd hakkas. 

Aga polnud hullu. Natuke aega ringi vaadanuna sai Joonatan ise aru, kuhu ta sattunud oli. Kodu ei olnud kaugel – kolmveerand tunnikest vantsimist ja oligi seenel käidud nagu niuhti. 

Saagi puhastamine läks kähku, ikka tore ju oma hangitud toitu teha. Ega see pole poeskäik!

Kuus seent paarikümnest olid küll ussitanud, aga mis seal ikka, mõtles Joonatan. Kõlbab ussile, kõlbab ka mulle. 

Ja no oli ikka hea tunne õhtul pärast sauna  värskeid tuhliga rammusat koorekastet sisse vihtuda. 

„Murakale peaks minema,“ mõtles Joonatan omaette. 

„Pannkoogid moosiga oleks ikka midagi muud kui paljad pliinid.“ 

Jalutusrihma peab enne Rööbikule ära ostma, seda küll.