Tellitud lugu kalarestoranist

Pensnionäri elu on imeline. 

Ei läinud kuute aastatki kui Milvi oli oma viimasest Riias-käigust majanduslikult toibunud ja uue reisi raha kogutud oli. 

Sitsiilia. 

Leskede ja muude vanade daamide maa, Milvi oli mõlemat. Ta oli televiisorist näinud, et seal kandsid prouad ainult musta - mustad kleidid, kingad, sallid, rätid.  Musta rõivast oli Milvil küll, täiesti uus must kleit, mustad sukad, kingad... kõike oli. Kenasti riidepuul, kotis, kotil kiri "Selles te mind matate!!!" Kolme hüüumärgiga, et ikka kindel olla, mine neid noori tea.  

Aga korra võib ju niisama ka selga ajada, kes  sellest ikka aru saab? 

Milline kokkuhoid, kas pole? 

Sekeldamist oli kõvasti, aga Sitsiilias ta lõpuks oli. 

Mitte lihtsalt Sitsiilias, vaid restoranis. Nii peenes kohas ei olnud Milvi veel olnud. kõik oli hirmus kallis,  ega suurt peale makaronide osta ei jaksanud, needki ilma hakklihata, aga vein oli odav. 

Eks seda va veinikest oli enne sööma tulekutki limpsitud, hea külm rüübe ja ei maksnud üldse liiga palju. Milvi oli veidi ülemeelikus tujus, polnud ju mingi ime. Tänaval inimesed naeratasid, kui ta kusagil veidi takerdus või eksinuna näis, tuldi kohe nonnatama - et kas nonna on hädas ja kuidas aidata saaks ja... 

Milvi tundis end koduselt ja külm ka ei olnud, must kleit oli korralik villane tükk nagu rätikki. Ta sobis Sitsiiliasse kui valatult.  

Taldrik tühjaks söödud vaatas Milvi söögikohas ringi. Valged linad, põlledega mehed kandikutega ringi lippamas, nurgas klaver ja kummuli kitarr, teises nurgas suured vähid akvaariumis hõljumas.  

Ütle sa nüüd, nii ilus, et hakka või nutma. 

Milvi tõusis ja astus akvaariumi äärde, lähemalt oli aru saada küll, et päris kodused vähjad need seal küll pole, ikka palju priskemad ja kopsakate sõrgadega.  

Ikka oli ilus olla, nuuksatus tahtis rinna pooleks rebida. Milvi pööras näo akvaariumi poole, kummardus selle kohale ja löristas natuke ninaga. Suured vähid loivasid akvaariumis aeglaselt ringi.  

"Ei tea miks neil sõrad kinni seotud on?" imestas Milvi. 

Ta pistis käe vette ja silitas sõrmeotsaga eluka sõrga.  

"No kes see siis looma niimoodi kiusab", mõtles Milvi ja suskas küüne lindi, millega sõrg kinni oli, alla ning oh üllatust, lint tuli lopsti maha.  

Oh üllatust, lint tuli maha ja oh üllatust, sõrg napsas Milvi pöidlast kinni nagu tangidega.  Milvil oli eluaeg hele hääl olnud, ei olnuid nüüdki midagi teistmoodi.  Kiljatus ja käega rapsamine käisid korraga, akvaariumivesi pritsis hooga ning homaar lendas üle terve restorani klaveri juurde nurka.  Kiljatus kadus küll möödasõitva auto signaali sisse, mine võta kinni miks see pröötsatus vajalik oli, aga õnneks ei kuulnud Milvi tehtud lärmi keegi. 

Ainult, et homaar oli maandunud karrile. Kitarr tegi häält nagu oleks  Jacob Gurevitsch ise seal nurgas peidus olnud. Milvi oli täitsa väle vanainimene, sipsti oli ta klaveri manu ja otsis kuhu vähikene lendas. Kaugelt ei tulnudki otsida, sealsamas, kitarri peal, koivad keelte vahel kinni ja sõrg ähvardavalt klõpsumas. 

Milvi teadis, et pahanduse vältimiseks oleks kõige mõistlikum elukas basseini tagasi poetada, aga no kuidas, kuidas küll vältida näpistamist ja homaari koibade küljest katkumist?  Väle näputöö pidi abiks olema, ei muud. Ühe käega juhtis Milvi vähja tähelepanu kõrvale, selle sõraklõpsud olid valjus ja ährvardavad, teise käega harutas Milvi koletise jalgu kitarrikeelte vahelt lahti. Vahepeal pidi käsi vahetama, kõike seda saatis kitarri plärin ja klõmmimine vaheldumisi homaari sõraklõbina ja Milvi kilkamisega. 

Aega läks, aga hakkama Milvi sai. 

Kui ta lõpuks, homaari ettevaatlikult oma räti sisse peites end püsti ahas avastas ta, et restoranis olid kõigi pilgud temale suunatud. Külalistel olid kahvlid poolel teel suuni seisma jäänud,. kelnerid seisis kui sambad, köögiuksele oli kogunenud valgetes tornmütsides seltskond.  

"Vabandust!", tegi Milvi ettevaatliku kummarduse, rätikusse keeratud looma selja taha peites.

 "Kogemata!", ütles ta valjemini, sest keegi ei liigutanud. 

Kuni üks külaline ootamatult püsti tõusis ja plaksutama hakkas.  

Talle järgnesid teised, mõni ebalevalt, mõni südimalt, aga no kui keegi juba ees plaksutab, siis kuidas sa sama ei tee? Lõpuks tagus isegi köögiuksel seisev üleni jahune pagar oma kämblaid kokku nii, et jahupilv lendu sai.  

"Vabandust! Kogemata! ma enam ei..." Milvi hiilis külg ees ukse poole, aina vabandades ja pisikesi kummardusi tehes. 

Aplaus ei lakanud,  aga niipea kui Milvi uksest välja sai lippas ta tragil tibusammul kaugemale, rätkusnutsakus homaar käe otsas, see ei tulnud talle esialgu meeldegi. 

Kui ta oli juba paar tänavavahet sibanud, võttis Milvi hoo maha ja korraga meenus talle kaasa võetud loom. 

"No mis ma teen temaga," oli Milvi ehmunud, "viin tagasi või..?" 

Ei seda ei saanud enam teha .... 

Milvi teadis kuspool meri on. Rannas vaatas ta vähe vaiksema ja kivise koha, tõmbas kingad ja sukad jalast, keris seelikusaba vöö vahele ja leidis homaarile koha ühe priske kivi taga.  

"Eks ta peab nüüd ise välja mõtlema, mida edasi teha", mõtles Milvi vähjakesest.  

Sinna restorani ta enam tagasi ei lähe, oli ta kindel. 

Aga pole midagi, selliseid oli igal pool. Oleks vaid raha, et makarone sööma minna!