Kreeta reis XII

by W

9. ja 10. päev (08. ja 09.09.24)

Pühapäeval ja esmaspäeval sai selline minimalistlik tegutsemisviis ehk päriselt puhkamine kohe erilise hoo sisse. Kui muidu tuli päeva peale ikka mõni kultuurivisiit või avastus ära, siis nüüd saime hakkama nii, et sisuliselt midagi ei teinud. Kui meres käimist, basseinis solberdamist ja Malia tänavatel hulkumist mitte arvestada, sest veeprotseduurid on lõunamaa reisi kohustuslik igapäevane osa.

Suurimad sündmused pühapäeval

Esmalt, et Katkine Kass oli järsku õhtuni kadunud. Mure kasvas, sest poleks meie tema puudumist märganud, kes siis üldse oleks? Või kes edaspidi... Õnneks oli kass õhtuks “kodus”ja sai oma sõimu ja kuivikud kätte.

Teiseks. Suurejooneline köögiviljadega kanakarri hotelliköögis. Kartulitega. Maakas muidugi seisis kõrval ja pidas loengut, et ta ütles juba ammu, et karrit võib ka kartuliga süüa. Nimelt, kunagi, sain ma oma piiratud maailmavaates, Maaka kartuli-karri peale sellise šoki, et ta vedas oma ostetud kartulid väljamaalt koju, sest toitu ei ole viisakas raisata.
Ja karrikastet võib isegi tatra ja makaronidega süüa. Tean ma tänasel päeval, olles veidi arenenud.

Korralik eestlane ei hülga sousti ja kartulit

Miskipärast oli Maakas mind sel päeval jälle valget särki kandma sundinud. Ma ei tea, mis teema tal sellega on. Kui tahta kedagi, kes on alati üleni valges, siis meil Eestis on selleks üks kultuuri ja kunstiajaloo korüfee ju täitsa olemas. 
Sest minu puhul - no kaua sa ikka valge ja ilus püsid, kui sousti sööd? Ja Maakas teab, et ilma toiduplekkideta ma päeva üle ei ela. Peale lõunat ilutses just parajas mõõdus karriplekk mu kõhul nagu mingi trofee. Ja ma ei vahetanud särki põhimõtte pärast. Avaldusena, et valgeid riideid ja mind ei ole siiski mõttet üksteisele nii lähedale lasta. Mustalt särgilt ei oleks peale lihtsalt märja WC-paberiga üle tõmbamist eriti midagi välja paistnud.

Kolmandaks – kuna me oleme väga primitiivsed ja toidukesksed inimesed, lapsest saati iga päev sööma harjunud, headel päevadel lausa mitu korda, siis tekkis meil õhtul, peale ujumist, paanika, et reis saab läbi ja kohustuslik gyro(s) on meil veel proovimata.
Otsustasime lihtsama vastupanu teed minna ja Wolti appi võtta. Mõtlesime, et saab kiirelt ja mugavalt, pluss oli ju paar promokoodigi varuks. Aga mida pole, seda pole! Restoranid hõivatud ja Wolt ise nagu uppuv laev, ei vastuseid ega midagi.
Vahepeal hakkas päris hirm: mis siis, kui jäämegi gyrosest ilma? See oli selline eksistentsiaalne kriis, mis nõudis otsustavat tegutsemist. Gyrost proovimata me Kreekast ei lahku! Ja nii me keskööl kiirtoidukohta kruiisisimegi, lootuses see unistustest kaduma hakkav roog kätte saada.

Wolti apist me seda kohta ei leidnud

Üllatus-üllatus, vaevu 400m meie majutusest oli öine toiduporno värk. Kus olime pea ainsad külastajad. OK, 2 oli veel, aga need olid oma noosi juba kätte saanud. Ukse taga molutanud teenindajad kustutasid oma konid tuhatoosi, tõusid püsti ja saime kiire privaatteeninduse.
„Kreeta autentika” ehk gyro(s): pitasse mässitud souvlaki tilgakese tzatziki, tilgakese ketšupi, tomatite, punase sibula ja hunniku vettinud friikatega. Aga mis peamine: kuue eurosed portsjonid olid hiiglaslikud. Kaugelt suuremad kui minu (hommiku)söögid.

Erilist kriitikat ei oska teha, aga teist korda ostma ei kipu

Vedasime saagi „koju” ja asusime manustama. Kusagil poole peal hakkasid mõlemal silmad krilli minema ja otsustasime alla anda ning voodisse ägisema roomata. Vähemasti homse hommikusöögi osas ei olnud muret.

Suurimad sündmused esmaspäeval

Esmaspäeva hommik algas nagu õudusunenägu.
Reisi eelviimane päev ja juba sellest teadmisest, et homme õhtul peab lennukile minema, vajus kogu maailm kokku nagu ahjusoe fondant Gordon Ramsay pilgu all. Isegi Kreeta päike varjus lõunani pilve taga.
Otsisime mingit paganama loogikat, et eluga kuidagi edasi minna, aga esialgu ei tulnud hästi välja. Maakas oli morn ja rääkist pidevalt „viimastest”. Viimastest kordadest seda palmi näha või selles rannas vette minna või Chalkiadakisest neid kalleid erilisi Kreeta tomateid osta. Õhus oli selline südantlõhestav mõttetuse tunne, mis ütles vaid seda, et kolmapäeval saab päris kodus ametlikult tühja pilguga seina vahtida.

Kübarapuu - vili tundub pisut üleküps

Meri oli jälle raevukas ja heitis meid kaldale kui kehvasti rullitud sushi, mis isegi kaladele ei kõlvanud.
Kui Maakas reisi esimestel päevadel imestas, et kuidas neil migrantidel Vahemeres soolvette uppuda annab, siis nüüd vaatasime mõlemad, et tulema saime. Sihuke laine lööb sapi- ja neerukivid ka operatsioonita välja kui neid olema peaks. 

Võtsime siis suuna hoopis linna, pisut kaugematele „turistitänavatele”. Et teha viimane meeleheitlik pingutus suveniiride soetamise näol. See on nagu mingi reisi püha rituaal, et ostad kokku kraami, mida pärast pereliikmetele või tuttavatele jagad ja siis osa veel kodus sahtlisse paned ja unustad. Kunagi sahtlit avades tuleb meelde „ahjaa, Kreetal käisime ju!”

Suveniiripoed olid täis igasugu kraami: külmikumagnetid, oliivitooted kreemist õlini, kohalik alkohol, mis ilmselt paneb kuuks ajaks võbisema, ja maiustusi, mis kõik umbes nelja kilo tuhksuhkru sisse uputatud.
Ostsin kohusetundlikult kaasa erinevaid maitseaineid, minipudelites alkoholi ja paar karpi jõledaid Kreeta piltidega maiustusi, paki oliive ja ... rohkem ei osanud nagu midagi haarata. Maakas oli suhtumisega „ vahet pole, võtame kõike, millest vähegi võõras aroom õhkub”. Mõtlesin taas käsipagasi võimalustele...

Natuke rõdu kaunistavat floorat kulub ikka ära

Kaugelt peale seda kui päikene oli oma õhtuse hüvastijätuga maha saanud, tegime külaskäigu Malia kohalikku sex shoppi. Veel suveniire! Praktilistel põhjustel muidugi. Seal ukse taga olid nimelt müügil rahvuslike motiividega rannarätikud, täiesti ebatavaliselt soodsa hinnaga. 7.99 €. Mujal olime näinud hindu 9.99 – 29.99 €.

Aga ukse tagant rätikute haaramise ja maksmisega asi ei piirdunud. Ühel hetkel oli Maakas seletamatutel põhjustel leti taga, kus asus ka mõõdulint ja õmblusmasin ja mingid lateksribad kõrval põrandal.
„No p*se, mina siin küll endale midagi ise omal vabal tahtel õmmelda ei lase!” mõtlesin hirmuga.
Ja Maakas, ilmselt taibates, et ta mingi lateksikuhja, nagu Rootsi kartulitega, kodumaale reisida ei soovi, tuli sealt ka õnneks ära. Mina aga kokutasin veel pool teed koju.

Noor banaan hotelli aias

Pakkimise otsustasime jätta järgmiseks hommikuks. 

Prügisõjad lokaalsel tasandil

 
by W

Noh, ma ei ole nii naiivne, et arvaks, et prügi sorteerimine meid kõiki õudsest surma suremisest päästaks ja Tasmaania tiiger ja mammut jälle välja ilmuks. Või et imelikud ilmastikunähtused kaoksid. 

Aga.
Esiteks ei ole seda raske teha.
Ja teiseks, asjad, nagu harjumuste muutumine, algavad kusagilt. Väikselt ja vaikselt.
Ilmselt kusagilt mujalt kui minu kortermaja prügikastidest. 

Koperdan mina siis poodi minnes prügikastide juurde 3 kotti käes. Olme-, bio- ja klaas/pakend prügi. Paberit mul eriti ei teki.
Ja taban siis bioprügikonteineri juurest vanaproua, kes oma kardulakoored kilekotis konteinerisse saadab. Samasuguste kilekottide juurde. 

Kuna ma ei ole viimased paar päeva just eriti heas tujus, siis tundsin, et ei saa silma kinni pigistada - siin saab õigustatult tüli käima tõmmata!
Et noh, kus on austus looduse vastu, kus on meie vastutustundlikud ja rohelised tulevikuplaanid?

Seletasin kannatlikult, et sinna kasti käivad vaid asjad, mis komposteeruvad ja proua tundus isegi juba aru saavat, kuid siis rikkus kogu Püha Ürituse järgmine vanamutt. Too oli juba teisest puust. Või pigem samast materjalist, mis tema arvates kompostikõlbulik sätendav kastekann.

Ja mõistlikust  prouast sai ka järsku tige vanamutt. Neid oli juba kaks ja kohe kombineerus minu vastane korralik vanakooli sõjaplaan. 

"No mida mina hakkan siin mäkerdama, nagunii läheb ühte autosse!"
"Autodel on tegelikult eraldi kambrid bioprügi jaoks, ühte autosse, aga ikkagi eraldi lähevad."
"Kas ma pean sinu arvates oma ühetoalisse korterisse prügimäe tegema või, kõikide nende prügikastide jaoks?"

Mooril oli selline metalne pilk ja ähvardav toon, et hetkel kui ta loobus oma teraskastekannu komposteerimisest, tekkis mul hirm, et ta hakkab mind selle asjandusega, enne õigesse kasti viskamist, ribadeks riivima. Teine tädi läks ka sellist nägu, et kohe saan vihmavarjuga üle küüru. Ja see oli selline suur sinine vihmavari, mida kokkupanduna ka jalutuskepina saab kasutada. 

Kuna ma ei teadnud, kuhu kasti see vihmavari peale puruks peksmist rändaks, otsustasin kapituleeruda.