Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, teine osa

Veel lõputuid teid

Pardakaardil olev nr juhatas meid pikka koridori. Silusin juukseid ja kergitasin pükse - mingi varjatud kaamera värk käib, peab ilus olema, kui asi läheb viraalseks, siis tuttavad näevad.

Koridori põrandal oli värviliste, kuid pisut luitunud vaipade väljapanek ja mu samm läks reipamaks - lootsin, et leian jõehobude ja maasikatega vaibamustri. 

Mul väikesena oli sellise mustriga importpidžaama. Peale seda kui vanemad olid mu Saue köögiviljakasvatuse näidissovhoosi vahelt ööriietes kinni püüdnud, sain ma õudse peapesu, et pidžaamaga inimeste hulka ei minda, ükskõik kui äge see ka poleks. Nagu ma üldse oleks läinud. Ega ma loll ole. Tormasin lihtsalt õue mustlase hobusele leiba andma, enne kui ta edasi longib, aga et ka see oli keelatud tegevus, siis pidin kombeloengu vaikides vastu võtma. 

Peale triipude, plekkide ja korvpalli moodi rõngaste ei leidnud ma vaipadelt midagi. 

Kajut 

Olime otsustanud priisata ja osta akna ning muude mugavustega, nagu vaikus, kajuti - töötavad keskealised heaoluühiskonna inimesed saavad seda endale lubada. Nagu veel igasugu asju: juustu, torti, krõpsu, pitsat ja friikartuleid. See andis tunda. Duširuum tundus kui telefoniputka, kraanikauss ja WC-pott olid vist nukkudele mõeldud. Mõistsin, miks meie poliitikud peavad reisima äriklassis. 

Mul tuli jube hirm peale, otsustasin oma toitumusharjumused reisi ajaks kontrolli alla võtta, sest kui mind tabaks kõhulahtisus hetkel, mil maakas on pesus, siis ei aitaks ka eneste seina vastu litsumine ja kõhtude sissetõmbamine ära hoida sündmuste jada, mille järel ei jääks mul muud võimalust kui enese suurest häbist Läänemerre uputamine. 

Kuna väljumiseni oli veel aega, andsin maakale kodus lambikarbipapist välja lõigatud puzzled kokku panna. Ühte neist, neljast tükist koosnevat, millest tuleb kokku panna T-täht, olin kunagi näinud ja katsetanud Nobeli muusemis. Ma kaalusin seal Eesti saatkonda helistamist ja tugiisku palumist, sest inimene, kes nelja klotsi kokku ei pane, võib süldile äädika asemel Torusiili kallata ja ära surra. 

Maakas pusis puzzlede kallal, kerge see ei olnud, eriti, et ma telefoni pealt aega kõõritasin, kuid enne kui ma kusagile helistada jõudsin, oli asi tehtud ning maakas sai keskenduda järgmisele müsteeriumile.

Nimelt olin ma end vahepeal, lestad laiali, voodisse lapiti sättinud ning surfasin netis; tema aga kügeles külla tulnud ämma diivanil, mille ise voodiks peab tegema. 

Inimesed, isegi ämmad, võtavad neid laevas üldiselt lahti ühe liigutusega, kuid puzzled olid maakal adrenaliini ja kortisooli lakke löönud ning ta ründas aset raevukalt. Tiris, tõmbas, vajutas, lohistas, tõstis ja tassis. Vahepeal itsitas kummaliselt. Lõpetatud sai ka see puzzle, kuigi kuidagi põiki keset tuba. 

Muide, see tasuline kajuti aken ei käi isegi lahti. 

Hüvasti Tallinn

Otsustasime väljasõidu ajaks kodumaad mõnelt avatud tekilt vaadelda. 

Hoiatasin oma kunagise traumaatilise kogemuse põhjal, et paadiankru kerkimisel avatavatesse poodidesse ei tohi kohe minna - seal on loomad! 

Isoleerituses elanud inimesed ründavad poode grupeeringutena ja nad on erutatumad kui kui kitsed innaajal. Erinevalt kitsedest, kes kõigest iseend näkku, habemesse, kubemesse ja mujale haisva rasuse nõrega pritsivad, et ka teistele erutav olla, võivad need laevaloomad ka suvalisi kõrvalseisjaid millegagi pritsida ja küsida “kas see lõhn on hea”. 

Või enesele viinamarjakarpi pähe sobitada, uurides, kas see on tänase päeva moodsaim aksessuaar. 

Poodidega sama korruse tekile jõudes nentis maakas poodide hõredat uksetagust liiklust nähes pettunult "need ei ole loomad, need on pensionärid". Aga tuli minuga siiski õue.

... järgneb

***

Vihje autori äraarvamise hõlbustamiseks: viimati kirjutas ta oma blogisse tänase päeva seisuga neli aastat, kuus kuud ja kakskümmend neli päeva tagasi (aeg lendab, õudne), kuid ta blogi on mu rullis kenasti konserveeritud.