Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, neljas osa

 

Enne lõplikku uinumist jõudsin virilalt mainida, et see neetud paat kõigub. Mu tigu ja tasakaaluelund on sama hellad ja tundlikud kui ma isegi. Maakas vaidles vastu, leides, et enne kui ta voodist maha ei libise, ei saa me korralikust tivolielamusest rääkida. Maitse asi.

Vastu varahommikut ärkasin selle peale, et midagi rasket vajus mulle peale. Ja siis sosistas monotoonne hääl mu õrna kõrva midagi täiesti ekstreemset ja vapustavat. Oi, ei! EI! Hakkasin rabelema, üritades mitte karjuda, sest lõpeks olin ma ses urus kõige suurem. Heliisolatsioonid kajutitel on ka sellised, et keegi nagunii ei oleks mind kuulnud.
Peale pisikest siputamist leidsin end voodi kohalt riiulist allalibisenud suure rätiku alt. Olin isegi pisut pettunud. Oleks siis luupainajagi olnud. Rebisin klapid kõrvast – tundub, et magasin enamuse ööst ikka päris sügavalt, audioraamat* oli käima jäänud.

 

Kasutasin ootamatult kaelasadanud rätikut sihtotstarbepäraselt, jätsin unihiire kajutisse virguma ning suundusin tontlikult tühja laeva patseerima. Toitu mahub oluliselt rohkem sisse kui enne pisut võimelda. Rootsi laud ei ole naljaasi. Tekil oli üks samale järeldusele jõudnud vanem härra, nii et ma tormasin kajutisse tagasi ja teatasin maakale “ou, sa oled sisse maganud, seenorite kepikõnd kuuendal tekil juba käib!” Maakas ei erutunud. Ei härra ega spordi peale. Uuris hoopis, kuidas dušis vesi jahedamaks saada, et ei oleks tunnet kui seal, kellelt karva võetakse. “Maitea, kruti neid nuppe seina poole, mul aitas”.
Kell oli seal maal, et pidime puhvetisse suunduma. Sain aru, miks laev enne nii tühi tundus. Inimesed olid täitsa olemas, kraapisid seal suletud söökla uksi.

 

Söömavõistlusel osalesid inimesed erinevatest riikidest. Kõik olid ambitsioonikad, motiveeritud arusaamatut auhinda võitma. Oleks laudadel olnud lillevaasid, oleks innukaimad osalejad needki pintsli pistnud. Või ei olnud neid vaase just selle pärast?
Nagu ikka, sai mu taldrik täis enne pannkookideni jõudmist. Mõtlesin, et pärast võtan mõne. Pärast mõtlesin, et ei võta kah, sest tundsin end kui sundtoidetud foie gras hani. Peale pannkooke oleks mu kõht nii suur ja ümmargune saanud, et jalad ei oleks maha ulatunud. Selline asi tõotab tüli koristajaga.
“Tule eest, ma pean põranda ära pesema!”
“Ei tule, ma ei saa, pese ümber minu! Ja too samblatõrjevahendit, mul läheb siin kaua.”

 Kohvi olime puhvetis vahele jätnud, sest Starbucksi automaadist saab paremat. Paraku oli see aparaat katki. Kaalusin agoonias juba eneselõikumist, aga õnneks suutis maakas mu mõistuse juures hoida loogilise väitega, et nii suures paadis lihtsalt peab veel kohvivõimalusi olema. Oli. Seitsmendal tekil oli veel üks Starbucksi automaat ja see töötas.

Päästvad topsid käes sukeldusime taas labürintidesse, otsides lifti, millega kümnendale tekile saada. Kõikidega ei saa. Osadega saab keldrisse. Kümnendale tekile saime, kuid pääs laeva laele osutus siiski suletuks. Me ei saanudki teada, kas laevast mahajäänud Sõnajalad oma kopteriga on juba sinna maandunud või mitte.

Ilm oli taas ilus, nautisime päikese käes silmi kissitades kauneid vaateid lõputule Rootsi saarestikule. Esteetikat ei jätkunud siiski kauaks.
“Kuule, aga kust need saared oma magevee saavad, veelgi enam, kuhu neil reovesi läheb?”. Spekulatsioonid sel teemal said pisut ropud, otsustasime, et peame fantaseerimise asemel teemat googeldama. See lükkus aga edasi, sest nüüd müksas maakas mind ja viitas teisest religioonist naisterahvale “sellel on otsaesine palvetamisest sinine.” Nüüd oli minu kord teda jahmunult jõllitada. Ka sina, Brutus, ei ole hetkel väga woke. Maakas tegi paranduse. “No võib-olla mitte palvetamisest, aga igatahes on tal otsaesine sinine!”. Sellega tuli mul nõustuda.

 Laev hakkas maanduma ja me suundusime põnevusvärinal väljamaa pinnale. Lõpuks olime me kohal.

 

…. järgneb

 

* Raamat klappides oli Riley Sageri “Enne pimedat koju” – soovitan kõikidele põnevike austajatele, ettearvamatu ja võtab seest õõnsaks küll.

***

Maaka kommentaar: tolle proua laup OLI sinine.