Lehed

teisipäev, 23. august 2022

Kas teil on ka nii?



Klassikutelt laenatud küsimus, kui täpsustust tahate, siis perekooli klassikutelt. 
Jah, loen perekooli. Ei, kontot ei oma, see on natuke õudne koht. 
Twitteris on konto. Ei ole mitte midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Tiktokis on konto. Ei ole midagi öelda olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Instagrammis on konto, ei ole midagi näidata olnud, lihtsalt jälgin teisi. 
Muudkui jälgin ja jälgin ja lõpuks on kurb tunne, et mida ma ikka kirjutan, kõik on maailmas juba öeldud. Siis tuleb ka see meelde, et blogikommentaaridest kõige hirmutavamad on olnud “Kas sa seda/teda oled lugenud? Sa kirjutad tema moodi/seda süžeed on seal ka kasutatud” 

Ma ei arvanud ühtegi ära, see pole oluline, põnev on ikka. Paneb, muide, eeskujudena pakutud blogisid lugema. Näh, lihtsalt selleks, et jälle leida, et kõik on juba öeldud. 

*** 

Avastasin – heh, ka see on juba teiste inimeste poolt igiammu avastatud – võimaluse endast äng vähemaks röökida. Autos, sõidu ajal. Ma kas karjun nii kuidas torust tuleb (Ja tuleb! Tuleb!!) või kui raadios on sobiv laul keeran heli põhja ja laulan kaasa. Viisipidamisega mul probleemi pole, viisi ma ei pea üldse, hääl on see-eest treenitud alumiiniumi treimisest üle karjuma. 
 Õnneks ei ela ma linnas, seal nii ei saaks. Tühjade põldude vahel võib. Isegi sookured ei hooli, ajavad oma kureasju rahulikult edasi. 
 Eile oli repertuaaris “Over the rainbow” Israel Kamakawiwo’ole (jah, googeldasin kirjapildi jaoks) laulduna. Seal on sõnad “High above the chimney tops that's where you'll find me”. 
Hawaii laulja. 
Kas seal kaminaid on, küsis skeptiline paras(sulle)vöötmes elav ugrilane minus. Kindlasti on, lahtise tule igatsus ei küsi kliimast. 

Pealkirja juurde tagasi: kas teil on ka nii, et kui uni hommikul kell pool neli ära läheb, siis tulvab pea radikaalseid elumuutvaid ideid täis? 
Noh, et dieet ja sport ja kosmeetika ja igavene elu või miskit? 
Ja kui keskpäevaks patarei tühjaks saab, jõuab kohale teadmine, et need mõtted on naiivsed, lollakad ja ebarealistlikud? 

Ma ei taha, et keskpäev kätte jõuaks. 
 Mul on töölaua kohal “Red, red wine” sõnad. 
 Kas teil on ka nii, nagu ses laulus – üles, alla, üles, alla? Pendel, onju?



35 kommentaari:

  1. Röökimisteraapiat olen harrastanud:) No vist....aitas - olen ju elus?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ka mõtlesin, et peaasi, et elus. Natuke kõrvad kumisevad, aga ega polegi kõiki maailma asju kuulata vaja.

      Kustuta
  2. Lauljat ja laulu tean.

    Võin sulle oma viimase kaamera trahvi edasi saata. Või siis homme hästi kärmelt kimada, ehk saab mõne uue.

    Mul pole elus tulnud mõtet, et kosmeetika võiks mu elu muuta. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma niikuinii ei maksa su trahvi ära, saada või ei.
      Parkimistrahvi olen elus siiani üksainus kord saanud, kiiruskaamera omi... ma ei taha sellest rääkida. Aga ausõna, viimasel ajal on pikkkkkkkkkkkkk vahe sees olnud. kuhu mul ikka kiiret?
      Ja mis puutub elu muutmisse kosmeetika abil, siis elu muudab iga pisiasi. jätad hommikul hambad pesemata ja potentsiaalne elu armastus keeldub sinuga lifti jagamast, nii te tuttavaks ei saagi. Või (kui juba kosmeetikast juttu tuli) ei ole kortsukreemiga piisavalt usin, eeldatav äripartner peab sind kaks aastat vanemaks kui tegelikult oled ja see on just täpselt ta seatud piiridest väljaspool. Ei saagi miljonäriks nagu su kuus aastt vanem naabrimoor, kes on kreemiga tragim olnud.
      Jumala tõsise näoga kirjutan.

      Kustuta
  3. chimney topsi jaoks pole tingimata isegi kaminaid vaja, piisab korstnast. ja küllap neid korstnaid on igal pool, kus on toas tule peal süüa tahetud teha, vahet pole, mis kliimas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. mhm, mulle heiastus kohe klassikaline kamin, selline, kust jõuluvana end läbi pressib.

      Kustuta
    2. mis on täpselt nii ebatõhus küttekeha, et ei aja ka soojas kliimas tuba liiga palavaks. Ing traditsiooniline kamin ongi sisuliselt püstine ja avar korsten, mille alumises tuppa ulatuvas otsas on üks sein puudu. Ei mingeid keerukaid lõõre, kuhu soojus või jõuluvana pidama jääks.

      Kustuta
    3. Ma jõuluvanade mittekinnijäämise osas nii kindel poleks :)

      Kustuta
  4. Kas mul on ka nii?
    No vaatame:
    Ma kah vahel harva käin perekoolis. Kui ajaviitejutte silmas pead, siis õudne koht tõesti. Materdab maha viimsegi usu inimkonda. Mistap käin seal väga harva. Tegelikult ei pruugiks üldse.
    Twitterit, IGd, TikToki ei oma. Pole aega, ei taha ka.
    Üksinda autos sõites laulan kõva häälega, iseäranis kõvaga kiirteedel, kuna seal on hirmus.
    Lausa pool neli hommikul mul radikaalselt elumuutvaid mõtteid ei tule, ma reeglina magan siis, hea unega nagu olen, aga see keskpäeva asi peab enam-vähem paika küll. Sedajärgi on juba tunne, et ehh, homme… Samas, teinekord lööb jälle just õhtupoolikul tegutsemistahte üles.
    Blogimise on nii, et üsna tihti käiakse minu peas, võetakse sealt idee ja kirjutatakse sellest, enne kui mina jõuan sulepea pihku võtta. Väga inetu on sedasi varastada.
    Pendel? Noh, natukene, teinekord. Üldiselt olen parandamatu “klaas pooltäis” tüüp.
    Aga Hawaiil on korstnad täitsa olemas. Ja kuna sinagi ilmselgelt oled mu pea sees käinud ja Hawaiid mainisid, millest ma just plaanisin kirjutada, siis, kui lubad, ma lõpetan nüüd selle pika kommentaari ja lähen omaenda blogisse, Hawaiist kirjutama :)
    P.S. Olen sind Bradburyga võrrelnud, enda arvates komplimenteerisin, kas see hirmutas sind?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Off topic, vabandan. Twitterist rääkides: https://www.cnn.com/2022/08/23/tech/twitter-whistleblower-peiter-zatko-security/index.html

      Kustuta
    2. Hirmutas jah, õudne vastutus tuli peale nagu või nii. A mul hakkavad alati näiteks käed värisema, kui ma teen midagi, mida ma raudselt oskan väga hästi, kuid keegi seisab selja taga ja vaatab pealt. Selline hirm, noh.

      Kustuta
    3. Ma võtan Twitteri turvaaukude pärast mitte muretseda. Klassikaline "ma olen mannatera pudru sees, ma ei huvita kedagi".

      Kustuta
    4. Ah, tegelikult oli see mu twitteri-põige mõttetu. Las nad olla. Aga Bradbury-võrdlust ma tagasi ei võta :)

      Kustuta
  5. Väga isoleeritud teemal komm: ma jubedalt solvusin, kui mu isa testluges teksti ja selle kohta, mis meeldis, ütles "nagu Strugatskitel" ja see, mis ei meeldinud, oli siis ... minu oma.
    Seda minulikku minu oma tuleb palju ümber teha, et "lugejale meeldiks". Strugatskilik on hea, las jääda.

    Kusjuures ma pole Strugatskitesse üldse väga süüvinud. Nelja raamatut olen lugenud, neist kahe hindan kõrgelt, üks oli kõlbulik, aga see ainus, mida nooruses lugesin, üldse ei meeldinud. ("Hukkunud alpinisti hotell. Vbla olin liiga noor, et seda mõista.)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Strugatskid olid mu lapsepõlve lemmikud, aga see võrdlus, eriti nii, et "Strugatski hea - sina arene veel" on taktitundeline nagu telliskivi. Kahju kuulda, võeh-tunne käis üle selja.

      Kustuta
    2. Aga äkki on nii (mitte, et ma su isa kuidagi õigustaks), et paljudele inimestele tundub "hea" see, mille nad nö. ära tunnevad? Et kui nad on kusagil "valideeritud" kirjanduses enne juba sarnast stiili kohatud, järelikult on hea? See, mis "sinu oma", võib kommenteerijate meelest tegelikult ka hea olla, või siis vähemalt mitte halb, aga nad ei oska seda... las ma otsin sõna... ei oska seda sildistada? Kasti sobitada? Misjärel on neil lihtsaim öelda, et see, mis pole "hea", st. tuttavlik, on järelikult "halb".

      Lihtsalt tuli säärane mõte. Ei pruugi nii olla, su isa keissi puhul, ja ka muude.

      Kustuta
    3. Nah, muidugi tundus. Või pigem talle osa teksti meeldis ja ta üritas panna sõnadesse, miks: no meeldis samamoodi ja sarnastel põhjustel kui strugatskite mingid asjad. Aga osad asjad ei meeldinud ja siis ta ütles nende kohta "sulle meeldib moraali lugeda", "puhtnaiselik vaatenurk" (et see on ka viga, ma pean ilmselt eraldi ütlema, kuid tema silmis on), "sa kallad lugeja masendusega üle, peaksin lugema teda" (ma olen seda "teda", muide, lugenud).
      Ja kõigel sellel on arusaadav lahke põhjus. "Mu laps kirjutas raamatu , ma pean nüüd aitama tal seda nii heaks teha, kui vähegi annab, seega osutan kõigile vigadele selgelt ja arusaadavalt, nii et tal poleks mingit kahtlust ka, et neid kohti peab parandama".
      Aga tema tagasiside mitte ei ütle mulle, et seda ja seda viga tuleks parandada, vaid et ma olen sitt kirjanik, ei adu teksti, piinab lugejat ja teeb kõike halvasti ja phmt ma ei taha tööd enam ettegi võtta, sest kõik, mis mida teen on halvasti ja hästi on aint see osa, kus ma kogemata kopeerisin strugatskeid.

      Kustuta
    4. Ehk: mu mõistus teab küll, et ega ta ei mõelnud ega tahtnud halba.
      Aga tunded on: ma ei taha, ma ei suuda, mulle nii üldse ei meeldi tunda, et ma olen halb inimene ja seda vaadates ja sellega tegeledes tuleb meelde ja meelde ja meelde kõik, mis ta ütles .... ... ja ma lihtsalt ei tee midagi, las tekst seisab.
      Sest ma ei jaksa end sundida tegelema asjaga, mis mus negatiivseid tundeid tekitab.

      Kustuta
    5. Kõik inimesed tahavad, et neid armastataks nende enda pärast ja see, kes nopib hinnangust üles teate, et ta on hea siis kui ta on kellegi teise moodi aga kui ta on enda moodi võiks ta olla parem ei tunne, et teda hinnatakse sellisena nagu ta on.
      See võrdlus kellegi teisega oleks VÕIBOLLA positiivne , kui sellega ei oleks kaasnenud vähem meeldinud osade kohta tehtud isiklikuks läinud märkused. Mitte "siin on liiga palju moraalilugemist" vaid "SULLE meeldib moraali lugeda". Arvatavasti oli "puhtnaiselik vaatenurga" taga ka mingi varasem negatiivsele skaalale sirgekstõmbamine.

      Kusjuures olen ka ise oma elus seda teinud, olen laste ees aastaid hiljem vabandanud kombe eest nende saavutusi kommenteerida stiilis "Sa said nelja? Tubli, AGA miks see ei oleks viis võinud olla?" või midagi samas vaimus. See, mis tol hetkel näis olevat positiivne motivatsioon oli tegelikult lapse enesehinnangu uuristamine.
      Me kordame enamsti oma vanemate vigu. Mõned ülisuured vead oskame ehk isegi tegemata jätta, küll nende asemel ise uued leiutame. Tühja kohta ei jää. Ideaalseks ikka ei saa.

      Kustuta
    6. Absoluutselt nõus.
      Ma kirjutasin sellest terve kirgliku postituse, kuidas väljendumine loeb ja ära kritiseeri inimest, vaid lugu, kui testlugeja oled =) =)

      Kustuta
    7. Jaa, lugesin, ma tookord sellest teemast ei mõtelnudki eriti. A nüüd hakkasin mõtlema, et su pettumus inimeste eneseväljendusvõime üle ...ei, ma ei tea, kuidas sinuga on, aga tekkis küsimus, et äkki oled sa harjunud suhlema inimestega, kelle eneseväljendusoskus on kenasti üle keskmise ja iga nirum juhtum ajab meeleheitele?
      Kui su igapäevane, aga mitte sinu valitud suhtlusring koosneks lugematul hulgal agraarproledest (ma ei mõtlegi neid halvustada, nad on oma ala profid), kes ei suuda omaenda tekitadud probleemegi sõnastada ilma Kaja Kallast ja sotse mängu toomata, siis oleks su praegune suhtluskond ikka crème de la crème...

      Kustuta
  6. "Puhtnaiselik vaatenurk" on muidugi tõeline pärl. Et siis nagu... naissoost kirjanik peaks mehelikust vaatenurgast kirjutama? Ja kust ta (naisena) teadma peaks, mihuke see mehelik vaatenurk üleüldse on? No andke abi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oh, kui sa kirjanik oled, peaksid ometi suutma kirjutada jumalikust vaatekurgast, mis arvestab univeraaslelt kõiki sugusid /ehk siis meestele peab tunduma, et nende vaatenurk on olemas, just nii ongi, naised on tegelt pohh, naistele on naistekad, aga seda ei kõlba öelda/.

      Kustuta
  7. Kontosid on mitmeid, paljud vaid seetõttu, et lastega suhtlemisel neid vaja. Aktiivset kasutust leiavad ainult Insta ja FB, sedagi ühendatuna (Insta pildipostitus ilmub automaatselt FB's).

    Autos vahel röögatan no ja vahel ka muude tegevuste puhul kui need ebaõnnestuvad või liialt kaua aega nõuavad ja teisi ühiskondlikku hukkamõistu evivaid kodanikke kuuldekauguses pole. Minu puhul töötab justkui ülepinge mahalaadimine, pärast kohe hea mõnus rahulik.

    Öösel ei viitsi mõelda, tegelen magamisega. Uni läheb ära vaid siis kui reisimise ajavahe või kõrvulukustav põiekas, viimase puhul jään juba voodi poole tagasi koperdades magama. Ju mul puhas südametunnistus :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on sel juhul kassitapja südametunnistus, und justkui polegi õieti :D

      Kustuta
    2. Eks vahel ikka üritab aju öösel ärgates mingit probleemi lahkama hakata aga käratan talle ole vait tahan magada, homme on ka päev. Ise salamisi loodan, et hommikuks probleem ununenud😉 Aju mul õnneks suht sõnakuulelik. Mida ei mäleta seda ei ole, vähemalt subjektiivselt.

      Kustuta
  8. Mul tulevad geniaalsed ideed pigem enne magamaminekut. Või poole uinumise pealt. Ärgates - hea, kui ma jalga jala ette suudan tõsta, kohvipuru külma vette ei pane ja riided õigepidi selga saan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Einoh, keha on ärgates nagu riivitud kapsas, aga pea jagab nagu koorelahutaja. Füüsis ei jõua kunagi järele, ka pärast kolme kohvitassi või külma dušši. Siis tekibki probleem, et vaim on oma plaanid teinud ilma ihult nõusolekut küsimata.

      Kustuta
    2. Viimase ajal on uneprobleemid suures mahus tagasi, öösel tambin mõnikord mõtteid maha totakaid telefonimänge mängides, see ei lase ängil võimust võtta, aga varjupooleks on, et seline klõpsimine ei lase ka headel mõtetel läbi pääseda. Tuim tasapaks mull.

      Kustuta
    3. Oo, mul on mitu uneeelset moblamängu. Aga tasemed on nii keeruliseks läinud, et uinutamise asemel nad pigem vihastavad, jäänud on vaid Wordament... aga mõtteid ja punaseid vilkuvaid märguandeid ja vilesid-tulesid see mdg ei vaigista, selleks on psyhhofarmakoloogiatooted.
      Sa oled õnnelik inimene, kui pea on selge ja fyysis ikka mõnevõrra koostööd teeb. Palugem, et inimene Sinus jääks veel kaua inimeseks, ei kapsastuks.

      Kustuta
    4. Aitäh heade soovide eest. Praegu teeb peast nüriks just unetus. Pidev magamatus tuletab juba titemamma aegu meelde, pea on saepuru täis .
      Farmakoloogiat kardan sellest ajast, kui Savisaar seenior öösel kell kaks koos mitmesaja laagrilisega mu veel tolleks ajaks sündimata teist last mööda Valgjärve metsi taga otsis (pikk jutt, aga selleks kulus vaid kaks tabletti eleeniumi)

      Kustuta
    5. Aastal 2022 on valik parem, palju parem.

      Kustuta
    6. Hirmusid sellega ei veena.
      Lisaks veel kümne aasta tagune opioidisõltuvusest võõrutamine, tramadool on üks ...khm...põnev ravim.
      Pikk jutt lühidalt: ma ei suuda kontrollida oma und või selle puudumist, kuid mind hirmutab mõte, et seda teeb keegi teine. Enesekontrolli käest andmine on võtmesõna.
      Kõik, kes tahavad mind ümber veenda võivad karu mustukakasvandusse korilaseks minna😁

      Kustuta
    7. Minu elukogemus ei ole kindlasti piisav Sinu otsuste mõjutamiseks, minu eluspysimiseks on vajalikud hoopis teistsugused vahendid kui Sulle.
      P.s. minu autosõidu mängulehtedel valitseb Iron Maiden ja sõbrad, sest nt lugu "Fear Of The Dark" on suurepäraselt kaasalauldav.
      P.s.2. Enesekontroll sõltuvuste yle on eluvajalik, kui sul just pyhendunud hooldajat pole. Mul on puudega laps ja mitu muud laadi abitut lähedast, seega tuleb ise see loodusjõude kontrolliv asi olla ja ei mingeid sõltuvusi.

      Kustuta
    8. Mul autosõidumuusikaks Judas Priest :)
      Väga ilusatel hetkedel Slade.

      Kustuta