Keelelised iseärasused

"Mis sellel kuulutusel kirjas on?"
"Homme ei tohi siin alevis autoga sõita, kõik peavad jala tööle tulema."
"Jala? Kuule, mees, ma elan siit neljakümne kilomeetri kaugusel ja ei tohi autoga tulla?"
"Seadus on sihuke, mina neid ei teinud."
Küsijad panevad pead kokku, näod surmtõsised. Kas paluda vaba päeva? Ei tahaks hästi, siia sai ju tuldud tööle, töö tegemine on raha, vaba päev on kulu. Kas on mingi võimalus bussiga tulla? Ehk saab kombineerida bussi- ja rongisõitu?
Igaks juhuks tuleb teiselt kolleegilt üle pärida, mis sellel paberil ikkagi täpselt kirjas on.
"Homme peate lemmiklooma tööle kaasa võtma."
"Mis lemmiklooma?"
"Koera. Näed ju, koera pilt on paberil? Kassi võid ka võtta, kui koera pole."
"Kumbagi pole."
"Üldse pole lemmiklooma? Hamstrit ka pole või? No papagoi ikka on? Ei olegi?  Näe, meil valvuritel pole ka muid lemmikloomi kui kalad, igal jumala hommikul tuleb valvur vahetusse oma kalaga!"
Seda öeldes viibatakse laia kaarega valvelaua akvaariumi poole.
"Tõsiselt?" küsijad astuvad akvaariumi poole ja vaatavad seal ringi vilklevaid kalu.
"Millal ma sulle enne tõtt rääkinud olen?"
Vastaja piiksutab väravakaarti ja läheb laialt naeratades õue.
Küsijad uurivad kalu. Vaatavad valvurit. Uurivad jälle kalu.
"Ütle, mis seal paberil kirjas on?" näitab küsija seinale kinnitatud pisikese koera pildiga paberit.
"See on teade homse autovaba päeva kohta"
"Ah, et ikkagi peab ilma autota tulema? Kuidas me saame, meil nii pikk maa tulla?" mure on nägudelt näha.
"No nii hull see asi pole..."
Valvuriproua seletab murelikele murelikele meestele autovaba päeva mõtet: kui elad lähedal, tule jala või jalgrattaga, kui elad kaugel, sõida ühistranspordiga või pargi auto kaugemale ja tule vähemalt mingi maa jala.
Sõnum jõuab kohale, üks väike mure veel kripeldab.
"Öeldi veel, et lemmiklooma peab kaasa võtma."
"Mis jutt see nüüd on?"
"Näe, siin on koera pilt, see pidi tähendama, et lemmikloom olgu ühes."
Seletamine, et tegu on kohaliku kooli vapiloomaga läks keeleliste iseärasuste tõttu pisut puisemalt.
Igatahes järgmisel hommikul olid ukrainast pärit töömehed oma auto tavalise majaesise koha asemel päris kaugele parklanurka jätnud, aga akvaariumikalu käivad nad ikka aeg-ajalt igaks juhuks üle vaatamas: äkki on tõesti igal valvuril oma erinev kiluparv pütis? Võimalik, et vaatavad niisama, ilma tagamõtteta, aga las ma luiskan.