Lehed

neljapäev, 23. mai 2019

Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?





Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...



2 kommentaari:

Kaur ütles ...

Kontserdi asjus olen kade. Tore, et teil hea oli!!!

Indias olen käinud, suht keerukatel asjaoludel. Kõige teravamalt on meeles see, kuidas ma reisikaaslase purju jootsin ja teda Delhi lennujaamas pakikärudega ringi rallitasin, nii et daam üle ruumi kilkas. Õnneks on (mem)sahibidele kõik lubatud.

Kaamos ütles ...

Indias pole ma käinud, lõunapoolsed maad ei ole kunagi mind väga tõmmanud. Portugal on erand, seal tahaksin kunagi elada. Täiesti ebamõistlik unistus, kusjures ka seal pole ma veel käinud. Purjutanud reisikaaslaste käitlemine oleks ekstreemne vist igas riigis.😁
Üleüldse on mu viimaste aastakümnete kaugemad reisid olnud enamasti endale varastatud minutitega komandeeringud, lustireise nagu äsjane on olnud vähe. Sellepärast ka niisugune lapselik heameel ja rõõm, kuigi linnareiside inimene ma tõesti pole. See sai ka tolle sõiduga uuesti tõestatud.
Mumfordi kontsert oli hullult hea, ära järgmist võimalust kasutamata jäta.