Me peame rääkima kummipartidest

(by W)

Pilt AI-lt

Iga endast lugupidav inimene teab, et kui tema elus ei ole hetke kummipardipoes, siis ei ole ta päriselt elanud.
Või vähemasti peaks ta seda teadma. Sest isegi kui õnne ei saa rahaga osta, siis kummiparte saab!

Ma üritan Maakale sugereerida, et ülejärgmine reis saab olla vaid kohta, kus on spetsiaalne kummipardipood. Ehk kummiparte on enam kui lusitaania teetigusid Eesti aedades.
Ükski kummipart ei söö su aeda lagedaks. 

Päris- ehk muskuspardid ei pidavat suutma täismõõdus lusitaanlasi neelata. Kärnkonnad ka mitte. Nii et ei ole vaja nimetatud olevusi pakkuda.  

Küll aga võib lusitaanlasi endeid müügiks pakkuda. Kasutamata turunišš. Peaks minema kaubaks nördinud pereemadele, kelle priske taskurahaga lapsed koju tulles raske vaevaga kasvatatud ja kokatud aiasaaduste peale nina kirtsutavad. Lusitaanlaste puhul ei ole probleemi, nad peavad isegi su peenras kasvavaid porgandeid Michelini tärni resto à la carte eelroaks. Isegi kui nad unustavad "aitäh!" öelda, söövad nad kõik tänulikult ära. 

Ma kohtan lusitaanlasi tööle minnes: teoorias peaks neile peale astuma, kodumaa kaitse nimel, aga nad on kogematagi jala alla jäädes kui rõve kummikomm, pisut libe pealegi, ning ma hakkan peas kuulma hüpoteetilist karjumist.

Teema juurde tagasi tulles:

kummipardipealinn on Amsterdam. Aga kust neid veel (hulgi vaadelda) saaks? IRL, mitte internetis. Oma puu- ja juurviljad, lihalõigud ja kummipardid tahan ma ise valida, mitte netist tellida. 

Esimene päev

Alustan teisest peatükist, esimene on nii arusaamatu endalegi, et otsustasin selle vahele jätta.

Teine peatükk algab hilisõhtuse saabumisega Oświęcimisse. Kaks naist, üks mees, üks auto ja hull väsimus. Õnneks olime toad reserveerinud, võluvad konditsioneeriga toad 33° palavuses. 

Kell oli nii palju, et toit ja üks hää külm õlu hotelli restoranis oli peaaegu kõik, mida me jaksasime, hommikuks olid plaanid tehtud ja tuli jõudu koguda 

***

Mu kaaslased olid noored ning põhieesmärk oli Auschwitz-Birkenau tuur. On asju, mida peab ise vaatama. Kool on kool, kõike seda ise näha on midagi muud.

Tung muuseumisse oli lihtsalt uskumatu. Inimesed seisid sabas, arvan, tunde, et piletit saada. Me olime varased ja meilgi kulus tund ja veidi peale kuni paberi näppu saime. 

Väravas on kontroll nagu lennujaamas. Mul see LOOMULIKULT esimese korraga ei  õnnestunud ja sain jälle üle patsutatud. Muide - pildiga dokument peab ühes olema, kui pole, siis lootke, et te pole väga terroristi nägu, saate ehk piletikassast edasipääsu lunastava templi piletile. 

Grupp oli suur, kolm-nelikümmend inimest, giidi kuulamine oli õnneks kõrvaklappidega lahendatud, see töötas hästi.

Ajalugu teame me kõik, selle maastaape näha on ikkagi silmiavav. Ajus tekivad aeg-ajalt veidrad seosed. Koonduslaagri kahekorruselised hooned sirges reas - omaaegsed Kopli liinid, võta või jäta.

Korra olen ma seda mõtet juba mõelnud (kui Stutthofis käisin), seekord oli mõte palju tugevam.  Giidid. Võibolla olid nende esiisad ühed Krakowi pogrommide eestvedajad, nende järglased teenivad maailma suurima pogrommi tagajärgedelt. Kohanemine. Muide, selline arutelu võib Poolas kaasa tuua tsiviilprotsessi, ma pole ilmselt ainus ega kindlasti mitte kõige hullem omataoline.

Võibolla poleks seda mõtet tulnud kui ekskursioon polnuks nii tivoli-hõnguline. Meie ees lidus eelmine grupp, kandadel tallas teine ja giid esitas pähe kulunud teksti  kiretult ja täpselt. Hooned, eksponaadid ise esitasid oma rolli paremini. 

Birkenaus oli territooriumi suurus see, mis rusus. 

Tohutu lagendik täis veel püsti olevaid hooneid, enamik sarade asukohti on siiski markeeritud pelgalt püsti jäänud korstendega. See laager oli kunagi inimesi täis, üle saja tuhande korraga.

Teadmine, et pärast vangide vabastamist ei jäänud need sarad tühjaks. Teadmine, et vangide vabastamine oli sõjas lihtsalt juhus, mitte eesmärk omaette. 

Kõik tegid selle foto.

Mina ka, mis teha.

Õhtu viimane mõte: millal tulevad kinnisvaralehekülgedele kuulutused "müüa korter kompaktses ajaloolises asumis kahekorruselises majas..."

Ajaloost on saamas äri. Ostja asi, mida ta sealt välja valib.

Veel on inimesi kes kohapeal käivad lilli panemas, mõni muldvana sugulane käevangus. Iga aastaga aina vähem.

***

Päev oli kuum. 

Õhtuks olime kõik lödid. 

Hotellis oli spa, see tähendas kolme sauna ja mullivanni ning Tai massaaži, toda viimast me ei tahtnud, aga vesi on alati hea.

***

Reis ei olnud veel läbi.

Täiesti mage ja kõike muud kui tõsine

 

Imagine

Imagine there's no heaven
It's easy if you try
No hell below us
Above us only sky
Imagine all the people living for today

Lihtne, selline ju maailm ongi. "Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu." 

Imagine there's no countries
It isn't hard to do
Nothing to kill or die for
And no religion too
Imagine all the people living life in peace, you

Läheb juba keerulisemaks. Kas selleks, et poleks millegi nimel tappa või surra peaks kõik olema suur ühtemätsitud plastiliinipall? Muidu ei või rahus elada? 

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

Imagine no possessions
I wonder if you can
No need for greed or hunger
A brotherhood of man
Imagine all the people sharing all the world, you

Appi! NWO! Icke, appi! Bilderberg, rooma klubi, Klaus Swab, illuminaadid, reptiilid on mu köögikapi kallal!  "Sa ei oma midagi ja sa oled õnnelik"!  Et tu, Beatles?

You may say I'm a dreamer
But I'm not the only one
I hope some day you'll join us
And the world will be as one

Lalalalaaa

***

Voorand laulis seda ja ma sel korral olin mõttega sõnade juures.  Need Inimesed Mu Peas hakkasid sellest oma liini ketrama, jobud.

***

Ei, ma PÄRIS lolliks pole läinud. Mõni kahekõne või koosolek mu peas läheb lihtsalt nii imelikuks, et kirjutan selle välja. Muidu hiljem ei mäleta kui veidraid radu fantaasia lidub. Erinevalt põldpüüdest, kes lidumise osas on rumalamad kui jänesed - pildil olev kamp lubas mul koju sõita kolm kilomeetrit tunnis, mitte üks, kes tee peal marssis ei pööranud kõrvale, muru sees oli neid ka mõned.  Kui heinamaa serva sain, mahtusin mööda põikama.

Diivad ja staarid

 

Kadri Voorand on diiva selle sõna paremas mõttes ja Estonian Voices on staarid. Kontsert oli kohati väga hingekraapiv ja vähemalt ühel hetkel õudne. Kõhe hakkas hetkel, kui kogu saal esinejate virgutushõigete ja käskluste saatel püsti tõusis ja koha peal tantsima hakkas. Võibolla oli asi selles, et tegu oli pika tööpäeva õhtuga ja mu vaimne vorm ei olnud üldse mitte hea aga sel hetkel meenutas saal sekti. Ma ei olnud selleks valmis.

Kontserdi teises pooles kutsuti inimesed lava ette tantsima ja see oli päris tore vaadata, aga esimese kontserdiosa "nüüd tõusevad kõik püsti ja tantsivad oma koha peal" oli kuidagi teistmoodi.

Ja et te valesti aru ei saaks: kontsert oli väga hea, kohe väga.

***

Pirita klooster oli mu lapsepõlve mängukann. Lemmikmeenutus on muidugi praeguse kontserdilava paremas taganurgas asuva torni trepist ülesjooksmine ja kloostrimüüride ülaservas ringi kappamine. Praegu liiguks ma sellel serval roomates, seda muidugi siis kui ma poole trepi peal rabandust ei saaks või tornikäiku kinni ei kiiluks. Ja selle roomamise eest peab mulle kõvasti maksma, tasuta ei tee!

Kus aga ronida kannatas, seal ka ronitud sai. Mul on selle mälestuse üle kummaliselt hea meel.

Praegu vahin pigem riste. Mõni on nagu lukuauk teispoolsusesse, aga vigureid täis - kassikõrvad peas, hobusesaba püsti...

Poolteise tunni pärast jõuan koju. Kultuur nõuab ohvreid. Võtku mu uneaeg! Tervitused W-le!

Ei viitsi enam mammi olla

Ma olen end otsustanud identifitseerida keskealise taganeva juuksepiiriga meessoost püknikuna.

Kahekümne esimene sajand, olen kes tahan.

Üleminekuga oma uue identiteedi laiade võimaluste aasale alustasin pühapäeval. 

Poes. 

Eluliselt oluliste kaupade ostmise käigus.

Kodus oli piima ja viina vaja. Kaks liitrit piima ja kaks pudelit viina ja müüja mõttetegevuse kiirendamiseks ostsin veel ühe tühja vigurpudeli ka. Kaupu kotti ladudes õnnestus mul kõik korraga maha pillata. vigurpudel läks muidugi katki ja pussitas piimakotid surnuks, viinapudelid olid plastikust ja elasid katastroofi üle. Ma tegelikult ei salli plastikust pudeleid, seekord, etskae, oli plastikust hoopis kasu.

Muide, vahemärkuse korras: ostsin viina kodust kaugel olevast poest, uskumatu kui "Mida elevant minust mõtleb?" ma mõnikord olen.

Esmaspäeval jätkasin mehistumist.

Muru hakkasin niitma, murutraktoriga loomulikult, niiduk on nõrkadele ja niiduk on ka takistus lõpmatu tüsenemise allamäge kulgeval rajal. 

Muru oli paras džungel, sirelinoorendik vaheldus tammevõsaga ja kreegimets kitseenela padrikuga. 

Õues on võrkkiik, väga kasulik asi. Traktoriga saab ju võrkkiige alt läbi sõita või jaa?  

Ärge teie prooviga, ei saa. 

Võrkkiik võtab traktori ninast kinni ja viimane tõuseb ilusasti, rahulikult, mõnusalt mürisedes pepu peale püsti. Muidugi on mul istme alt ohutuslüliti ära võetud ja traktori perutamise ajal jalg enam pidurile ei ulatunud. Taguots istmeni ka enam mitte ja lõpuks ei ulatunud ka käed roolile (no roolimine on püstise traktori puhul üsna mõttetu tegevus, kui aus olla) Lamasin siis selili maas nagu luike ootav Leda ja mõtlesin kui kiire ma peaks olema, et traktori alt enne minema saada kui see mulle otsa kukub. Õnneks suri masin välja hetkel kui ta täpselt püstloodis oli.

Keerasin neljarattalise jälle käpuli ja niitsin edasi - tore riistapuu, läks käima ja puha. Võrkkiige alt on siiani lapike niitmata.

Identiteedi muutmise mõte tuli pähe sama päeva õhtul kui õues sehkendades värskelt niidetud murul spagaadi maha viskasin. Põlv kraabitud, varbad sinised, eneseväärikus näoli mudas.

See viimane... mehed ju oma äparduste päras ei põe?

Ja ohutunde eiramine ning rabistamisega kaasnevad õnnetused on klassikaliselt mehine protseduur.

Ma üldistan kogemuse põhjal mille sain omal ajal oma kadunud mehele esmaabi osutades. Nüüd olen mina umbes samas vanuses, noh.

Mammist sirgub mees. 

Juukseid juba on nagu... polegi neid nagu õieti, eksole ja kere on täitsa olemas. Mida ma veel mehena vajaksin?