Vampiirifilmist, rämeda sisureetmisega

 

Kole lugu küll. Minust ongi saanud iga etenduse ja filmi üle vinguv muljetaja.

Mul õnnestus täna näha woke vampiirifilmi. Van Helsing kui arhetüüp oli must, haritud, tõrjutud ja tark mis kole. Tegi kummivoolikuga veenist-veeni vereülekannet sisuliselt kama kaks kellele ja kellelt. Drakula (Dracula?) oli hall, nahkjas ja nosis valgeid. 

Laeva peal on valged meremehed, üks must (haritud, tõrjutud oma rassi tõttu- just mainisin) meremees, üks lasti sisse peidetud vampiir ja üks valge, samuti lasti sisse peidetud tütarlaps. Vampiir murrab loomi, lapsi ja meremehi, värviline meremees peab oma woke- kõne ja punnitab neid päästa, aga üritus läheb lörri ja kõiki valgeid tabab hirmus lõpp. Mittevalge ning vampiir ujuvad välja ning üks jääb teist jälitama.

Nüüd, kui selle läbi olete lugenud, ärge kinno minge, te teate juba kõike ette. Ja õudsed kohad pole ka väga hirmsad, me oleme nüüd, öösel, lapselapsega igatahes eri tubades ja ei ole üldse hirmus. No ok, tal on kass kaisus.

Ja seesama kass on kardinapuu peal hirmsam kui filmi saaghammastega vampiir.

Aa, film oli "Demeteri viimane merereis".

Igav oli ja õudukas näis hea mõte. 

Nigu lapsed, igale poole oma näppe...

 

Mul tekkis sügav soov uurida seost tsirroosi (suur esmadiagnooside arvu kasv viimasel aastakümnel) esinemise sageduse keskealiste poliitikute ja  Eesti õlletarbimise (10.  koht maailmas) ja veini pruukimise (135. koht maailmas) vahel. Kindlasti peab selleks teostama suunatud uuringuid, seega pistan rahvastikuregistri postkasti kirja sooviga, et mulle edastataks sihtgrupi (kindlas vanuses maksahaigusi ravinud meespoliitikud) nimed, kodused aadressid, telefoninumbrid. Küsimustikus on kindlasti soov teada saada uuritavate margieelistusi, kehamassiindeksit,  infot nende sugulise aktiivsuse kohta õlle/veini mõju all ja lisaks oleks vaja teavet nende poolt eelistatavate naiste eksterjöörinäitajate kohta. Vaevalt, et Tartu Ülikool või mingi kahtlane Eetikakomitee mul seda uuringut läbi viia keelaks, ma ei küsi seda neilt. Kui ikka keeldu pole, siis on ju luba? Vä?

Ma saan aru teadlaste kihust kõikvõimalikke asju uurida, nad on ju nagu lapsed – igale poole on vaja oma nina ja näppe toppida. Lapsed ju ka ei hooli kui ema kinnitab, et nuga on terav või kui tass maha visata siis see võib katki minna. Teadlased ka ei hooli kui statistika näitab, et sündivus on kogu maailmas, eriti Euroopas, languses. Me ei ole saar meres, me oleme tilk meres, samade hoovust, samade tormide mõjutatud meres.

Vahele väike ränt abortide kohta. Konservide ülistatud ülirange aborte keelustav seadusandlus Poolas on viinud Poola naise soovi lapsi saada alla, sündimuskordaja on kukkunud kiiresti: 1,39 2020. aastal ja 1,33 2021. aastal, nüüd võibolla juba väiksem. Malta sündimuskordaja on 1,13. Seaduse "efektiivne" mõju on kaugele näha, millegipärast kaabuserva alla ei paista.

Aga jah, teadusest siis, Nagu mitmed juhtiv...eee...inimesed on juba märkinud: „küsijad on teadlased, nad teevad teadust, mis selles paha on!“

Mõistan,  Mengele sooviks kindlasti juudi verd kaksikute andmeid ja luba uuringute läbiviimiseks ja Francic Galton tahaks samuti mitmeid statistilisi näitajaid mõõdistamise ja küsitlemisega täpsustada. Ikkagi teadlased, saage aru!

Ma olen Baeri peale mõelnud, eriti viimaste uudiste valguses. Temaaegne eetika oli tänapäevasega võrreldes väga jämedakoeline. Ei olnud probleemi  teha uuringuid peaaegu inimeste, pärismaalastest talupoegade peal. Aga näe, looteid uuris ikkagi hirvi lahates, ei koukinud naisi katki. Kes keelas teadlast olla põhjalikum?

Ei, ma pole uuringute ja küsitluste vastu ja olen kindel, et ka ebamugavaid, isegi vastikuid küsimusi on vaja esitada. Seda hoolikamalt peaks olema küsimused läbi mõeldud, et need mõjuksid võimalikult vähe solvavana. Hea küll, solvumine on tänapäeval moes, kuid mis teha, arvestage moega, kulla teadlased, kui tahate uurida, kuidas Asjad Tegelikult Käivad. Ja tõstke pilk üles – seda konna on lahanud juba sajad teiesugused. Ma mõistan, te ei saa sealt teada kuidas ikka eesti lesbid hullavad või keda lastetud noorikud parlamenti valivad, kuid kas see on tõesti oluline? NI oluline, et seaduserikkumise tõttu ametist lahti tehtud TEADLANE, kes just äsja kinnitas, et „olen nõus võtma vastutust“ kiunatas tagajärgedest teada saades, et „Ebaproportsionaalne! Kaeban edasi!“

Nonii, valasin välja, sain hinge pealt ära. Ei midagi uut, kõik on juba enne öeldud ka teiste poolt.

"Ja see on lepingu tähiseks minu ja Maa vahel"

Rahu, eks ole?

 

 

 

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.

Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.

Kehajuttu ka

Kui nüüd karvane rind jutuks võtta siis...

...ma parem ei võta. 

Jutuks, muidu pole mul selle vastu midagi. 

Võtaks jutuks hoopis keha. 

Isikliku keha. 

Muidugi ei kavatse ma oma kurve ja krouse siin teiega arutama hakata, te ulakad küll! 

Käisin nädalapäevad ringi tätokalaadse nähtusega käsivarre siseküljel. Üllatav, kui palju oli teistel inimestel selle kohta öelda! Alates küsimusega, et kus teha lasin ja kas selle taga mingi sügavam mõte ka on kuni vastikust väljendava möiratuseni ja etteheitva pobina saatel minust taganemiseni. 

Nüüd on paar päeva käsi puhtaks pestud ja kuna olen aeglane, siis hakkavad alles praegu mingid mõtted tekkima. 

Kõlab nagu käiks ma enamuse ajast puhta tühja peaga ringi. 

 Kas käin? 

Vot ei ütle! 

Ahah, mõtted. 

"Kas selle taga sügavam mõte ka on?" 

Ma ei ole tähele pannud, et seda oleks küsitud silikoonrindade panijailt. Üks kehakaunistamine ju kõik? 

Etteheited "keha moonutamise" eest. 

Inimeselt, kelle tütar sai kõrvarõngaaugud kahekuuselt. 

"Ma tahan ka teha, näed - siia ja vaata - sellise!"

Natuke nagu "me oleme ühte verd, sina ja mina"

Nojah. 

Üldiselt oli tore, küsiti harva ja oldi võrdlemisi ükskõiksed. 

Tean väga täpselt, et kui ma ei oleks seda lillepundart sinna pannud, oleks küsimusi palju, palju enam olnud. 

Kes arvab ära, miks?

Pommi lugu

 

"Ei saa untsu minna"

Ei läinudki. Film aatompommi ämmaemandast on hea film.

Kiusatus on panna siia punkt. 

Sõna "kiusatus" lähisugulane on sõna "kiusamine". Olgu, ei kiusa.

Kolm tundi filmi. Millal ma viimati vaatasin kolmetunnist linateost? Kas see mitte mingi soovituslikult kohustuslik isamaasõja eepos kooliajal polnud? Lappasin oma talvemantli padjaks Kosmose toolile, muidu oleksid kondid läbi naha tulnud.

Seekord poleks vist isegi omaaegne kõva tool seganud. Kolm tundi pinget. Üks lugu, kahe inimese saatus selgemalt välja toodud.

Üks mu lemmiknäitleja mängis väiklaselt kättemaksuhimulist aatomienergia komisjoni esimeest,  nimiosalise rollis oli näitleja, keda ma oma lemmikuks ei pea, kuid võimalik, et mu arvamus juba pisitasa muutub.

Mõlema töö oli tugev, usutav, nauditav. Kolmetunnine film oli nagu lapitekk. Kord lõik siit, teine sealt. Olevik, minevik, lapp siit, lõik sealt. Aga kordagi ei olnud igav. Ja paha sai nagu karistada ja hea leidis justkui rahu.

Ah, ei ole minust arvustuste kirjutajat. Meeldis -sellest saite isegi aru.

Üks mõte jäi juuste alla siblima. Kui filmis kirjeldati, kuidas teadlased ei olnud päris kindlad, et inimese tekitatud termotuumateaktsioon juhtumisi ahelreaktsioonina tervet maakera ei hävita, siis kust võeti julgus? Võimalus, et kõik leiab lõpu oli nende meelest ju "nullilähedane". See on tegelikult väga suur risk. See polnud null. "Nulliähedane"

Kui suur hadronite põrguti tööle pandi ringles vandenõuteoreetikute seas uudis, et selle seadme õnnestunud käivitamine tõmbab meie maailma pahupidi nagu soki. Maa kohale pidi tekkima kõike endasse tiriv must auk. Huvitav kas see oli lihtsalt umbluujutt või oli ka sellise sündmuse tõenäosus "nullilähedane"?

Millal mõni inimeste eksperiment ses suures loteriis peavõidu tõmbab? 

Jep, see oli sarkasm.