Albaania reis IV: Tirana

by W

20.09. laupäev ja 21.09. pühapäev

Laupäev ja pühapäev kujunesid passiivse puhkamise mõnusaks maratoniks.
Plaanis oli tegelikult pühapäeval ekskursioonile minna, aga see lükati korraldaja poolt paremate aegade ehk kolmapäeva peale.

Käisime ausalt kui kellavärk, kaks korda päevas, ujumas. Hommikul ja õhtul. Päike, soolvesi, linnamelu, Maakas, ja tunne, et rohkem polegi hetkel ilusaks eluks vaja. Päevitamise ja rannas lesimisega me kumbki ei tegele, pole vist ühelgi reisil end lapiti liivale või toolile maha visanud.

Päeva kõige kuumemad tunnid möödusid konditsioneeritud siseruumides. Vahepeal käisime end rõdul kuvaldana lajatava päikese käes ehmatamas. Aga mitte kauaks.
Köögis kehtis väljakujunenud kord. Mina teatasin, mida ja kui palju tuleb koorida ja tükeldada, mis suuruses, mille peale Maakas tublisti tänavaturu köögiviljad ette võttis. Nii kui viimane tükk õigesse kaussi maandus, kuulutas ta väljateenitud une- ja netisurfisiesta alanuks. Mina, olles toa ja köögi paksude kardinatega eraldanud, jäin kööki edasi möllama. Potid, pannid, kolin, veesolin, paukuvad kapiuksed ja igasegased kahtlased hõngud.
Kui Maakas lõpuks siestalt naasis, oli tal kohe aurav kausitäis nina all.
Laupäeval keetsime sibulaseks seljankaks mingist õhtust üle jäänud grillkukerappe, omletist üle jäänud suitsuvorsti ja 2 ei-tea-kust ilmunud hot dogi viinerit. Hilisõhtu söögiks läks veel saiajääkide realiseerimise “grilled cheese” marineeritud kurgi, sibularataste ja õllega.
Dieediblogijate hulka pole meil asja.
Pühapäeval vallutas laua terav tomatine kana-köögiviljakarri jasmiiniriisiga. Viimane, kusjuures väga hea kvaliteediga, maksis 79 lekki 500g pakk.

Laupäeval oli meist üle tänava hüljatud hoovis tulekahju. Nagu tänapäeva inimesed ikka, röögatasin seda avastades Maakale, et "tulekahju, päriselt, võta telefon kaasa" maja teise poole rõdult. 112 helistab vast keegi teine ... Maaka siesta lõppes kui noaga lõigatutult ja ta lendas trussikutes (ok, t-särk oli ka) pildistama. 
Kohalik tuletõrje ja politsei saabusid mõne minutiga, ülikiire reaktsioon. 

Pühapäeval, et elu liiga roosiliseks ei kisuks, otsustasime Tiranasse minna. Ehk siis läksime isegi hommikul kümne paiku bussipeatusesse. Aga jube palav oli ja bussi veerand tunni jooksul ei tulnud (nende graafik sõltub liiklusoludest, vahel ei tule kaua ühtegi ja siis mitu reas) ja ... lõime käega ja läksime hoopis ujuma.

Peale siestat ja sööki otsustasime majutuse lähedalt reklaamitud raudtee ning rongijaama üles otsida. Tegelikkus ei haakunud väljakäiduga, raudtee näis pigem kui midagi postapokalüptilist. Rööpad olid rohtu kasvanud, mõnes kohas sootuks kadunud. Ainus väljuv rong oleks saanud olla vaid fantaasia või hallutsinatsiooni tagajärg.

Nii need kaks päeva igavikku libisesidki. Natuke merd, natuke tänavaturgusid, natuke kummituslikke rööpaid, natuke kohalikku ehedat elu peatänavast eemal, natuke kohalikku veini ja natuke köögikunsti. Täpselt selline baaslaagrielu, kus ei pea, aga võib. Hea ja vaba(stav) oli olla.

22.09. esmaspäev

Tirana botaanika- ja loomaaed teatasid internetist üheskoos, et "tulge teine kord, esmaspäeviti suletud”. Meis oli siiras nördimus, kuid otsustasime, et vähemalt kohustuslik Bunk’Art2 ja Skanderbegi kuju tuleb ära näha.

Esimene katsumus oli kohalik bussipeatus, Durrese keskjaama kulgemiseks, kuid sel korral me ei loobunud. Ootasime ja ootasime, higistades, üha enam inimesi kogunes. Ja suuri kohvreid. Hea, et keegi eesliga ei tulnud. Kui buss viimaks saabus, toppisime kõik end sisse kui sprotid karpi, mõnel soolikad välja tungimas ja silmad pungis. Õhk kadus kohe uste sulgudes, kinni hoida ei olnud kusagilt, eriti lühikesel Maakal, ja mõni kaasreisija oli otsustanud vee, seebi ja deodorandi pealt kokku hoida. Omapärased aroomid täitsid suletud metallakvaariumit. Järgmistes peatustes kohvrite ja lapsevankritega peale ei mahutudki.

Piin kestis pea 30 minutit, mil kogu bussitäis, ühes meiega, Durresse "maaliinibusside jaamas" maha valgus. See elamus maksis 40 lekki.

Keskjaam - see on lihtsalt suur parkimisplats igas suuruses sõidukitega, kus sa ise pead õige otsima. Õnneks on esiaknal silt, kuhu miski trandulett kulgeb. Veetakse nii suurte busside kui istmetega kaubikutega. Väljumisajad on sümboolsed, pigem üritatakse kõik istekohad täis korjata. Selle saavutamiseks karjutakse ukse kõrval valjuhäälselt sihtkoha nime. Vahepeal sisenevad bussi vett, banaane ja snäkke müüvad “mikroettevõtjad”. Ca 30 km ots, Durres-Tirana maksab 200 lekki. Teekond oli ajaliselt üsna pikk ja ummikurohke. 1,5h, 30km.

Tirana

Tirana bussijaamas, mis oli veel õudsem “asustamata” plats kui Durrese oma (mingist jaamahoonest ühes WC, info jms asjadega võib vaid unistada), välja astudes oli meil plaan selge. Tuleb leida buss number 5B. Ainult üks häda. Me ei saanud aru, mis suunas e kummalt poolt teed see peaks õiges suunas liikuma. Nii tiirutasime nagu eksinud turistid ikka, nina GoogleMapsis ja silmad siltide küljes, kuni lõpuks õige peatuse avastasime, seal eemal.
Ja veel rohkem eemal paistis isegi õige buss lähenemas.

Pealinna bussijaam

Maaka "ma jään nii hiljaks, nii hiljaks, ma jään maha" instinkt oli “jookseme!” ja Maakas juba liduski. Mina aga, vana konserv(atiiv), pasundasin üle tänava, et “ei jookse siin autode ja liikluse vahel, mitte kunagi ja mitte kusagil ei jookse linnas üle autotee!” Lisaks pidasin Maakale lühikese, kuid südamest tuleva epistli teemal “ohutu liiklemine suurlinnas ja kuidas mitte Albaania liiklusõnnetuste statistikasse sattuda.” No mida krdit, tema jääb auto alla ja mõlema puhkus on tuksis, auto esiklaas vajab vahetamist ja ...
Kui Maakal oleks taser olnud, oleks me bussist maha jäänud. Vähemasti mina. Aga tal ei olnud, nendega ei lasta lennukisse. Nii et saime ka jooksmata bussile. See tundus peale eelmist sprotikarp-elamust lausa taevane õnnistus. Maakas sai isegi natuke maad istuda. Ja enne kui arugi saime, maandusime Bunk’Art 2 lähedal.

Muuseumisse jõuda polnud kuigi keeruline, paar tänavat, 2 valgusfoori, mõned siksakid ja olimegi kohal.

Aga noh, err... bunker*. Nagu mingite paranoikude bunker ikka. Paarikümnes ruumis leidus vanaaegseid luurepulte, tolmuseid telefonide “lutikakarpe”, režiimi poolt haiget saanud nimekirju ja hulgi mingeid õõvastavaid fotosid, mis kõik koos lõid õhkkonna “külm sõda, õudusunenägu, mis oligi paljude päris elu”. Peaministri magamistuba jäi meie omale 4 tärni alla.

Uudistavaid inimesi oli palju, õhku vähe. Ventilatsioonist ja konditsioneerist polnud seal juttugi. Umbne oli. Higi voolas. See, et õhku jäi väheks, lisas “võeh!” emotsioonile veel labidaga õudu ja võõristust.
Pilet maksis 9 eurot. Albaania mõttes üsna soolane. Teist korda sinna minna ei tahaks, aga jah, vähemalt sai linnukese kirja; käidud, nähtud, veidi tunnetatudki. Ei kahetse.

Edasi lonkisime nagu truud turistid ikka Skanderbegi väljakule. Väljak ise oli pisut ümar ja kuidagi kõle. Pildistasime loomulikult seda kohustuslikku kuju, sest noh, muidu justkui polekski Tiranat külastanud.

Väljaku kohal laiutas kommunismi ülistav ajaloojäänus, mis olid oma stiililt täpselt see segu, mida oled varem näinud, olgu see Nõukogude Liidus, Põhja-Koreas või Albaanias. Sama kunstikoolkond, sama käekiri. Kes selle ideaali rajas?

Väsinuna istusime varju ühe karuselli kõrvale, mis tühjanagi olematus tuules kriuksus, nähes välja kui kommunistlike aegade reliikvia, kuid oli veel täitsa elus. Pileteidki müüdi. Jätsime siiski vahele.

Läksime otsima tagasiteed keskjaama ja siis algas tore osa. Kohalikud abivalmid hinged. Niipea kui nad taipasid, et tahame bussijaama, hakkasid nad meid suunama igale poole: “See buss! Ei, see buss! Tulge siia!” Ainult et ükski neist polnud 5B.
Lõpuks loobusime oma rangest 5B nõudest ja ronisimegi tundmatu bussi peale, mis imekombel viiski meid peaaegu otse bussijaama. Pilet maksis 40 lekki (nii Tiranas käibki). Olime õnnelikud, et üldse mingisse tuttavasse punkti tagasi jõudsime ja peagi Durresesse tagasi saame, sest Tirana ... noh, meile kummalegi see linn ei meeldinud ega sobinud. Kuidagi kiire ja närviline Albaania ja puhkuse kohta.

Lõpuks olime taas Tirana keskjaamas, kust, peale 40 min bussis istumist (kohad ei olnud täis), algas meie oodatud tagasisõit Durresse. See ei saanud olema kiire. Need 30 kilomeetrit, mis võiks olla kolmveerand tunnikest sõitu, venisid meeletute liiklusummikute ja teetööde tõttu piinavaks maratoniks, kaks ja pool tundi.

Kui lõpuks Durrese keskjaama jõudsime, siis meil edasi vedas. Sattusime üsna inimtühjale peatselt saabunud "kodu"bussile, kus Maakas isegi istuma sai. Luksus. Peaaegu nagu privaattransfeer!

Tagasi majutuses tegime päeva allaloputamiseks väikese klaasi veini rõdul. Päike loojus, mošeede minaretid rullisid oma õhtused hõiked üle linna, segi papagoide kädinaga, ning kõik oli igati kaunis.
Seejärel marssisime merre. End päeva elamustest puhtaks loputama. Üle kalavõrkude. Tolm ning bussist saadud kaenlaauluste hõng kadusid isegi ninakoobastest.

Õhtusöögiga jäi asi lihtsaks, aga paganama heaks. Eelmise päeva kanakarri jääk kohtus pagarikoja saialetist tulnud värske, häbematult kalli, 100 lekki, SUURE saiaga. Mõnus ja odav luksus.

Ja rohkem me selleks päevaks ei pingutanudki.
Jälle voodisse, jälle magama, sest ees ootas päev ekskursiooniga Belshi ja Berati poole.

* Albaanias on ca 170 000 bunkrit, enamus neist unustatud ja prügi täis, aga kujutlegem ajastut ja meelsust, mil ja miks need rajati. Oeh. Ja võeh.

Albaania, et meelest ei läheks

 Wildi tuules tahaks ise ka midagi reisi kohta kirjutada, aga ta kirjeldab meie tegemised nii kenasti ära, et milleks korrata? Samas jälle ikka kangesti tahaks ju, eksole.  

Natuke edevus ja natuke rohkem see tunne, mille puhkus sisse jättis, kõik need muljed ja meeldejäämised.

Ah, ma ei hakka end tagasi hoidma, kunagi on nüansid endal meelest läinud ja siis on ju hea siit vilksamisi vaadata mismoodi oli.

Niisiis.

Meie seiklused algavad Balti jaamast, kus W mind nähes tavaliselt nimetab mõnda mu rõivaeset eesliitega "muti-". On olnud mutikleit, mutisaapad, mutiveelmidagi.  Mulle sobib, ma teen seda nimme, seekord läksin alt või siis oli mu reisikaaslane lihtsalt liiga väsinud, ma olen siiani pettunud. Aga ma teen tagasi!

Ma olen närviline hilinemiste kartja, hilis-hilisõhtul toimuvale lennule minemiseks olin linnas juba kella viie paiku. Läks hästi, et hommikul ei tulnud, ma lihtsalt NII hirmsasti kardan hiljaks jääda. Seega lõime linnas aega surnuks, aga aeg ei tahtnud surra, lennule minemise ajakski tõmbles aja tagajalg veel üpris energiliselt. 

Minu jalad ei mahtunud tõmblema. Oleme küll ka hullemate lennukitega lennanud, kuid kuna seekord oli justkui uni ja justkui oleks olnud hea mõte magada oli see lend mu jaoks üks piinarikkamaid. W oli meile küll kummikraed ostnud kuid ma ei saa aru, kas asi on minu anatoomias või ma lihtsalt ei tea täpselt kuidas seda vidinat oma ihule installeerida - õudne oli. Lennukijooga oma täies ilus. Krae ümber kaela. Krae pühapaistena ümber pea ja laup eesoleva istme seljatoe vastu. krae lauale ja põsk krae peale. Võin vanduda, et mingil hetkel oli pea põlvede vahel ja see urrima krae kusagil sealsamas.

Samas - ma magasin kõigis neis poosides. Abiks ikka.

Kohale jõudes ja W nimega paberit käes hoidvat majutajat nähes hõiskas mu hing, sest kusagil ootas voodi. 

"Kodu" poole sõites ootasin pingsalt millal me linnast välja jõuame ja lehmade vahel slaalomit teeme.  Seda, et Albaania linnad ongi üks ja sama TallinPaideTüriViljandi ma veel ei teadnud. Eestist umbes kolmandiku võrra väiksemale maale peab ära mahtuma enam kui kaks korda rohkem inimesi, lisaks on see maa kokku kortsutatud nagu paber ja mäed pole väga sõbralik elukeskkond, lapikumatesse kohtadesse kokku voolanud inimmass on täitnud kogu pinna. 

Kogu maad kattis kerge väävlihõng.  Pähe tuli onuheinolik mõte "Nagu ämmale oleks külla tulnud, põrgu järele lõhnab".

Majutuskohta jõudes arveldasime üüri, meile tutvustati korteri mugavusi ja viidati laia zestiga "supermarketi" asukoha poole ning ma juba lootsin, et saan lennukis Quasimodolikuks keerdunud skeletti sängis sirutada, kuid ei, see ei olnud veel kõik! W tuli geniaalne idee merd otsima minna. Öösel. Pimedas. Tundmatus linnas. Tundmatut merd, mis võis kubiseda haidest, terroristlikest sukeldujatest ja linna reoveetorudest! 

Aga jah, ta on minust suurem mul ei olnud valikut. 

Kell oli umbes kolm öösel, aga linn elas veel. Pisikesed kidurad papid istusid pinkidel ja arutasid mingeid keerulisi asju, need, kes ei arutanud pühkisid tänavaid,  üksikud autod sõitsid kusagilt kuhugi, mitmed söögikohad olid veel avatud ja sel leidus isegi sööjaid, kes muud kui ikka needsamad papid. Selline vaikne tiksumine. üksainus ekraani moodi reklaam, ei mingeid vilesid, tulesid ja pasunaid.

Soe oli. Kusagil oli meri, otsustasime, et kui mitte muidu, siis hääle järgi me selle ka leiame. 

Tegime päris suure ringi, aga merre me saime. Arvasin, et nagu varasemad mered saab ka see koht olema "kolm meetrit kaldast ja kaelani"- profiiliga, aga võta näpust,  selleks, et kõhuni merre saada oleks võinud vabalt võileiva ligi võtta. Muudkui kõnni ja kõnni ja kõnni, siis saab tagumiku märjaks, siis läheb jälle madalamaks, siis jälle kõhuni...oeh.

Soe oli. rannas sumises mingi hilja peale jäänud seltskond, ilmselt turistid, meie mulistasime vees nagu hülged, troopiline pimedus kattis maad.

Küll uni maitses hiljem hea.

Hommik algas jahiga, mammut oli vaja koopasse lohistada. Poed ja turuletid tuli väiksesilmalise traaliga üle käia, pidime hankima võimaluse euroliidu välisel maal tänaval netti kasutada, kaardistasime oma lähimat ümbrust ja otsisime lühima tee mereni.

Linn oli esimese hooga šokeeriv. Kergelt räbaldunud, põhjamaalase jaoks ehmatavalt räpane, metsikult autostunud.  

Samal ajal oli väga üllatav kui vaikne oli seesama linn. Olgu, autod mürisesid, kuid ei mingit närvilist tuututamist, inimesed tänavail olid vaiksed ja vaoshoitud, isegi kohalikud hulkuvad koerad olid diskreetselt taustal. Soomastega asustatud India, võta või jäta. 

Sellesse pidi armuma. Tegu on täiesti "meie inimestega", terve reisi ajal ei saanud sellest tundest lahti.

Jalutasime kohalikel tänavatel, täiesti ebareaalne kogemus. Üks tänav - sattusime sinna vaid üks kord - sai meilt nimeks "surnud koera tänav", aga sama hästi oleks võinud tolle tänava nimetada "paabulinnu tänavaks". Kusagil sealsamas lõugas kõrge aia taga paabulind, teisel pool aeda vedeles ilmselt öösel surra otsustanud peni. 

Ärge arvake, et korjuseid kõikjal vedeles ja kolavad koerad olid kõike muud kui alatoidetud. 

Nüüd läheb mu ajataju rikki, seega ma ei hakka meie käike korrektselt päevadesse ükshaaval laduma.

Kõrgpunktid ainult, neid ikka oli.

Kui me  (ok tegelikult oli Wild see infoladu, mina olin jupp kaasalohisevat köit, pean end ses osas parandama) otsisime ajaloolisi ja meelelahutuslikke võimalusi Durreses aega veeta näitasid kõik interneti nooled ja näpud kohaliku Rooma-aegse amfiteatri poole. Omal ajal Balkanimaade suurim, kaua linnakünkas peidus olnud, keset kuuekümnendaid taasleitud. Netis on päris naljakas lugeda Kärenite nördimuskarjeid "Ja nad on nii lugupidamatud, et ehitasid muistise otsa maju!"  

Karjed karjeteks, me käisime seal ära, jalgratastega ja puha. Rattad oli hea mõte, saime üksiti kõik Durrese turistipunktid oma kaardile kirja. Ausalt öelda... nojah. Nad ei oska neid veel väga hästi müüa, aga ajalugu on ikkagi tore, eriti kui kõrvuti on kaasaegne linn ja igivanad müürid.

Tiranas käisime me hiljem, seal oli "peab käima!" objektiks muuseumina taastatud punker. Punkreid on linnades palju, enamik nähtuist on prügi täis ja väga hüljatud välimusega. Objektid, mille on potentsiaali olla turistidelt papi kättesaajad on jäetud hooletusse. Samas - alles neil oli see rammus kommunismipäike otse silmas, muidugi ei taha nad sellest enam midagi teada. Me oleme seal olnud, ma saan aru. 

Niisiis muuseum. Jube ängistav koht, pisikesed klaustrofoobide jaoks piinu tekitavad toakesed ilge ajaloo meenutusi täis. Fotod, nimekirjad, veel pilte, toimikuvirnad. Kui meil oli toimikute koostamise aeg oli siinmail mu meelest kergem: kuigi ka kohalikke kvislingeid oli koormate viisi oli meie jaoks see võim siiski võõras. Vene värk, Moskva võim. Albaania piinajad kasvasid nende endi sõnnikul, diktaator oli isiklik hull. Kuidas sellest üle saada? 

Muuseum on linna südames, linna keskkohta on ehitatud moodne tsenter. Ma vist ei oska sellitest asjadest lugu pidada. Hiiglaslik kumer linnaväljak keskpäevapäikeses oli kõike muud kui nauditav ajaveetmise koht, kummalised majad selle ümber olid...kummalised. Kogumulje võttis ülihästi kokku põõsa taga peidus olev roostes karusell.

Aga Albaania inimesed on toredad. Suures linnas käisime kohalike bussidega,  alguses maaliinide (?) bussijaama ja sealt linnaliini bussiga tsentrisse. Tagasitee oli natuke segane, meie kohmetust nähes levis bussipeatuses teave kahest eksinud välismaalasest ja meid peaaegu tõmmati õige bussi peale. Imekena.

Moodsad linnad ammendasid end pea kohe. 

Aga meile jääb alati Parii.., ptüi, ruraalne romantika ja agraarne ilu.

Ning ka vanad linnad: Berat, Kruje - neis me käisime. linnad, kus elades peab klaveri majja tassima klahvhaaval, sest muidu ei saa tänavanurgal ennast pöörata.

Loodus, kui saab maanteelt maha, on ilus nagu alati. Põllud on seal pisikesed, loomakarjad samuti, teedel on isegi eeslitega maamehi ja juhuslikke külalaatasid. Me saime turnida mägedes, kuhu viisid teed mida mööda sõites keeldusin mina kuristiku poole alla vaatamast. Ma poleks endast sellist argust oodanud.  Kole oli ja tore oli. Meid pildistasime imelisi kohti sillalt mida nähes iga eurokontrolör teeks piiblipaksuse akti ja turnisime üles mööda kiviseina, kus ma kuulsin ainult loodushääli (oma roppu ähkimist) ja küünte krõbinat, kui ma need kivisse sisse surusin.  Jälle jube hirmus ja õudsalt tore. Bovilla järv ja Gamti mägi on ses reisis sees, jätke meelde ja tehke järele. 

Ahjaa, teine koht, kuhu PEAB minema on Holta (W parandas mind, vale kanjon sai kirja) kanjon. Kui muid lehvib Albaania kohal õrn väävlihõng (ausalt, isegi Gamti mäe otsas oli väävlihais), siis selles kanjonis võiks... ma ei tea.. tuletikke laadida. Seinad kõrguvad kohati sel moel, et nende vahelt taevas ei paistagi,  kuiva jalaga seal kuhugi ei pääse,  kiiver on gruppide puhul nõutav. No kukub sealt midagi alla - kes neid lõhkise kaalikaga turiste sealt ikka välja lohistab. 

Ma sumasin seal nagu mingi eelajalooline koll oma tossude ja seelikuga. Märg mäekoll, kiiver peas.  Too kanjon on üks ütlemata tore koht, seal on sooje allikaid kus taguotsa- või jalgupidi vees pladistades võib ennast spaasse mõelda ja on kohti, kus peab enne rinnuni jahedavõitu vette sammumist korralikult hinge tõmbama, sest kananahk tuleb jahedusest selga.  Väga hästi veedetud aeg.

Üleüldse oli kogu Albaanias veedetud aeg hästi veedetud. Me ei ole oma varasematel puhkustel niipalju kunagi molutanud, molutamine on kunst. Me oleme nüüd kunstnikud. Rõdul istudes kuulasime majutaja linnukarja sidistamist, muezzini laulukatsetusi, meres loksusime nagu õngekorgid ja tänavail arutasime milline värskete äride kasvulava oleks praegu Albaania. Me oleme (ok. ok, mina olen) nii laisad (laisk), et ei viitsi isegi laiskade parteid teha, mida siin siis veel äridest mõelda. Kui ma suureks kasvan, hakkan Albaania vanameheks, kes kogu aeg, välja arvatud siesta ja pime öö, mängisid tänaval doominot. Dikreetselt mängisid, ei löönud nuppe möirates vastu lauda nagu ma kunagi Kopli vene meeste juures nägin ja kuulsin.

Eks siis teate, kust mind leida, kui see aeg kätte jõuab.

Albaania reis III: Krujë | Kruja

by W

19.09. reede

Äratus üürgas pisut enne seitset. Aga kui oodata on midagi paljulubavat, siis ei mõjugi see häirivalt. Manustasime rõdul kohvi ja röstsaiad eilse tahenenud munakastme jääkidega. Ühes imeliste tomativiiludega. Ma ei mäleta, millal ma nii häid tomateid viimati sain.
Seejärel läks Maakal veidi aega, et otsustada, mida selga panna ... noh, umbes nendest neljast riideesemest, mis üldse kaasas olid, aga neid annab erinevalt kombineerida, eksole.
Kahjuks ma ei mäleta, mida ta lõpuks selga ajas (ju siis midagi normaalset), nii et läheme edasi Rruga Pavaresiani, mis on rannaäärne peatee, kust ekskursioonibussid huvilised üles nopivad. Buss hilines ca 10 minutit. 2 asiaati, kes sama trippi ootasid, muutusid pisut närvilisteks. 

Buss oli 18-kohaline uuemapoolne Mersu. Ma ei ole nii ebamugavamaid istmeid kohanud üheski mööda maad veerevas motoriseeritud sõidukis. Ma ei ole üldse vingur, aga need kitsad ja nõgusad seljatoed lihtsalt surusid küüru ja kopsud kortsu, nii et ainuüksi istumine ja eksisteerimine sai juba tunni jooksul väljakutseks omaette. 

Muidu oli loomulikult tore - põikasime turistide korjeks veel Golemisse, mis on Durresest kiviga visata, sihuke kuurort-kuurort, kuhu nad veel arutul hulgal majutusi ja hotelle ehitada üritavad, kraanad on kõikjal püsti, ning asusimegi kulgema Kruja suunas. 

Suuremad teed ei ole Albaanias täna üldse nii viletsad kui võiks arvata ning nt Kreeta ja Montenegroga võrreldes on maanteed palju vähem mägised, tiirutavad ja keerutavad. Sihtkohtadesse jõuab kiiremini. Aga oliivipuudest ei pääse siingi...

Giidiks oli albaanlane Oresti, noor ja väga püüdlik giidihakatis, kes oli pidevas mures, et meie pehmelt öeldes keskealisest grupist keegi kindlasti ei jõua mõnisada meetrit ülesmäge minna, munakivisillutisel jalad murrab või kuumast mingi eksootilise terviserikke saab. Kui noormees giidina läbi kukub, võtab iga vanadekodu ta avasüli vastu. 

Enne Krujani jõudmist läbisime kaks linnakest, ühe kohta taustaks info, et "there’s nothing significant there, just a shop or two and a car wash” ning teise, Fushë-Krujë kohta, et 2007 külastas seda George Bush ning kohalikud pole sellest siiani üle saanud. On teisele keset linna ausamba püsti pannud ning oma ettevõtted tema järele nimetanud. No oli jah tee ääres üks Bushi Lavazh (e autopesula) ja kohe edasi tuli Bushi Kaloss, ptüi, Kallosh, sõna, mille tähenduse jälile ma siiani pole jõudnud. 

Kruja linn, kindlus ja basaar

Kruja (kunagine pealinn) oli nagu ajamasin. Ruutkilomeetril leidus nii moodsaid maju, kalleid hotelle kui ka teleportatsioonimasin keskaega. 

Kindluseni jõudmiseks tuli läbida 600 aastat vana basaar, kus müüdi kõike, mida üks terve mõistusega inimene ei vaja. Ehted, hõbe, palvevaibad, mõõgad, maalid, vaskpotid, suveniirid, t-särgid, mänguasjad, antiikesemed, sõdadest pärit kiivrid ja märgid, amuletid, ikoonid, lõikelauad, kulinad, tuhatoosid, nokamütsid ... ja siis veel pisut palvevaipasid. Osa neist tooks kurjad vaimud su majja ja teistega saaks neid jälle välja ajada. Me ei ostnud midagi. 

Tõusisime sealt üles kindlusesse, Skanderbegi Ottomani vastase sõja keskussesse, kus jalutasime müüride vahel. Õhk oli kuum ja kivid soojad. Vaated alla orgu, mägedele ja üle külade olid vapustavad.
Varemetes tekkis selline tunne, et aeg seisab ja samas kõik laguneb ikkagi edasi. Ise ka. 

Bektashi pühamu, kuhu ma ei sisenenud, sest ma ei käi moslemite pühakodades, oli täitsa äge: õueosa oli vaikne, varjusid täis, ja viinamarjad looklesid üle pergola. Giid ütles, et on okei, kui me sealt veidi viinamarju sööme. Me sõime. Head olid, kerge maasikanüansiga.
Ja muidugi tualetid, kus WC-paberit ei tunta.
Mul on kiiks pildistada peldikuid ja uksi...

Et end ajaloo- ja filosoofialainetelt tagasi tuua, maandusime maiselt.
Veepudeli, bureki ja jäätise otsa. Mis Kruja turul olid häbematult kallid, kuid Eestis oleks siiski odavad olnud. Kuumus määras sööma järjekorra: esmalt külm, magus ja pisut liiga suur jäätis ning seejärel soe, soolane, rasvane, krõbe ja ülimaitsev lihaburek ja vesi. Robustselt rahuldustpakkuv kombo, mida sõime turutänava alguse müürijupil jalgu kõlgutades ning ümbritsevat absorbeerides. Maakas oma burekki lõpuni süüa ei jõudnud, pakkis pool kaasa. Noh, ta on üldse viletsa isuga, ma ütleks. 

Tagasiteel vaatlesime taas lõputult lõpetamata maju, tubaka-, maisi- ja "kalkuni"põldusid ning hiid-pilliroogu, mis end igas vähegi niiskes kohas ilmutab justkui bambus. 

Koju jõudsime nelja paiku

Molutasime veidi toas, Maakas pidas traditsioonilise siesta, mina sobrasin netis ja siis kolisime rõdule. Jõime kohalikku valget veini mustika-mustsõstrajoogiga, sest see tundus (ja oligi) päris hea kuuma ilma rüübe ning läksime seejärel päikeseloojangu ajaks merre likku. Vesi oli kui sulapronks ja taevas roosakas kui meie äsjajoodud odav kokteil. Vesi oli mõnusalt soe, meres ei kedagi peale meie. 

See oli esimene õhtu, mil märkasime kohalikku kalurit võrke sisse laskmas, madalale ja tiiruga ümber meie. Maakas muutus paranoiliseks justkui oleks kalur tahtnud justnimelt meid hommikuse saagina turule vedada.
Pimedas vette mineku plaanidest ei tahtnud ta edaspidi kuuldagi. "Mina öösel meres võrgutatud saada ei taha,” teatas ta resoluutselt. Kogu edasine öine ujumine kuulutati Maaka poolt ametlikult riskantseks ettevõtmiseks.
Aga me tegime seda siiski. Võrgud olid nii madalal, et need andis põhja astuda ja sealt üle, vabadusse, ronida.
Sooja õhtusöögi kombineerisime külmiku ohtratest varudest, rõdule muidugi, ning läbi sai seegi päev. 

Albaania reis II: ikka veel Durres

 
by W

17.09. kolmapäev 

Ka kolmapäeva ja neljapäeva veetsime Durreses kui aklimatiseerumise baaslaagris, et maha laadida kodumaa töö- ja olmestressi ning ekskurioonirallideks hoogu võtta.
Hommikuti oli meile ärkamise ja rõdul manustatud hommikusöögi saateks papagoide ja kanaarilindude kädin Arbeni "loomaaiast," kukkede kiremine (pooled linna hoovid tundukse kanu täis olevat) ja mullade huiked. Muezzin on vist poliitkorrektne nimetus? 

Kooserdasime mööda linna, mis oli korraga nii moodne kui vanamoodne, nii puhas kui räpane, nii sõbralik kui tundmatu ning muidugi suplesime, solberdasime, snorgeldasime. Maakas pikkis oma päevadesse ohtralt siestasid. Ja otseloomalikult rüüstasime toiduturge ning poodide veini ja õlleriiuleid. Kohalikud veinid alates 399 lekki, õlled, sh Itaalia omad, alates 75 lekki. Tänavaraki 0.5L veepudelis 250 lekki - Maakas, va pidur, otsustas, et ME ei julge seda proovida. 

Lisaks tänavaturgudele iseloomustavad Durrest vanameestekobarad. Nagu mesilassülemid, kes ei vaja emamesilast, sest ühtegi daami me sellest möllust ei tuvastanud. Onklid on varavalgest hilisõhtuni väljas, istuvad varjus, lobisevad ja mängivad doominot. Tundus, et raha peale. Ja nad kõik on vist lapsena näljas olnud - kui naaberriigi Montenegro inimesed on ühed pikimad Euroopas, siis nii palju nii lühikesi inimesi ma varem siin regioonis kohanud ei ole. Gulliveri reisid või midagi... 

Vaatamata selle, et ma olin endale selgeks teinud olulisimad sõnad, mida reisil vaja ehk siis liha (mish), jäätis (akullore) ja õlu (birre), läksime esimese "me mish" burekiga (120 lekki tk) alt. No võib-olla seal oli liha ka, aga maitses nagu kapsapirukas. Ja oli 98% ulatuses eriliselt tihke ja nätske filotaigen, mis viletsama proteesiliimiga vanuritel hambad suust rebiks. 

Läksin selle kogemuse peale endast välja ja teatasin Maakale peale viimase rasvast nõrguva suutäie allaneelamist, et oleks aeg normaalseks toiduks, näiteks munakaste keedukartuli ja rohelise sibulaga. Maakas, ise kanatalunik, väitis, et tema ei tea, mis on munakaste. Ta pidi seda teada saama. See oli ka ainus kord, mil Albaanias sealiha saime - leidsime Big Marketist Itaalia prosciutto cotto stiilis peekonipaki. Üldiselt kipub seal sealihaga (mish derri) kehvasti olema. Leiab kui otsida, aga lihalettide valitseja on siiski kana, igas vormis, eriti kõhna ja kollasena, veis sörgib sabas. 

Oleks võinud selle päeva lõppenukski lugeda, kuid Maakas vist otsustas, et see jäi pisut sündmustevaeseks ja lahjaks. Nimelt üritasin ma hooliva inimesena öösel vaikselt ja ühtegi tuld põlema panemata WC-sse libiseda, mis isegi õnnestus. Kuid olles sinna vaevu kohale jõudnud, selgus, et Maakas oli mulle sama vaikselt pimeduses järgnenud. Reageerisin instinktiivselt: mörisesin ja urisesin, hääl täis ähvardust ja territooriumikaitset. Vastuseks tuli midagi kiljatuse ja röögatuse segust justkui oleks Maakas vähemasti tuld purskava draakoni sabale astunud. Ise vaatasin uksest väljudes, et mingitele tilkadele ei astuks - õnneks oli ukstagune kuiv. Ütlesin Maakale, et ta võib teha peaaegu kõike, mida tahab, kuid öösel peldikus sülle istumise osas on isegi minul mingid piirid ning kui ta veel peaks üritama, siis tõmban prill-laua üle toidukilega ning raputan WC-paberirulli vahele tšillipulbrit. Maakas arvas, et ma olen "veits haige mõtlemisega," aga lubas mul siiski samasse elamisse edasi jääda.

18.09. neljapäev 

Maakas tegi hommikul pannkooke. Ja oli kodust kaasa võtnud piparmündiga õunamoosi, mille keetmist ma temalt juba Malias täis peaga nuianud olin. Midagi peab inimene ju oma õuntega tegema. Igati kaunis algus päevale, eksole. 

Edasi otsustasime külastada Durrese (ja kogu Albaania) üht olulisimat turismiobjekti, amfiteatrit. Kuna see, ühes kesklinnaga (mis ei asu üldse keskel) jäi pea viie kilomeetri kaugusele, mis kuumaga (+30C) vantsimiseks on pisut liig, siis otsustasime jalgrattad rentida. 

Rattarendini saatis meid hulkuv koer. Neid on seal omajagu. Aga nad püüavad ja steriliseerivad/kastreerivad koeri, panevad plastist märgi kõrva külge ja lasevad taas lahti. Nälginud need penid ei paista. 

Ma oleks pigem elektriratta võtnud, aga kuna Maakal nendega kogemus puudub ning ta oskab ka kaine peaga ja siledal maal eduliselt Koperdise Karika nominentide hulka jõuda, siis võtsime tavalised. Viieks tunniks. Hind 10.- € (nad Albaanias neelavad ka eurosid kenasti). Olgu Allah otsuse eest tänatud, sest “kas sobib” testsõidulgi õnnestus Maakal mingi piruett teha, nii et pealtnägijad karjatasid ning rendile andja meile “BE SAFE!!!” järele karjus. Ja mina Maakale sõnad peale lugesin, et kui ta midagi peale tee vaadata tahab, siis parem peatugu ja pangu jalad maha. 

Rannapromenaad, paar km pikk

Mööda rannapromenaadi kulgemine oli täitsa mõnus. Seejärel tuli päris hull kuue väljasõiduga Durrese sadama ringristmik, mille ületamisel ma testamendi vajaduse üle mõtlesin, edasi aga jälle täiesti sõidetav tee. Rattateed on Durreses täiesti olemas.
Kesklinna jõudnuna hakkasin jälle Maaka kallal naaksuma. “Ära sõida siin inimeste vahel, palun” peale seda kui ta ühe vanatädi vältimiseks jälle mingi imeliku vigursõidu ette võttis. Nii et ülejäänud kesklinna lükkasime ratast peamiselt käekõrval, kuigi Maakas aeg-ajalt küsis, kas võiks juba vändata. Ei võinud. 

Esmalt vaatasime üle nn peaväljaku ja mošee, seejärel Bütsantsi foorumi sambad, kõikide kohta emotsioon meh... ja seejärel suundusime Rooma keiser Traianuse (või Hadrianuse) ajal 2. sajandil pKr rajatud amfiteatrisse. Mille nad seal Durreses suure üllatusega 60-ndatel ehitades ja askeldades juhuslikult leidsid, osaliselt on amfiteatri peal elumajad. 

Pilet on 300 lekki, kuid miskipärast tehti meile soodukas ja lasti mõlemad viie soti eest uudistama. 

Durrese suurim mošee

Bütsantsi foorumi jäätmed

Kui juba seal kandis olla, tasub amfiteatrist läbi hüpata küll, aga tead, vaata ette: seal hoovis ronides on pealtnäha süütuid timuti sarnaseid kõrsi, mis pärast mingiteks tigedateks takjalisteks osutuvad ning end armutult riietesse klammerdavad. Maakas, kel on küüned (l*tsipunased pealegi), rookis mind pärast hulk aega. Et ma oma vigisemise ja kratsimise ometi lõpetaks ning elu saaks edasi minna.
Peale jäätise- ja veepausi Pelikan kohvikus vaatasime üle Veneetsia torni, rannaäärse ning mõned skulptuurid ja oligi aeg oma oblastisse tagasi veereda. Sel korral sundis Maakas mind enda ees väntama ning lisaks tema pärast muretsemisele lisandus hirm, et ma ise käin käna, sest sõidu ajal pidevalt kassikakuna selja taha vahtimine võõras linnas ja liikluses ei ole just lihtsaim ülesanne. Mis summad ja traumad kindlustus katabki? Aga me tulime toime! 

Amfiteatri varemed

Amfiteatri fresko

Kesklinna ranna ääres

Veneetsia torn

Tõmbasime tagasi jõudes "kodus" hinge, õlle sisse ning läksime taas meresse. Sealt tulles, olleks kokkamiseks pisut väsinud, premeerisime end siin-seal müüdava vardas keerelnud grillkanaga (mis pärast, kanafarmeri sõnul, osutus kukeks). 

Vardast saadav kuum kana makab 600 lekki

Järgmisel päeval oli ootamas Kruja ekskursioon. Õhtu ja öö möödusid üsna rahulikult kui jätta kõrvale intsident, et juba pimenenud linnas rõdul veini lakkudes ja selle peale WC-s käies teavitasin Maakat, et “mulla röögib peldikus” e päeva viimane palvusekutse kostab paremini sel korral teisel pool maja rõdul. Olles sellegi ära kuulanud, mõlemad püstasendis kui Eesti lipu heiskamisel, sain isegi mina lõpuks pea 8 tundi katkematut und. Üle kuude. 

* Albaania ei ole eriti religioosne riik. 1967 keelas Suur Kommunistlik Juht Hoxha kõik religioonid, lasi lammutada kirikud ja mošeed või muuta need kinodeks, ladudeks, spordihallideks jne, kuid aastast 1990 võib seal igaüks jälle omale meelepärast müütilist taevataati uskuda ning enamus on taasleidnud türklaste vallutustega maale toodud Allahi. Ja noh, kus on mošee (ja neid seal juba on), seal on huiked, 5 korda päevas.

 

Shqipëria

 

Esimene sõõm õhku võõral maal on nagu lõuend millele ma hakkan enda jaoks seda maad üles joonistama. Soomes oli see esimestel käikudel vihma ja vahtralehtede järele lõhnav, Kreeta õhk oli tolmu ja mere maitsega, Rootsis kivide ja lumelubaduse hõnguline, Montenegro õhk oli korral, kui sinna kohale jõudsin saunaselt niiske ja rammus.

Albaania lõhnas väävli järele. Pisitilluke maa mille maanteede ääred on üks katkematu linn ja mille väävlihaisu allikaks on kord mäed ise, kord mädanev prügi. 

Sinna peab minema eelarvamusteta, me oleme taolises kohas ise olnud, ehedad üheksakümnendad oma tohutu potentsiaali ja segaste ärisuhetega, lagunev õitsvaga kõrvuti ja prügi ...ah, küll see ise ära mädaneb...

Ainult, et kui meil käis tol kauboikapitalismi ajal agar vennatapp ja ainsad asjad mida ei varastatud olid kuum raud ja vedel si...kaka, siis Albaanias kaetakse ööseks tänavaturgude kraam papiga kinni ja hommikul jätkatakse sealt kus õhtul pooleli jäi ning näiteks meie majutuspaiga välisuks oli 24/7 selja peale lahti. Oot, aga äkki seal ei olnudki välisust? 

Igatahes. 

Meil oli soe meri.

Mäed.

Aeg.

Nägime konkurentsitult kõige koledamaid linnu ja väga ilusat loodust. Isegi koledates linnades olid mõned ilusad ja imelised kohad. Inimesed olid mõnusalt aeglased ja rahulikud, ei mingit kätega vehkimist ega hääle tõstmist, restoranides puudusid sisseviskajad, poodides ei tormatud meie korve täitma.

Introverdi paradiis.

Me käisime ujumas keskmiselt rohkem kui kord päevas.

Sõitsime rattaga napakas linnas kus kõik teised ratturid olid kamikadzekultuuri ehedad esindajad.

Käisime kuuesaja-aastasel turul, kus samas letis olid palvevaibad ja pikatchud ja kindlustes kus oli raske vahet teha kas majas, mida vaatad veel elab keegi või on tegu varemetega.

Sõime bektaši pühakoja ees viinamarju.

Solberdasime rinnuni väävlijões, kiivrid peas ja kivimüürid külgedel taevani.

Ronisime mäkke teed pidi, mille ees oli hoiatus "meie vastutame inimese poolt ehitatu korrasoleku eest, mäkke ronimine on teie oma otsus" või midagi sellist.

Ja see pole veel kõik. 

Aga alguseks hea küll.

Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 12 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...

Klassika

 

Aasia ekspressmarinaadid päästsid mu laminaadi järamisest

by W

Tegin eile ühepajatoitu, üle poole on külmikus järel, täna ma seda edasi süüa ei suuda.
Kaalikas oli kiuline nagu OSB-plaat ning vaatamata eilsele manustamisele ei tundu, et mul oleks tekkinud juurde heina lagundavaid ensüüme või lisamagusid. 

Selle koleda kogemuse peale tahtsin "midagi täiesti teistsugust" - maailmaköögihõnguline kana ja midagi värsket tuli pähe. Ostsin Rannamõisa 500g broilerifilee, Selveris püsisoodukas 3,44€ ja muu otsisin külmikust, köögikappidest ja aknalaualt kokku. Ehk siis ma ei oska hinda öelda, aga muu kokku ei maksnud rohkem kui kana.
Ajakulu otsese aktiivse tegevusena kaugelt alla tunni, ooteaega samas omajagu. 

Kanamarinaad (ca 2h seisis toatemperatuuril):

• light sojakaste, ohtralt, soola ei kasuta
• sorts (tl+midagi) sidrunimahla
• 2 suurt küüslauguküünt
• ca 2 spl oliiviõli
• pöidla jämedune ja poole pöidla pikkune jupp ingverit 
• 2 g suhkrut (kusagilt varastatud...)
• näpuotsaga soodat
• veidi (kuni 2tl?) tärklist

Marinaadi ma enne praadimist maha ei pese, sest läbi küüslaugupressi asju lastes (sh ingver) ei jää eriti tükke, mis tahaks kõrbema minna. 

Köögiviljamarinaad (toimetab ka 2 ja veidi peale tundi köögitasapinnal)

• 1 riivitud porgand
• 1 väike peeneks viilutatud punane sibul
• pool köögivilja koorimise noaga ribastatud Luunja kurki
• nii 50g rediseid: NB! need lähevad sisse vahetult enne söömist, ei marineeri - väike puhavärske kick
• 1 tl sidrunimahla
  
• veidi suhkrut
• soola, kaugelt rohkem kui esmapilgul mõistlik näib
• näpuotsaga tšillihelbeid (2x)
• korralik sorts Thai Choice kalakastet, sest muidu lõhnab ja maitseb kogu salat nagu vanatädi Selma ülepipardatud kodumaine köök; Aasia asjad aga peavadki vahel veidi kahtlaselt haisema. Nagu sigadele, lindudele ja karusloomadele söödetav kala(rappe)jahu. 
• (sidrunheina mul praegu ei ole)

... ja kogu kupatus üle keeva veega, seisab, jahtub ja tõmbab, kuni kana pea valmis, siis sõelale nõrguma, redis sisse ning taldrikul veel mõni tilk seesamiõli peale (endiselt Selma köögi välistamiseks ja imeliku haisu levitamiseks ... seesamiseemneid mul praegu ei leidu, muidu oleks need paremad). 

Tavaline söögikauss on peale marinaadi veel kraanikausis...

Sousti ple asjale vaja, maitset ja mahla piisab, 0.2m meetrit munanuudleid võiks ju ka olla, aga peale Maxima spagettide kapis miskit ei leidunud. Vaestemaja. 

Homme söön oma selmalikku OSB-hautist edasi; kaalika nokin pannilt soojendamise käigus välja. 

Edit: kuna ma siin AI-lainel olen, siis andsin ChatGPT-le ka viimase pildi, küsimusega, mis on pildil.

Vastus oli kui tippresto müügimeeskonnalt. "Kulinaarne sümfoonia: kuldselt glasuuritud fileelõigud, mille kõrvale on poetatud aiavärskuse dekonstruktsioon". 

Kas osta maad, labidas ja lehm või jätkata rahulikult TikToki scrollimist

 
by W

Võtsin oma suve kokku: 01.06. - 31.08.
14 vaba päeva, enamusel inimestel oli puhkuseta nii 27
75 ületundi, enamusel oli ... 

Oma osalise tööajaga lepinguga ei ole ma siiski ükski kuu töötanud enamuse inimeste täistööaega, seadusi tunnen, palgalehte vaadates nendin, et "ok, ma tulen ka edaspidi". 

Mis mind ebaproportsionaalselt ärritab

Pilt by AI

Lühidalt: AI (tehnoloogia) areng.
Praegused lisaülesanded, kuhu ma järjepidevalt sattun, on minu poolt põhitööna aastaid tagasi maha kantud. Laovarude prognoos, hindamine, analüüs, korrektsioonid, teadmised nn suurtest majandustarkvaradest - midagi tean (veel), suudan ära teha.  

Aga neil teadmistel puudub igasugune perspektiiv: olenevalt ettevõttest on areng erinev, aga olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas "tehnoloogia, lips kaelas, istub laua taha" ... ja ongi parem kui 9 inimest 10-st. Need inimesed kaovad või viiakse madalama palgaga ametikohale - tehnoloogiat assisteerima. See on nagu aina vähemaks jäävate toolidega mäng. 

Minu pensionile mineku aeg on praeguse seisuga sept 2048. Mul puudub igasugune motivatsioon tegeleda e aega kulutada surnud asjadele tänase lisaraha nimel. Ma võiks selle ajaga midagi muud teha. Või üldse mitte midagi produktiivset teha - krdi palju vaatamata filme ja seriaale on olemas. 

Praegu on tööturul omamoodi olukord, kus inimesed jagunevad kaheks

Esimene leer: kogu see AI-jutt on mingi "start-up’ide jama” ja neid see ei puuduta. "Kui see robot mu ämma sünnipäevale ka läheb, siis võib ta juba homme tulla".

Ei mingit muret isegi siis kui kui mõni kolleeg või lähedane on koondatud, sest "nad on haritud ja tugeva CV-ga inimesed, kes ilmselt leiavad parema töö". Sageli aga puudutab, AI on (varsti) võimeline nende töö tegema odavamalt, kohvi- ja suitsupausideta. 

Teine leer: juba higistavad, otsivad YouTubeist ja Redditist “being a prompt master” ideid ja lähevad igaks juhuks barista kursustele, sest vähemalt cappuccino naeratusega kätteulatamine, isegi kui joogi teeb masin, püsib veel mõnda aega inimkätes. 

Masinad teevad üha rohkem asju. 

Kas peaks muretsema

Natuke jah, kui on plaanis tööturul veel pikemalt ringi tatsata. Tööturg võib paari aasta pärast olla nagu suur hullumaja fuajee, täis muutusi ja ametikohti, mida täna veel päris olemas ei ole. Rong on vile saatel jaamast väljunud. 

AI soovitas mul ERP-konsultandiks areneda, et lahendada olukordi stiilis fatal error in module MM ... kena, aga arvestades, et nutikamad inimesed seda AI-lt või Redditist küsivad, siis ma sellele ei panustaks. 

Aasta 2032: saabub imelik arve.
Kevin näitab seda vanaemale, kes ka aru ei saa ja pröökab: “Kui mina veel töötasin, tehti arved selgelt Excelis käsitsi ja sellist jama ei olnud!” Kevin küsib sosinal: “Vanaema, mis see Excel on?”
"Noh, selline lihtne, kiire ja arenenud lükati, paberit ja pastakatki ei ole vaja!"

*******

Ähh, 5 päeva puhkuseni.
Koos AI-ga, kes isegi seal end mugavaks kaaslaseks vingerdada on osanud. 

Mina ise

 

Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni. 

Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.

Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.

Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.

Inimesed on nagu puruvanad ju.

Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui  teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.

Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi. 

Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.  

Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.

Sama teiste inimestega. 

Minu meelest.

Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?

Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks. 

Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised! 

Oeh, ma ütlen.