Albaania reis III: Krujë | Kruja

by W

19.09. reede

Äratus üürgas pisut enne seitset. Aga kui oodata on midagi paljulubavat, siis ei mõjugi see häirivalt. Manustasime rõdul kohvi ja röstsaiad eilse tahenenud munakastme jääkidega. Ühes imeliste tomativiiludega. Ma ei mäleta, millal ma nii häid tomateid viimati sain.
Seejärel läks Maakal veidi aega, et otsustada, mida selga panna ... noh, umbes nendest neljast riideesemest, mis üldse kaasas olid, aga neid annab erinevalt kombineerida, eksole.
Kahjuks ma ei mäleta, mida ta lõpuks selga ajas (ju siis midagi normaalset), nii et läheme edasi Rruga Pavaresiani, mis on rannaäärne peatee, kust ekskursioonibussid huvilised üles nopivad. Buss hilines ca 10 minutit. 2 asiaati, kes sama trippi ootasid, muutusid pisut närvilisteks. 

Buss oli 18-kohaline uuemapoolne Mersu. Ma ei ole nii ebamugavamaid istmeid kohanud üheski mööda maad veerevas motoriseeritud sõidukis. Ma ei ole üldse vingur, aga need kitsad ja nõgusad seljatoed lihtsalt surusid küüru ja kopsud kortsu, nii et ainuüksi istumine ja eksisteerimine sai juba tunni jooksul väljakutseks omaette. 

Muidu oli loomulikult tore - põikasime turistide korjeks veel Golemisse, mis on Durresest kiviga visata, sihuke kuurort-kuurort, kuhu nad veel arutul hulgal majutusi ja hotelle ehitada üritavad, kraanad on kõikjal püsti, ning asusimegi kulgema Kruja suunas. 

Suuremad teed ei ole Albaanias täna üldse nii viletsad kui võiks arvata ning nt Kreeta ja Montenegroga võrreldes on maanteed palju vähem mägised, tiirutavad ja keerutavad. Sihtkohtadesse jõuab kiiremini. Aga oliivipuudest ei pääse siingi...

Giidiks oli albaanlane Oresti, noor ja väga püüdlik giidihakatis, kes oli pidevas mures, et meie pehmelt öeldes keskealisest grupist keegi kindlasti ei jõua mõnisada meetrit ülesmäge minna, munakivisillutisel jalad murrab või kuumast mingi eksootilise terviserikke saab. Kui noormees giidina läbi kukub, võtab iga vanadekodu ta avasüli vastu. 

Enne Krujani jõudmist läbisime kaks linnakest, ühe kohta taustaks info, et "there’s nothing significant there, just a shop or two and a car wash” ning teise, Fushë-Krujë kohta, et 2007 külastas seda George Bush ning kohalikud pole sellest siiani üle saanud. On teisele keset linna ausamba püsti pannud ning oma ettevõtted tema järele nimetanud. No oli jah tee ääres üks Bushi Lavazh (e autopesula) ja kohe edasi tuli Bushi Kaloss, ptüi, Kallosh, sõna, mille tähenduse jälile ma siiani pole jõudnud. 

Kruja linn, kindlus ja basaar

Kruja (kunagine pealinn) oli nagu ajamasin. Ruutkilomeetril leidus nii moodsaid maju, kalleid hotelle kui ka teleportatsioonimasin keskaega. 

Kindluseni jõudmiseks tuli läbida 600 aastat vana basaar, kus müüdi kõike, mida üks terve mõistusega inimene ei vaja. Ehted, hõbe, palvevaibad, mõõgad, maalid, vaskpotid, suveniirid, t-särgid, mänguasjad, antiikesemed, sõdadest pärit kiivrid ja märgid, amuletid, ikoonid, lõikelauad, kulinad, tuhatoosid, nokamütsid ... ja siis veel pisut palvevaipasid. Osa neist tooks kurjad vaimud su majja ja teistega saaks neid jälle välja ajada. Me ei ostnud midagi. 

Tõusisime sealt üles kindlusesse, Skanderbegi Ottomani vastase sõja keskussesse, kus jalutasime müüride vahel. Õhk oli kuum ja kivid soojad. Vaated alla orgu, mägedele ja üle külade olid vapustavad.
Varemetes tekkis selline tunne, et aeg seisab ja samas kõik laguneb ikkagi edasi. Ise ka. 

Bektashi pühamu, kuhu ma ei sisenenud, sest ma ei käi moslemite pühakodades, oli täitsa äge: õueosa oli vaikne, varjusid täis, ja viinamarjad looklesid üle pergola. Giid ütles, et on okei, kui me sealt veidi viinamarju sööme. Me sõime. Head olid, kerge maasikanüansiga.
Ja muidugi tualetid, kus WC-paberit ei tunta.
Mul on kiiks pildistada peldikuid ja uksi...

Et end ajaloo- ja filosoofialainetelt tagasi tuua, maandusime maiselt.
Veepudeli, bureki ja jäätise otsa. Mis Kruja turul olid häbematult kallid, kuid Eestis oleks siiski odavad olnud. Kuumus määras sööma järjekorra: esmalt külm, magus ja pisut liiga suur jäätis ning seejärel soe, soolane, rasvane, krõbe ja ülimaitsev lihaburek ja vesi. Robustselt rahuldustpakkuv kombo, mida sõime turutänava alguse müürijupil jalgu kõlgutades ning ümbritsevat absorbeerides. Maakas oma burekki lõpuni süüa ei jõudnud, pakkis pool kaasa. Noh, ta on üldse viletsa isuga, ma ütleks. 

Tagasiteel vaatlesime taas lõputult lõpetamata maju, tubaka-, maisi- ja "kalkuni"põldusid ning hiid-pilliroogu, mis end igas vähegi niiskes kohas ilmutab justkui bambus. 

Koju jõudsime nelja paiku

Molutasime veidi toas, Maakas pidas traditsioonilise siesta, mina sobrasin netis ja siis kolisime rõdule. Jõime kohalikku valget veini mustika-mustsõstrajoogiga, sest see tundus (ja oligi) päris hea kuuma ilma rüübe ning läksime seejärel päikeseloojangu ajaks merre likku. Vesi oli kui sulapronks ja taevas roosakas kui meie äsjajoodud odav kokteil. Vesi oli mõnusalt soe, meres ei kedagi peale meie. 

See oli esimene õhtu, mil märkasime kohalikku kalurit võrke sisse laskmas, madalale ja tiiruga ümber meie. Maakas muutus paranoiliseks justkui oleks kalur tahtnud justnimelt meid hommikuse saagina turule vedada.
Pimedas vette mineku plaanidest ei tahtnud ta edaspidi kuuldagi. "Mina öösel meres võrgutatud saada ei taha,” teatas ta resoluutselt. Kogu edasine öine ujumine kuulutati Maaka poolt ametlikult riskantseks ettevõtmiseks.
Aga me tegime seda siiski. Võrgud olid nii madalal, et need andis põhja astuda ja sealt üle, vabadusse, ronida.
Sooja õhtusöögi kombineerisime külmiku ohtratest varudest, rõdule muidugi, ning läbi sai seegi päev.