Albaania reis IV: Tirana

by W

20.09. laupäev ja 21.09. pühapäev

Laupäev ja pühapäev kujunesid passiivse puhkamise mõnusaks maratoniks.
Plaanis oli tegelikult pühapäeval ekskursioonile minna, aga see lükati korraldaja poolt paremate aegade ehk kolmapäeva peale.

Käisime ausalt kui kellavärk, kaks korda päevas, ujumas. Hommikul ja õhtul. Päike, soolvesi, linnamelu, Maakas, ja tunne, et rohkem polegi hetkel ilusaks eluks vaja. Päevitamise ja rannas lesimisega me kumbki ei tegele, pole vist ühelgi reisil end lapiti liivale või toolile maha visanud.

Päeva kõige kuumemad tunnid möödusid konditsioneeritud siseruumides. Vahepeal käisime end rõdul kuvaldana lajatava päikese käes ehmatamas. Aga mitte kauaks.
Köögis kehtis väljakujunenud kord. Mina teatasin, mida ja kui palju tuleb koorida ja tükeldada, mis suuruses, mille peale Maakas tublisti tänavaturu köögiviljad ette võttis. Nii kui viimane tükk õigesse kaussi maandus, kuulutas ta väljateenitud une- ja netisurfisiesta alanuks. Mina, olles toa ja köögi paksude kardinatega eraldanud, jäin kööki edasi möllama. Potid, pannid, kolin, veesolin, paukuvad kapiuksed ja igasegased kahtlased hõngud.
Kui Maakas lõpuks siestalt naasis, oli tal kohe aurav kausitäis nina all.
Laupäeval keetsime sibulaseks seljankaks mingist õhtust üle jäänud grillkukerappe, omletist üle jäänud suitsuvorsti ja 2 ei-tea-kust ilmunud hot dogi viinerit. Hilisõhtu söögiks läks veel saiajääkide realiseerimise “grilled cheese” marineeritud kurgi, sibularataste ja õllega.
Dieediblogijate hulka pole meil asja.
Pühapäeval vallutas laua terav tomatine kana-köögiviljakarri jasmiiniriisiga. Viimane, kusjuures väga hea kvaliteediga, maksis 79 lekki 500g pakk.

Laupäeval oli meist üle tänava hüljatud hoovis tulekahju. Nagu tänapäeva inimesed ikka, röögatasin seda avastades Maakale, et "tulekahju, päriselt, võta telefon kaasa" maja teise poole rõdult. 112 helistab vast keegi teine ... Maaka siesta lõppes kui noaga lõigatutult ja ta lendas trussikutes (ok, t-särk oli ka) pildistama. 
Kohalik tuletõrje ja politsei saabusid mõne minutiga, ülikiire reaktsioon. 

Pühapäeval, et elu liiga roosiliseks ei kisuks, otsustasime Tiranasse minna. Ehk siis läksime isegi hommikul kümne paiku bussipeatusesse. Aga jube palav oli ja bussi veerand tunni jooksul ei tulnud (nende graafik sõltub liiklusoludest, vahel ei tule kaua ühtegi ja siis mitu reas) ja ... lõime käega ja läksime hoopis ujuma.

Peale siestat ja sööki otsustasime majutuse lähedalt reklaamitud raudtee ning rongijaama üles otsida. Tegelikkus ei haakunud väljakäiduga, raudtee näis pigem kui midagi postapokalüptilist. Rööpad olid rohtu kasvanud, mõnes kohas sootuks kadunud. Ainus väljuv rong oleks saanud olla vaid fantaasia või hallutsinatsiooni tagajärg.

Nii need kaks päeva igavikku libisesidki. Natuke merd, natuke tänavaturgusid, natuke kummituslikke rööpaid, natuke kohalikku ehedat elu peatänavast eemal, natuke kohalikku veini ja natuke köögikunsti. Täpselt selline baaslaagrielu, kus ei pea, aga võib. Hea ja vaba(stav) oli olla.

22.09. esmaspäev

Tirana botaanika- ja loomaaed teatasid internetist üheskoos, et "tulge teine kord, esmaspäeviti suletud”. Meis oli siiras nördimus, kuid otsustasime, et vähemalt kohustuslik Bunk’Art2 ja Skanderbegi kuju tuleb ära näha.

Esimene katsumus oli kohalik bussipeatus, Durrese keskjaama kulgemiseks, kuid sel korral me ei loobunud. Ootasime ja ootasime, higistades, üha enam inimesi kogunes. Ja suuri kohvreid. Hea, et keegi eesliga ei tulnud. Kui buss viimaks saabus, toppisime kõik end sisse kui sprotid karpi, mõnel soolikad välja tungimas ja silmad pungis. Õhk kadus kohe uste sulgudes, kinni hoida ei olnud eriti kusagilt, eriti lühikesel Maakal, ja mõni kaasreisija oli otsustanud vee, seebi ja deodorandi pealt kokku hoida. Omapärased aroomid täitsid suletud metallakvaariumit. Järgmistes peatustes kohvrite ja lapsevankritega peale ei mahutudki.

Piin kestis pea 30 minutit, mil kogu bussitäis, ühes meiega, Durresse "maaliinibusside jaamas" maha valgus. See elamus maksis 40 lekki.

Keskjaam - see on lihtsalt suur parkimisplats igas suuruses sõidukitega, kus sa ise pead õige otsima. Õnneks on esiaknal silt, kuhu miski trandulett kulgeb. Veetakse nii suurte busside kui istmetega kaubikutega. Väljumisajad on sümboolsed, pigem üritatakse kõik istekohad täis korjata. Selle saavutamiseks karjutakse ukse kõrval valjuhäälselt sihtkoha nime. Vahepeal sisenevad bussi vett, banaane ja snäkke müüvad “mikroettevõtjad”. Ca 30 km ots, Durres-Tirana maksab 200 lekki. Teekond oli ajaliselt üsna pikk ja ummikurohke. 1,5h, 30km.

Tirana

Tirana bussijaamas, mis oli veel õudsem “asustamata” plats kui Durrese oma (mingist jaamahoonest ühes WC, info jms asjadega võib vaid unistada), välja astudes oli meil plaan selge. Tuleb leida buss number 5B. Ainult üks häda. Me ei saanud aru, mis suunas e kummalt poolt teed see peaks õiges suunas liikuma. Nii tiirutasime nagu eksinud turistid ikka, nina GoogleMapsis ja silmad siltide küljes, kuni lõpuks õige peatuse avastasime, seal eemal.
Ja veel rohkem eemal paistis isegi õige buss lähenemas.

Pealinna bussijaam

Maaka "ma jään nii hiljaks, nii hiljaks, ma jään maha" instinkt oli “jookseme!” ja Maakas juba liduski. Mina aga, vana konserv(atiiv), pasundasin üle tänava, et “ei jookse siin autode ja liikluse vahel, mitte kunagi ja mitte kusagil ei jookse linnas üle autotee!” Lisaks pidasin Maakale lühikese, kuid südamest tuleva epistli teemal “ohutu liiklemine suurlinnas ja kuidas mitte Albaania liiklusõnnetuste statistikasse sattuda.” No mida krdit, tema jääb auto alla ja mõlema puhkus on tuksis, auto esiklaas vajab vahetamist ja ...
Kui Maakal oleks taser olnud, oleks me bussist maha jäänud. Vähemasti mina. Aga tal ei olnud, nendega ei lasta lennukisse. Nii et saime ka jooksmata bussile. See tundus peale eelmist sprotikarp-elamust lausa taevane õnnistus. Maakas sai isegi natuke maad istuda. Ja enne kui arugi saime, maandusime Bunk’Art 2 lähedal.

Muuseumisse jõuda polnud kuigi keeruline, paar tänavat, 2 valgusfoori, mõned siksakid ja olimegi kohal.

Aga noh, err... bunker*. Nagu mingite paranoikude bunker ikka. Paarikümnes ruumis leidus vanaaegseid luurepulte, tolmuseid telefonide “lutikakarpe”, režiimi poolt haiget saanud nimekirju ja hulgi mingeid õõvastavaid fotosid, mis kõik koos lõid õhkkonna “külm sõda, õudusunenägu, mis oligi paljude päris elu”. Peaministri magamistuba jäi meie omale 4 tärni alla.

Uudistavaid inimesi oli palju, õhku vähe. Ventilatsioonist ja konditsioneerist polnud seal juttugi. Umbne oli. Higi voolas. See, et õhku jäi väheks, lisas “võeh!” emotsioonile veel labidaga õudu ja võõristust.
Pilet maksis 9 eurot. Albaania mõttes üsna soolane. Teist korda sinna minna ei tahaks, aga jah, vähemalt sai linnukese kirja; käidud, nähtud, veidi tunnetatudki. Ei kahetse.

Edasi lonkisime nagu truud turistid ikka Skanderbegi väljakule. Väljak ise oli pisut ümar ja kuidagi kõle. Pildistasime loomulikult seda kohustuslikku kuju, sest noh, muidu justkui polekski Tiranat külastanud.

Väljaku kohal laiutas kommunismi ülistav ajaloojäänus, mis olid oma stiililt täpselt see segu, mida oled varem näinud, olgu see Nõukogude Liidus, Põhja-Koreas või Albaanias. Sama kunstikoolkond, sama käekiri. Kes selle ideaali rajas?

Väsinuna istusime varju ühe karuselli kõrvale, mis tühjanagi olematus tuules kriuksus, nähes välja kui kommunistlike aegade reliikvia, kuid oli veel täitsa elus. Pileteidki müüdi. Jätsime siiski vahele.

Läksime otsima tagasiteed keskjaama ja siis algas tore osa. Kohalikud abivalmid hinged. Niipea kui nad taipasid, et tahame bussijaama, hakkasid nad meid suunama igale poole: “See buss! Ei, see buss! Tulge siia!” Ainult et ükski neist polnud 5B.
Lõpuks loobusime oma rangest 5B nõudest ja ronisimegi tundmatu bussi peale, mis imekombel viiski meid peaaegu otse bussijaama. Pilet maksis 40 lekki (nii Tiranas käibki). Olime õnnelikud, et üldse mingisse tuttavasse punkti tagasi jõudsime ja peagi Durresesse tagasi saame, sest Tirana ... noh, meile kummalegi see linn ei meeldinud ega sobinud. Kuidagi kiire ja närviline Albaania ja puhkuse kohta.

Lõpuks olime taas Tirana keskjaamas, kust, peale 40 min bussis istumist (kohad ei olnud täis), algas meie oodatud tagasisõit Durresse. See ei saanud olema kiire. Need 30 kilomeetrit, mis võiks olla kolmveerand tunnikest sõitu, venisid meeletute liiklusummikute ja teetööde tõttu piinavaks maratoniks, kaks ja pool tundi.

Kui lõpuks Durrese keskjaama jõudsime, siis meil edasi vedas. Sattusime üsna inimtühjale peatselt saabunud "kodu"bussile, kus Maakas isegi istuma sai. Luksus. Peaaegu nagu privaattransfeer!

Tagasi majutuses tegime päeva allaloputamiseks väikese klaasi veini rõdul. Päike loojus, mošeede minaretid rullisid oma õhtused hõiked üle linna, segi papagoide kädinaga, ning kõik oli igati kaunis.
Seejärel marssisime merre. End päeva elamustest puhtaks loputama. Üle kalavõrkude. Tolm ning bussist saadud kaenlaauluste hõng kadusid isegi ninakoobastest.

Õhtusöögiga jäi asi lihtsaks, aga paganama heaks. Eelmise päeva kanakarri jääk kohtus pagarikoja saialetist tulnud värske, häbematult kalli, 100 lekki, SUURE saiaga. Mõnus ja odav luksus.

Ja rohkem me selleks päevaks ei pingutanudki.
Jälle voodisse, jälle magama, sest ees ootas päev ekskursiooniga Belshi ja Berati poole.

* Albaanias on ca 170 000 bunkrit, enamus neist unustatud ja prügi täis, aga kujutlegem ajastut ja meelsust, mil ja miks need rajati. Oeh. Ja võeh.