Albaania reis II: ikka veel Durres

 
by W

17.09. kolmapäev 

Ka kolmapäeva ja neljapäeva veetsime Durreses kui aklimatiseerumise baaslaagris, et maha laadida kodumaa töö- ja olmestressi ning ekskurioonirallideks hoogu võtta.
Hommikuti oli meile ärkamise ja rõdul manustatud hommikusöögi saateks papagoide ja kanaarilindude kädin Arbeni "loomaaiast," kukkede kiremine (pooled linna hoovid tundukse kanu täis olevat) ja mullade huiked. Muezzin on vist poliitkorrektne nimetus? 

Kooserdasime mööda linna, mis oli korraga nii moodne kui vanamoodne, nii puhas kui räpane, nii sõbralik kui tundmatu ning muidugi suplesime, solberdasime, snorgeldasime. Maakas pikkis oma päevadesse ohtralt siestasid. Ja otseloomalikult rüüstasime toiduturge ning poodide veini ja õlleriiuleid. Kohalikud veinid alates 399 lekki, õlled, sh Itaalia omad, alates 75 lekki. Tänavaraki 0.5L veepudelis 250 lekki - Maakas, va pidur, otsustas, et ME ei julge seda proovida. 

Lisaks tänavaturgudele iseloomustavad Durrest vanameestekobarad. Nagu mesilassülemid, kes ei vaja emamesilast, sest ühtegi daami me sellest möllust ei tuvastanud. Onklid on varavalgest hilisõhtuni väljas, istuvad varjus, lobisevad ja mängivad doominot. Tundus, et raha peale. Ja nad kõik on vist lapsena näljas olnud - kui naaberriigi Montenegro inimesed on ühed pikimad Euroopas, siis nii palju nii lühikesi inimesi ma varem siin regioonis kohanud ei ole. Gulliveri reisid või midagi... 

Vaatamata selle, et ma olin endale selgeks teinud olulisimad sõnad, mida reisil vaja ehk siis liha (mish), jäätis (akullore) ja õlu (birre), läksime esimese "me mish" burekiga (120 lekki tk) alt. No võib-olla seal oli liha ka, aga maitses nagu kapsapirukas. Ja oli 98% ulatuses eriliselt tihke ja nätske filotaigen, mis viletsama proteesiliimiga vanuritel hambad suust rebiks. 

Läksin selle kogemuse peale endast välja ja teatasin Maakale peale viimase rasvast nõrguva suutäie allaneelamist, et oleks aeg normaalseks toiduks, näiteks munakaste keedukartuli ja rohelise sibulaga. Maakas, ise kanatalunik, väitis, et tema ei tea, mis on munakaste. Ta pidi seda teada saama. See oli ka ainus kord, mil Albaanias sealiha saime - leidsime Big Marketist Itaalia prosciutto cotto stiilis peekonipaki. Üldiselt kipub seal sealihaga (mish derri) kehvasti olema. Leiab kui otsida, aga lihalettide valitseja on siiski kana, igas vormis, eriti kõhna ja kollasena, veis sörgib sabas. 

Oleks võinud selle päeva lõppenukski lugeda, kuid Maakas vist otsustas, et see jäi pisut sündmustevaeseks ja lahjaks. Nimelt üritasin ma hooliva inimesena öösel vaikselt ja ühtegi tuld põlema panemata WC-sse libiseda, mis isegi õnnestus. Kuid olles sinna vaevu kohale jõudnud, selgus, et Maakas oli mulle sama vaikselt pimeduses järgnenud. Reageerisin instinktiivselt: mörisesin ja urisesin, hääl täis ähvardust ja territooriumikaitset. Vastuseks tuli midagi kiljatuse ja röögatuse segust justkui oleks Maakas vähemasti tuld purskava draakoni sabale astunud. Ise vaatasin uksest väljudes, et mingitele tilkadele ei astuks - õnneks oli ukstagune kuiv. Ütlesin Maakale, et ta võib teha peaaegu kõike, mida tahab, kuid öösel peldikus sülle istumise osas on isegi minul mingid piirid ning kui ta veel peaks üritama, siis tõmban prill-laua üle toidukilega ning raputan WC-paberirulli vahele tšillipulbrit. Maakas arvas, et ma olen "veits haige mõtlemisega," aga lubas mul siiski samasse elamisse edasi jääda.

18.09. neljapäev 

Maakas tegi hommikul pannkooke. Ja oli kodust kaasa võtnud piparmündiga õunamoosi, mille keetmist ma temalt juba Malias täis peaga nuianud olin. Midagi peab inimene ju oma õuntega tegema. Igati kaunis algus päevale, eksole. 

Edasi otsustasime külastada Durrese (ja kogu Albaania) üht olulisimat turismiobjekti, amfiteatrit. Kuna see, ühes kesklinnaga (mis ei asu üldse keskel) jäi pea viie kilomeetri kaugusele, mis kuumaga (+30C) vantsimiseks on pisut liig, siis otsustasime jalgrattad rentida. 

Rattarendini saatis meid hulkuv koer. Neid on seal omajagu. Aga nad püüavad ja steriliseerivad/kastreerivad koeri, panevad plastist märgi kõrva külge ja lasevad taas lahti. Nälginud need penid ei paista. 

Ma oleks pigem elektriratta võtnud, aga kuna Maakal nendega kogemus puudub ning ta oskab ka kaine peaga ja siledal maal eduliselt Koperdise Karika nominentide hulka jõuda, siis võtsime tavalised. Viieks tunniks. Hind 10.- € (nad Albaanias neelavad ka eurosid kenasti). Olgu Allah otsuse eest tänatud, sest “kas sobib” testsõidulgi õnnestus Maakal mingi piruett teha, nii et pealtnägijad karjatasid ning rendile andja meile “BE SAFE!!!” järele karjus. Ja mina Maakale sõnad peale lugesin, et kui ta midagi peale tee vaadata tahab, siis parem peatugu ja pangu jalad maha. 

Rannapromenaad, paar km pikk

Mööda rannapromenaadi kulgemine oli täitsa mõnus. Seejärel tuli päris hull kuue väljasõiduga Durrese sadama ringristmik, mille ületamisel ma testamendi vajaduse üle mõtlesin, edasi aga jälle täiesti sõidetav tee. Rattateed on Durreses täiesti olemas.
Kesklinna jõudnuna hakkasin jälle Maaka kallal naaksuma. “Ära sõida siin inimeste vahel, palun” peale seda kui ta ühe vanatädi vältimiseks jälle mingi imeliku vigursõidu ette võttis. Nii et ülejäänud kesklinna lükkasime ratast peamiselt käekõrval, kuigi Maakas aeg-ajalt küsis, kas võiks juba vändata. Ei võinud. 

Esmalt vaatasime üle nn peaväljaku ja mošee, seejärel Bütsantsi foorumi sambad, kõikide kohta emotsioon meh... ja seejärel suundusime Rooma keiser Traianuse (või Hadrianuse) ajal 2. sajandil pKr rajatud amfiteatrisse. Mille nad seal Durreses suure üllatusega 60-ndatel ehitades ja askeldades juhuslikult leidsid, osaliselt on amfiteatri peal elumajad. 

Pilet on 300 lekki, kuid miskipärast tehti meile soodukas ja lasti mõlemad viie soti eest uudistama. 

Durrese suurim mošee

Bütsantsi foorumi jäätmed

Kui juba seal kandis olla, tasub amfiteatrist läbi hüpata küll, aga tead, vaata ette: seal hoovis ronides on pealtnäha süütuid timuti sarnaseid kõrsi, mis pärast mingiteks tigedateks takjalisteks osutuvad ning end armutult riietesse klammerdavad. Maakas, kel on küüned (l*tsipunased pealegi), rookis mind pärast hulk aega. Et ma oma vigisemise ja kratsimise ometi lõpetaks ning elu saaks edasi minna.
Peale jäätise- ja veepausi Pelikan kohvikus vaatasime üle Veneetsia torni, rannaäärse ning mõned skulptuurid ja oligi aeg oma oblastisse tagasi veereda. Sel korral sundis Maakas mind enda ees väntama ning lisaks tema pärast muretsemisele lisandus hirm, et ma ise käin käna, sest sõidu ajal pidevalt kassikakuna selja taha vahtimine võõras linnas ja liikluses ei ole just lihtsaim ülesanne. Mis summad ja traumad kindlustus katabki? Aga me tulime toime! 

Amfiteatri varemed

Amfiteatri fresko

Kesklinna ranna ääres

Veneetsia torn

Tõmbasime tagasi jõudes "kodus" hinge, õlle sisse ning läksime taas meresse. Sealt tulles, olleks kokkamiseks pisut väsinud, premeerisime end siin-seal müüdava vardas keerelnud grillkanaga (mis pärast, kanafarmeri sõnul, osutus kukeks). 

Vardast saadav kuum kana makab 600 lekki

Järgmisel päeval oli ootamas Kruja ekskursioon. Õhtu ja öö möödusid üsna rahulikult kui jätta kõrvale intsident, et juba pimenenud linnas rõdul veini lakkudes ja selle peale WC-s käies teavitasin Maakat, et “mulla röögib peldikus” e päeva viimane palvusekutse kostab paremini sel korral teisel pool maja rõdul. Olles sellegi ära kuulanud, mõlemad püstasendis kui Eesti lipu heiskamisel, sain isegi mina lõpuks pea 8 tundi katkematut und. Üle kuude. 

* Albaania ei ole eriti religioosne riik. 1967 keelas Suur Kommunistlik Juht Hoxha kõik religioonid, lasi lammutada kirikud ja mošeed või muuta need kinodeks, ladudeks, spordihallideks jne, kuid aastast 1990 võib seal igaüks jälle omale meelepärast müütilist taevataati uskuda ning enamus on taasleidnud türklaste vallutustega maale toodud Allahi. Ja noh, kus on mošee (ja neid seal juba on), seal on huiked, 5 korda päevas.