Albaania reis I: Durres

 
by W

Ma ei tea, mida teie peale reisi tavaliselt teete, mina teen kartuliputru, hakklihakastet ja häbematult küüslaugust peedisalatit. Toob kohe koju tagasi, heas mõttes. A täna läksin ostsin sealiha, normaalset leiba ja piima, sest nendega oli paar nädalat ikaldus, hammas oli verel. Parem hakkas...

Aga alustame algusest, ühes tõsiasjaga, et 1 euro = umbes 100 kohalikku raha, lekki (ALL).

15.09. esmaspäev

Kohtusime Maakaga Balti jaamas, nagu ikka, kui vaja mingi ägedama sõiduki peale minna. Tirana lennuki väljumiseni oli ca 6 tundi. Käisime Burger Kingis, lonkisime läbi vanalinna, kaalusime kino, kuid otsustasime hoopis poe kasuks ning ostsime kaasa veidi kohvi ja maitseaineid. Kogemused ütlevad, et kohviga on Balkanil (ja Kreetal) nirusti. Mina ja lahustuv kohv mahuvad ühte lausesse vaid siis kui seal mõned sõimusõnad vahele pikitud on. Seejärel kulgesime bussiga Ülemistesse, edasi kalpsasime lennujaama ja ... ikka oli veel enam kui 3 tundi. Vahetasime 100 eurot lekkideks. Lühendasime ooteaega õllega.

Lend väljus õigeaegselt, 23:35 ning maandus õigeaegselt, 1:30. Midagi märkimisväärset lennul ei toimunud ja isegi meie olime sama viisakad ja siivsad kui muu unine rahvas.

Edasi-tagasi lennupiletid kahele (koos enda valitud istekohtadega) olid 760.-

16.09. teisipäev

Lennujaama olime omale vastu tellinud Arbeni - majutuse omaniku, kes ka transfeere pakub. 25.- € ots ca 30 km sõidu eest. Arben osutus väga külalislahke olemise ja omapärase naeratusega vanemaks härraks, kes suhtleb Google tõlke abil. Olles teineteist seal öises lennujaamas õnnelikult leidnud, kätt surunud ja tutvustanud, kulgesimegi pisut nagiseva Volkswagen mahtuniversaaliga Durresesse. See on Albaania suuruselt teine linn, puha mere ääres. Ei ole küll Albaania populaarseim kuurort, kuid mul on reisidel omad kriteeriumid parkimiskoha osas.*

Arben sõidutas meid kuhugi. Kuhu täpselt, polnud õrna aimugi. Nägime aknast ainult pimedaid teid, sekka valgustatud röögatu hinnaga tanklaid ja Arbeni kukalt. Siis aga jõudsime valgustatud ja avatud poodide ning sööklatega palmialleele ja viimaseks lõpuks loksusime peale ärakeeramist läbi lauspimeduse ja aukliku kruusatee kusagile hoovi ning olimegi kohal!
Aga väsimus ei tapnud veel seiklusnärvi. Viskasime kola tuppa, vaatasime urka üsna rahulolevalt üle, saime wifi paroolid (prioriteedid paigas) ja otsustasime kohe merd otsima minna.

Arben

 Õues oli taustaks tsikaadide saagimine ja tundmatu tänavarägastik, kus üritasime tagasitee meelde jätta märksõnade abil. Punane tõkkepuu, stripiklubi, kummikrokodillide pood, suletud burekiputka jms. Aia ääres vedelevat suurt surnud koera me ööpimeduses ei märganud. Hea, et peale (või sisse) ei astunud. Nagu ikka, võttis esimene katse mere leidmiseks liiga palju aega ja jalavaeva, aga lõpuks jõudsime sinnagi. Öine Aadria meri oli must nagu meeleolu, mille eest ma Balkanile põgenesin ja kanni märjaks saamiseks tuli marssida sama pikalt kui Pärnu rannas.
Uhhh. See oli hea. Tagasi “koju” navigeerides olime vettinud ja rahulolevad, ilmselt oli mõlemil näos mingi vaimust vaese õnnis naeratus, mis pimedusse mattus.
Võtsime sooja dušši, panime märjad riided rõdule kuivama ja kerisime magama. Padjad olid jube suured.

Ärgates nentisime, et meil on vaid normaalset kohvi (Balkanil on seegi jackpot) ning peale selle rõdul manustamist asusime kohaliku turisti SIM kaardi ning toidujahile.
Vot toidust peab eraldi rääkima - minusuguse toidumaniaki lõid hommikused tänavaturud pea jalust maha. Ilme oli ilmselt veel lollakam kui öösel rannast tulles. Kõik need puu- ja juurviljaturud ja turukesed, sekka mune, ube, pähkleid, vee- ja fanta plastpudelitesse villitud rakit, puskarit, piima, rääkimata pagaritöökodadest ja burekiputkadest - kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis on. Üritasin end siiski taltsutada ning oma vaimustust Maakaga tsiviliseeritud moel jagada, kuid ka Maakas oli nõus - me ostame siit midagi. Ja siis veel midagi ja veel ja... aga enne käime ajame neti korda ja vaatame päris poodi.

Vodafone odavaim turistikas, 40GB, oli 2600 lekki. Sularaha on Albaanias kuningas, aga selgub, et vahetusraha mitte. Müügipunkti pahural tütarlapsel ei olnud varasel hommikutunnil vahetusraha isegi 1400 leki (14€) jagu tagasi anda ning kaardimakse peale selgus, et see on +10%. Missa hädaga ikka teed, maksad ära.

Edasi käsime Sparis ja Big Marketis, nentides, et kumbki neist (eriti Big Market) puu- ja juurvilja sisuliselt ei müü, suutmata ilmselt tänavaturgudega konkureerida, kuid oma šampooni, soola, pipra, oliiviõli (350 lekki 0.5L), munad (249 lekki per 10 e kallimad kui meil), 400g veise-kanahakkliha (500 lekki kg), sojakastme ja Bacardi (2200 lekki 1L) ühes Coca Zeroga saime kenasti kätte.
Ja läksimegi juurikaturge rüüstama, kõik hinnad ei ole meeles, kuid kg hinnad: tomatid 30-100 lekki, paprikad 100 lekki, viinamarjad 120 lekki, lehtsalat 150 lekki ... üle 200 leki kg ei maksnud värskest miski, ostsime ka kurki, porgandeid, küüslauku, baklažaani, suvikõrvitsat, sibulat, rohelist sibulat, tilli, sidruneid, laime ... oooeeehhhhhh. Kuivatatud valged oad olid 300-350 lekki kg.
Suur värskelt küpsetatud seesamiseemnetega sai pagariäris, kus see ka ära viilutati, maksis 50 lekki.

Ja mis sa arvad, mida me seejärel, "koju" jõudes, tegime? No sigahea omleti igasegase värske salati, ahjusooja saia ja väikse napsuga muidugi. Ja panime oad õhtuse chilli con carne tarbeks likku.**

Edasi viis tee taas randa, sel korral juba otse, 350m kõigest. Endiselt mõnus.
A tagasiteel avastades, et mu telefon on kas loomulikku surma surnud või pisut märgadest pükstest mingi saatusliku veetilga sisse imenud, ei olnud enam nii mõnus. See ei olnud päris õige aeg suremiseks sel aparaadil.
Siiski ei lasknud me sel traagilisel sündmusel oma elu rikkuda ning jätkasime päeva hedonistlikel kuumade kuurortimõnude lainetel, sest vahel ongi vaja lihtsalt süüa, juua, molutada, magada, ujuda ja olla(llaaa). Sest puhkus. Mitte midagi ei pea.

Üsna vastu õhtut hankisin ka uue telefoni, millest ma kirjutasin paar postitust tagasi kommentaaris. Noh, igatahes see India turule toodetud odav Samsung töötab siin Eestis ka eduliselt edasi. Ainus probleem, et Smart-ID läks koos telefoniga ning mul ei ole ID-kaarti, pean minema mobiil-ID tegema.

* Pigem köögi, konditsioneeri ja rõdu (terrassiga) apartment, kus trussikud on vähem kanni vahel toitlustusaegade ja enese hästi ülalpidamise osas. Autot ei rendi. Ühistransport ja ekskursioonid peavad olema mugavalt saadaval ning meri mõistlikult lähedal. Lennujaamast sadu kilomeetreid sõita ei viitsi.

Arben on mõneteist igakülgselt varustatud apartmendiga onn, omanikud (ühes ohjeldamatu ja kriiskava papagoiparvega) elavad kolmandal korrusel ning on igal ajal saadaval. Soovi korral pakuvad ka koristusteenust (hinna sees), aga meie Maakaga oskame ise koristada, prügi välja viia ning omale vetsupaberit juurde osta. 11 ööd maksis 270.-€.

... noh, ok, pann oli seal minu maitse järele liiga väike, peaks ikka 28cm olema ja wokpann võiks ka olla ja...

** Ma võin rohkem süüa teha kui keegi ära süüa suudab; kodus ja argipäevalainel ei jätku alati inimväärse toidu tegemiseks aega ega energiat, väsinuna ei naudi protsessi, aga puhkusel on aega ning selliseid kohalikke päikeseküpseid tooraineid, mida pakuvad Albaania tänavad, ei saa puutumata jätta. Tänavatoit...