Natuke õudne, aga loeme selle õuduskomöödiaks küünlavalgel

Iga kontsert mis algab Kashmiriga saab selle eest lisapunkti. 

 Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi? 

Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel. 

Olgu, enam ei unda. 

 Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi. Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!" 

Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks. 

Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!

Diplomid ja diletandid

by W

Ühel päeval otsustasin, et aitab sellest pealiskaudsest sõprade tekkest. 

Mis krdi "must huumor klapib” või “mõlemad hindame sarnast kirjandust” või "ma tunnen end sinuga vabalt ja iseendana".
Ei.
Edaspidi oli tähtis ainult üks asi. Haridus. Ja mitte enese keskast läbivedamine või kohaliku kutsekooli diplom, vaid ikka kraad, millest hõngub aevastama ajavat vanade akadeemiliste raamatute tolmu. 

Panin internetti ja kohaliku poe infotahvlile kuulutuse. "Otsin sõpru. Saada CV koos haridust tõendavate dokumentide koopiatega". Vastuseid tuli. Enamasti ilmselgelt pilkavaid, mingite harimata TikToki-matside poolt. Ja keegi sodis mu infotahvlikuulutuse organiga, mida haritud inimesed ei maini.
Aga üks saatis isegi pildi endast koos dekaaniga! 

Tänaval hakkasin vaatlejaks. Kui kellelgi oli seljas räbaldunud “Tartu Ülikool 1987” t-särk, järgnesin talle salaja ja vaikselt nagu noor Lennart Meri haruldast lindu filmides. Lõpusõrmused ja lipsunõelad ajasid mu täiesti pöördesse. 

Ja järsku oligi mul sõpru, kellega sai rääkida teadusest, teooriatest, kunstist, universumi lõpmatusest, igiliikuri võimalikkusest ja kohe AI-abil saavutatavast vähiravi läbimurdest.
Kui keegi hakkas rääkima jalgpallist, ilmast või toorjuustuga kukeseenekastmest, siis ma küsisin kohe “aga mis su haridustase on, meie siin, tead, lahkame kaasaegse ühiskonna epistemoloogilisi väljakutseid".

Ükskord sattus meie Haritute Klubi õueüritusele naaber Kusti, kes oma kitse otsis ning möödaminnes irvitas, et "Kas te ei tea, et Newton avastas raskusjõu googeldades". Mats. Mölakas. 

Aga siis hakkasid tekkima mõrad.
Tark Tauno läks "teadusalastele välitöödele," aga teda nähti Norras lihtsalt seinu krohvimas ning Eestis olles puhkuse ajal Maximast kuuspakki ostmas. Intelligentne Inna, kes ühe semestri isegi Cambridgeis õppis, tunnistas, et omab OnlyFansi kontot. Märkimisväärne Märten, kirjandusteadlane, ütles, et kirjutab põhitööna arvustusi Netflixi seriaalidele. 

Mõistsin, et kraad kraadiks, aga inimesed on ikkagi eee... noh, inimesed.

Otsustasin, et edaspidi otsin sõpru veregrupi, IQ ja õllebrändi eelistuse järele. B+ ja stouti inimestega ma tegemist ei tee. Ootan vereanalüüse ja Mensa liikmekaarte. 

Kadeduseuss

 Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli. 

Kadestamisest, seega. 

Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse. 

Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.

Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul. 

Tähelepanek teiste kohta:

Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?

Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem. 

Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge. 

Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!

 Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle. 

Me ooperit, me ooperit

 

Kui setokeelset ooperit minna vaatama koos võrokesega ei saa sellest päris head nahka tulla. Õnneks oli tegu väga väikest kasvu ja äbariku võrokesega, tema jauramine teemal, et setod oma ooperi püsti pannud põlisel Võromaal sumbus sahinal samblasse ja rahvarahutusi ei tekkinud. Ma pole neis seto-võru piiride tõmbamises väga kopenhaagen, mu poolest võib see olla mis maakond too koht iganes olla tahab ja homme Harjumaaks hakata. 

Kuniks too maalapp veel setode käes pantvangis on, saab seal vaadata ooperit meeste ebamõistlikest otsustest kus sõda, söök, jook, kirglised naised ja sama kirglik muusika neid paarkümmend aastat pärast sõja lõppugi veel koju ei lase ja kuidas samas maailmas on normaalne, et toda ilmahulkurit koju ootav naine vahepeal kortse ja kosilasi kogudes lapse inimeseks kasvatada on jõudnud.

(Ah, lugege raamatut!)

Lavastamisel on mõeldud kõigele. Pisiasjad. Palgi, millest Odüsseus endale ühe naise hülgamiseks, et teise naise juurde naasta sup-lauaks raiub, töötlemisel lendav saepuru, Kirke pagev kass, sireenide saarel tormis lehvivad puud - kõik lõid meeleolu. Notsud ja seatapp, aegluubis esitatud võitlusstseen, taamal graatsiline ratsanik tulisel hobusel.

(Ah, minge vaatama!)

Teise vaatuse alguses tuli maha sahkam külma vihma. Loodan, et kostüümide kuivatamiseks on olemas hea koht ja näitetruppi ootab õhtul saun, mis külma luudest välja peletab.

Kui ses kohas kunagi midagi uut lavastatakse olen kindlasti kohal.

18 painajalikku päeva olevikust, sadu minevikust

by W

Lugesin Ritsiku postitust ja kerima hakkas miski, mida lihtsalt kommentaariks ei viska. 

Mul on täna teine järjestikune vaba päev. Peale 18 päeva järjest töötamist. Täna, sellel jumalikul priiskaval puhkepäeval, kerin ma tööportaale ja silm lööb särama seal, kust ma varem üle libisenud olen. 

Inimesed? Ei. Juht, vanem? Oo ei. Arvuti? Persse. Lao- ja finantsprogrammid? Kui keegi mainib “kaubaartiklite sesoonsuspõhist planeerimist”, siis ma hakkan lihtsalt röökima.

• Nõudepesija? Jah, vabalt.
• Komplekteerija? Tehtav.
• Koristaja? Ma olen võimeline need 101 keemiapudelit ja 18 lappi-moppi selgeks saama. 
• Ma võin teile öösel tigusid ja nälkjaid kokku korjama tulla, muru niita, puud laduda. 

Miks? Sest neid töid ei võeta koju kaasa. Vist. Nad ei pane sind kell 4 hommikul unenäos arusaamatuid SAP-i uuendusi lahkama või ülehomseid müügiprognoose koostama. Pea jääb terveks, midagi ei hapne või fermenteeru seal koguaeg. Äkki saaks koguni klapid kõrva panna ja mingisugune robot loeb ette Stephen Kingi ning see on see rahulik tööinimese elu, millest vanemad ja haridusasutused ei ole  kunagi rääkinud. 

Aga lähme ajas tagasi.

See oli viis ja veidi peale aastat tagasi. Ma töötasin tollal keskastmejuhina (kuhu ma ei kandideerinud); pealtnäha polnud häda midagi. Peale personalipuuduse, kusagile kaduvate õhtute ja nädalavahetuste. Tulemustähtaegade ja eelarvete täitmise surve. Hoone ümberehituse ja peatse e-kaubandusse sukeldumise stressi. 

Tuli koroona. 

Personalipuudus võimendus, mitmesugused tähtajad liikusid varasemaks ning ma kadusin kusagile “äkitselt kriitiliseks muutunud olukordade” ja "see lihtsalt tuleb ära teha" uttu. Nii füüsiliselt kui kuvari taga. Kuhu ma jõudsin sageli siis kui kontoris juba tuled kustus olid. Mul oli vahel teksade taskus 3 töötelefoni. Raske oli aru saada, milline just helises ja mis lõigust teema torust võib tulla. Töötunnid kuhjusid, vabu päevi oli 2-4 kuus, ma ei näinud mitmetes küsimustes delegeerimisvõimalusi. Ka mu vahetu juht levitas piltlikult öeldes pisut kärsahaisu ja oli kahtlaselt palju majas. 

• Siis läks uni.
• Siis läks söögiisu - tassitäis kohvi ja ärevust oli päevi mu mao sisu. Vahel õhtul ka pool klaasi rummi. 
• Siis läks eluisu - ma tahtsin tööle minnes auto alla jääda, et sinna mitte jõuda. 
• Siis tulid paanikahood.
• Lõpuks läks mõtlemis- ja töövõime.

Ühel hetkel ei olnud mul enam mälestust ega arusaama sellest, kes ma peale töö üldse olen. Või olin. Kas mulle meeldis midagi, oli mul mõni hobi? Kas ma kunagi tegin vabade päevadega midagi toredat või suhtlesin inimestega? Kas ma oskasin naerda?

Tulid arstid, uinutid, rahustid, antidepressandid, antipsühhotikumid. Palgata puhkuse pakkumine. 

Mul oli veel nii palju oidu, et teada, et nädalase spa-puhkuse ja tabletidieediga ma sellest süsteemsest kokkuvarisemisest välja ei tule. Eriti, et mul ei ole valdkonnas mingit ambitsiooni, ma ei ole seda kunagi karjääri ja oma elu "pärisosana" näinud. Andsin lahkumisavalduse. Peale mida töötasin siiski veel enam kui 2 kuud, kuni leiti sobiv inimene (kes pidas vastu ca 6 kuud). 

Läbipõlemine on eelneva ühesõnaline kokkuvõte. 

Peale lahkumist, augustist 2020, magasin sisuliselt kaks kuud järjest. 

Uni on eskapismi vorm, olgu ta või pealiskaudne ja hakitud. Mäletan, kuidas ma kuulsin hommikuti trepikojas uste avanemist, sulgumist, tööle minevate inimeste liikumist ning tundsin sooja rahustavat mõtet "ma ei pea kusagile minema, ma olen vaba". 

Ligi 2 aastat tegin ma juhutöid (Goworkabit jms), lühikese episoodi videooperaatorina turvafirmas, taastasin mingil määral finantsturgudel kauplemise, mis kadus palgatööga minu elust 2018, ning panin paika prioriteete ja tempot. 

2022 aasta suvest on mul osalise ajaga nn lihttöö ja kuigi vahel viskab sinna veel üht-teist sisse ja tunde pisut vahel üle, siis üldiselt on olnud OK. 

Läbipõlemisest taastumine võib võtta paar aastat, ütleb internet. 

Mina, oma 18 päevase tsükli pealt ütlen, et palju kauem - see võib peale aastaid välja lüüa nagu herpes või psoriaas. 

Minu lihttööst jäi tööandja õnnetusjuhtumi tõttu järele vähem kui muidu, eriti, et avariiosakondade vastutav isik oli puhkusel ning märkimisväärne osa automatiseeritud tööst / prognoosidest tuli nädalaks kinni keerata. E oma ajuga ja käsitsi teha. Mente et manu.

"Sa saad hakkama, sa jääd ellu, sa oskad, sa tead" - jah, ma olen elus, kuigi oma tulemustega ei ole ma sugugi rahul ning see kõik ei ole pingelt siiski võrreldav varasemaga. 

Mu aju ja keha mäletavad, kuidas on elada töös, mis väänab su tabelitesse, tulemustesse ja loeb sind vaid siis inimeseks kui KPI-d, arvestamata olukorda, on rohelised. 

Ja sa ise pead samal ajal tegelema ja arvestama inimestega, kes to hetkel "juhti" vajavad ning "efektiivsuse tõstmise vajaduse juures" võimalikult terveks peavad jääma. 

Ma kaotasin viimase kahe nädalaga ligi 5kg. (Paks olen ma muidugi ikka edasi.)

Loodetavasti on kriis möödas. Loodetavasti saan ma oma lihttöö + "veel üht-teist" juurde tagasi; mulle meeldib mu töö, mul on hea juht. 

Aga tõestada ma end enam ei taha ega suuda. Ma pean end kaitsma. Lähen igaks juhuks vaatan veel tööpakkumisi.
Flegmaatikutele, äärmusintrovertidele, muidu kind of f*cked minded inimestele. 

Ootus:

• Need ei tee haiget ega haigeks.
• Need ei nõua vastutust suurte summade liigutamise ega teiste inimeste ees(t).
• Need ei varasta hinge. 
• Need ei too äratuskella helisedes ängistust ja allaneelatud pisaraid.

Provotseeritud ränt

"Mida ma teen, mida ma teen, mida ma teen...." 

Mõte oli nagu tammuv karu tsirkuseareenil, üks ja sama liigutus, kuhugi ei jõua. Udu rullis vati kombel, kohati, läbi hõredamate kohtade paistis silla käsipuul istuv norgus kogu. Ei olnud mingit kahtlust istuja eesmärgis, ses udus ei olnud ju ei vaateid, ei tuulekest mis võibolla oleks kenama ilmaga kedagi sillapiirdele meelitanud. 

Kellelgi oli elust tõsiselt villand. 

Värisevate kätega valis Robi numbri. 

 „Häirekeskus kuuleb, kuidas saan aidata?“ 

„Põssajõe sild, siin on enesetapja, istub käsipuu peal ja…“ 

„Põssajõgi? Neepina maakond?“ 

„Jah. Istub kummargil, paar korda juba on end kaugemale nihutanud ja…“ 

„Kuidas teie asjaga seotud olete?“ 

„Kuidagi ei ole, ma lihtsalt jalutasin siin ja nägin, noh“ 

„Sellise ilmaga jalutasite? Kas tegu on mehe või naisega?“ 

„Naine. Vist. Mees võib ka olla, aga vist on naine, õbluke selline“ 

„Nagu nälja pärast kõhna või? Kas tal on allergiaid?“ 

„Issand jumal, kuidas mina seda tean, ma ju ei tunnegi seda naist!“ 

„Ahah, ikkagi naine, jah? Olete te kindel, et te ei tunne teda?“ 

„Muidugi ei tunne, esimest korda näen!“ 

„Esimest korda? Alles väitsite, et te pole isegi tema soos kindel, nüüd olete kindel, et te pole teda kunagi kohanud? Kumb siis nüüd õige on, üks kahest on vale!“ 

„Kas te tulete siia, mis siis saab kui ta hüppab?“ 

„Ärge viige juttu mujale, mina olen siin see kes küsimusi esitab! Kui vana see naine on?“ 

„Vist on väga noor, ma ei saa aru, udu on, aga selline kõhnake, noor paistab olevat“ 

„Kustkohast ta pärit on?“ 

„Te teete nalja või? Kuidas ma saan teada kustkohast ta on, ma ei tunne ju teda!“ 

„Niimoodi võõra inimese pärast helistategi? Kas et jälitasite teda?“ 

„MA EI JÄLITANUD… ma ei jälitanud kedagi, ma jalutasin ja nägin teda siin istumas ja olen tema pärast mures!“ 

„Miks te karjute? Mures? Miks te mures olete, kas te ütlesite talle midagi, et te nüüd oma tegude tagajärgede pärast muretsete?“ 

„Ta istub seal… ah, jälle nihutas end rohkem ääre poole, kas te lõpuks tulete või ei?“ 

„Olge seal kus olete, me saadame brigaadi välja. Kas teil on juba kehtivaid karistusi ahitava jälitamise eest?“ 

„Minus ei ole asi, saatke kedagi tüdrukule appi!“ 

„Ahah, ikkagi tüdruk! Mis ta nimi on, vaatame kas ta on kunagi teie kohta raporti teinud..?“ 

„Minge õige persse““ 

Hilvi tundis kuidas keegi teda järsult varrukast tõmbas, õigupoolest ta isegi mitte ainult ei tundnud seda vaid ta lausa kukkus selili kõnniteele. Rabistades püsti tõustes vaatas ta enda sakutaja maruvihasesse näkku. 

 „Tule ära, läheme minema, muidu hüppame mõlemad!“ 

Alguses Hilvi väga ei tahtnud tulla. Kui nad rinnutsi sillale sõitva politseiauto otsa jooksid oli Hilvil lausa hea meel kui Robi maha keerati ja minema viidi. 

 „Ärge kiskuge mind, ma ei helistanud selle pärast, laske lahti, ma ei ole kedagi jälitanud, laske lahti, laske lahti, LASKE LAHTI, ma kurat poon ennast üles kongis kui te mind kinni panete, loomad…“

 Hilvil oli äkki Robist kahju, kohe väga kahju. 

  

Peab vist ikka sinna minema, äkki saaks aidata...

Kus see jaoskond oligi kuhu nad ta viivad?

Tuulest

 

Elviira avas oma postkasti nagu igal hommikul. Arved, reklaamid, kirjad surevatelt Aafrika printsidelt. Kiri võõralt, pealkirjaga „Sinule, alati“. Elviira luges kõiki kirju, isegi Aafrika printside omi – mis siis, et ta neile ei vastanud, huvitav oli ikka.

„Ma loodan, et su päev algas päikesega. Minu oma algas sinuga, mu päikesekiir.“

Elviira tundis sooja rahu, mis kirjast õhkus. Kaugete aegade kaja tuletas meelde, mis tunne on, kui liblikad lendavad. Kiri oli hell ja selgelt mitte talle mõeldud. Ta otsis saatja nime – ei midagi tuttavat. Järgmisel päeval tuli uus kiri.

„Ma ei tea, kas sa loed mu kirja. Aga ma kirjutan ikka. Sest mu südames on sinu nimi kõigi keerdudega kinni, mu arm.“

Elviira luges kirja mitu korda. See mõjus kui pehme tuul ta kahvatul nahal.

„Ma jään magama vaid selleks, et sind unes näha, mu teavasina. Kui sa ei ilmu unes, siis tuled sa mu mõtetesse hommikul veel enne, kui ma silmad avan.“

Õhtul uinumise eel luges Elviira seda kirja veel mitu korda.

„Täna kuulsin su häält. Tuul sahistas puudes mu akna taga – see oli kui sinu sosin.“

Elviira avas akna. Tuul liigutas kardinat, nagu oleks keegi tuppa hõljunud.

Nädalad möödusid. Kirjad jätkusid. Armastus, igatsus, mälestused. Elviira tundis end nagu pealtvaataja kellegi teise elus. Printside kirju ei avanud ta enam ammu. Reklaamid kustutas juba nende saatjat nähes. Aga kirjad muutusid tumedamaks.

„Ma ei tea enam, kas sa oled seal. Või kas sa kunagi olid. Aga ma ei oska lõpetada.“

Sel korral oleks Elviira kirjale peaaegu vastanud. Vaid viimasel hetkel tõmbusid sõrmed klaviatuuri kohalt tagasi. Paar minutit istus ta nii, sõrmed tugevalt rusikasse surutud.

„Vihmas on hea olla – mu pisarad kaovad voolavasse vette.“

Elviira oleks peaaegu nutma hakanud. Üks pisar isegi pääses jooksu.

Lõpuks tuli viimane kiri.

„See on viimane. Ma ei saa enam kirjutada tühjusesse. Kui sa kunagi loed neid, tea, et sa olid mu maailm.“

Vaikus. Elviira istus kaua, kiri avatud. Ta ei teadnud, kes oli saatja ega kellele need mõeldud olid. Kas ta oleks pidanud vastama? Kui ta praegu vastaks – kas siis oleks liiga hilja? Kas...?

 

Evolutsioon

 

"Rööbik, fuu, lase lahti!" 

Rööbik ei olnud rumal koer, ta oli sõnakuulelik ja hästi kasvatatud, aga ega ta siis omast peast teadnud, et surnud lind ei ole talle mängimiseks aeda sokutatud. Keelu peale pillas ta sulepuntra muidugi tolksti maha. Joonatan murdis takjalehe, võttis linnulaiba seda kindana kasutades üles ja viis kompostihunniku äärde. Eks sinna oli ennegi rotte ja mutte ja mõni vastu akent lennanud lindki maha maetud, mulda sai seegi leid.

Joonatanil ei olnud aimugi...

...et linnu kõris oli linnu tapja, suur teetigu. Teo sees oli teo tulevik, teo munakurn.

Munad ei olnud surnud, kaugel sellest. Need neli nädalat mis linnul ja Arionil võttis mullaga üheks saamine haudusid munad koorumisküpseks, koorunud olendid tundsid end hästilaagerdunud toitvas valgutombus nii hästi, et ei pidanud isegi üksteist sööma ja kosusid kiiresti, jõudes laiali roomamiseks parimasse vormi just selleks hetkeks kui Joonatan ühel varahommikul kompostikuhja manu vastniidetud murukärutäit maha laadima tuli.

Nähes mullal laiali roomavad kollakaid vorstikesi oli Joonatanil vastik olla ja samas tundis ta heameelt, et nälkjad just mullast välja ronimise hetkel ta silma alla ilmusid. Ta oli selleks invasioonks valmis! Tõtakalt tõi Joonatan tööriistakuurist ämbri, mille põhja puistas pihuga soola ja kompostikuhja juurde tagasi jõudnuna sirutas ta otsustavalt käe, et nälkjad ükshaaval kokku korjata enne kui neist aiale pöördumatu nuhtlus saab. Limukad hargnesid aeglaselt, küll ta jõuab need kahjurid kokku koguda, temal juba ei lähe nii nagu naaberküla iluaednikel, kes tasapisi lillepeenardest ilma jäämas olid, salativagude kuhtumisest rääkimata.

Esimesena hakkas Joonatan noppima kõige kaugemale jõudnud tigu. Eks ta ju vastik oli, nagu tatti korjaks sõrmedega, aga mis teha, vaja!

Järgnevaks Joonatan valmis ei olnud. Niipea kui ta sõrmedega limuka priskeimast kohast kinni võttis, tõi viimane kuuldavale valju piiksatuse, midagi sellist mida teeks hättasattunud lind. Häält kuuldes peatusid teised nälkjad sekundi murdosaks, et seejärel laiali joosta 

Nimelt joosta. Elukad tõusid maapinnast paari sentimeetri kõrgusele ja lidusid laiali nagu põldpüü pojad - siin nad olid ja äkki neid ei olnud enam. Joonatan kaotas tasakaalu, istuli kukkudes pillas ta näpu vahelt seal olnud nälkja ja jõudis veel silmanurgast näha kuidas too verisulis tiivaköntidega rapsates nõgeste vahele jooksis.

"Ma kolin linna," oli Joonatanil juba mõte selge. 

"Homme!"

Pilt on W-lt, väga inspireeriv jäädvustus.

Love story

 Arionil oli saladus.

Need, kes teda teadsid ei osanud aimatagi millist koormat Arion enesega kaasas veab. Pealtnäha oli ta tigu nagu kõik teisedki, tema pikk värtnakujuline keha oli kaunite reljeefsete triipudega, kui ta peenras ringi liikus jäi temast maha ilus kollane limajälg, tema kümned tuhanded hambad jätsid mahlastele lehtedele samasuguse hammustusjälje nagu tema sugulaste ampsud. Ei midagi erilist. Nälkjas nagu kõik teised. 

Saladusega nälkjas. 

Arionil olid jalad. 

Ilusad pikad sääred tavalise lopendava tallaserva varjus. 

Arioni koorudes ei märganud ta oma jalgu kohe, alguses oli ta ametis suurte suguvendade eest peitumise ja väiksemate liigikaaslase nahkapanemisega, esimesed suutäied mahlastest salatilehtedest maitsesid nagu vabadus ja kes siis, suu vabadust täis, oma keha ikka analüüsib. Kuid ühel hommikul, kui päike oli just hakanud udust peenart soojendama, tundis Arion midagi kummalist. Midagi, mis ei olnud limane ega libe. Midagi, mis liikus temaga kaasa, kuid mitte roomates — vaid astudes.

Ta peatus, tõmbas end kerra ja piilus ettevaatlikult oma keha alla. Seal nad olid. Jalad. Pikad, saledad, peaaegu graatsilised. Hea küll, võibolla oleks põlvekedrad võimud ola vähem väljajoonistunud, aga ikkagi - jalad! Mitte keegi teine peenras ei paistnud neid nägevat. Mitte keegi ei tundnud huvi, miks Arion vahel liikus kiiremini kui teised, miks tema limajälg vahel katkes ja jätkus veidi eemal.

Arion õppis oma jalgu kasutama salaja. Öösiti, kui teised magasid, ta jooksis. Mitte kaugele, sest maailm oli suur ja tema väike, aga joostes tundis ta  tuult, mis ei olnud nälkjatele mõeldud. Tuulest tulid unistused. Unistused mägedest, kuhu ta võiks kunagi ronida, ja järvedest, mille ääres ta võiks istuda — mitte roomata, vaid istuda.

Aga saladused on rasked. Ja jalad, olgugi et imelised, olid koorem, mida tuli varjata. Arion teadis nüüd mis tunne oli tigudel - saladus kui teokoda tema selleks mitte valmis oleva keha peal rõhus teda, Arion tahtis koormat jagada, aga kellega?

Ühel ööl, kui kuu oli täis ja kastetilkade sära muutis peenra muinasjutuliseks, nägi Arion teda — lindu. Mitte tavalist lindu, vaid sädelevate sulgedega olendit, kelle silmad peegeldasid sama saladust, mida Arion ise kandis. Ta ei kõndinud, ta tantsis.  Õrnalt, graatsiliselt, hääletult. Linnu keha all, seelikuna jalgu ümbritsedes oli sulgede varjus samasugune tald nagu Arionil. Nagu nälkjatel.

Kohtumine toimus vaikuses. Arion libistas end linnu juurde, lind kummardus. Nad ei rääkinud, aga mõistsid. Nad olid mõlemad midagi muud, midagi enamat kui nende liikide piirid lubasid. Nad armusid.

Kuid armastus ei muuda loodust. Ja lind, olgugi et ta silmad olid täis hellust, jäi ikkagi kiskjaks. Ühel hommikul, kui päike tõusis ja maailm ärkas, ärkas ka tema nälg. Ta vaatas Arioni, kes magas tema tiiva all, ja tundis, kuidas instinkt temast üle võttis.

Ühe kiire liigutusega neelas ta Arioni alla.

Arion ei olnud tavaline saak. Tema jalad — need, mida ta oli varjanud kogu elu — takerdusid linnu kurku. Lind hakkas köhima, kluugutama, tiivad vehkimas, kuid asjata. Arion jäi tema kurku kinni, lind rabeles natuke ja jäi vaikseks. Arion elas veel tunnikese, siis sai tal õhk otsa.

Ja kui hommikune tuul üle peenra puhus, jäi sinna vaid üksik kollane limajälg ja paar sulge, mis sätendasid nagu mälestus millestki, mis ei oleks tohtinud olla — aga oli.

Hommik

 

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Iga järgmine sõna kõlas eelmisest valjemini ja kõrgemal toonil, pärast prügikasti mainimist jätkus tiraad ainult nahkhiirtele kuuldavas registris, aga see jätkus! Vahele kostsid kolksuvad hoobid ja millegi raske kukkumine, päris kindlasti löödi midagi, mis purunes raginal...

Seejärel saabus vaikus. Täielik, lausa täiuslik vaikus - täiuslikuks tegi vaikuse tänavahäälte puudumine, kõik oli tardunud, pilgud olid pööratud Elviira akendele. 

Elviira, soliidses eas soliidse välimusega soliidne, kuigi habras daam ilmus rõdule. Perfektselt istuva koduse kostüümijaki hõlmad lehvisid tuules, soeng tuulele ei reageerinud, pikka pitsi tumeda peene sigaretiga hoidis audreyhepburnilik graatsiline käsi. Sekundi murdosaks toetus Elviira rinnatisele,  rauge pilguga üle hoovipuude vaadates, seejärel, tõmmanud mahvi pitsi nõelpeenest otsast pöördus tuppa tagasi. 

Tänaval võttis veel aega enne kui liikumine taastus. 

***

Elviira vajutas kohvimasina nupule. “Espresso.”
Masin piiksatas.

„Viga 14: veepaaki ei tuvastatud.”

Elviira tõstis kulmu. Veepaak oli täis. Ta võttis selle välja. Pani tagasi. Vajutas uuesti.

„Viga 7: vaja katlakivieemaldust.”

„Katlakivi? Ma puhastasin sind eelmisel nädalal, sa tänamatu plekkpurk,” 

Elviira hääles oli halvasti varjatud kannatamatust.

Ta tõmbas juhtme seinast. Ootas. Ühendas uuesti. Vajutas “Cappuccino.”

„Viga 3: tilgakandik täis.”

Ta vaatas kandikut. Kuiv nagu Sahara.

Elviira silmad kitsenesid. Ta hingas sügavalt sisse. Siis vajutas ta kõiki nuppe korraga, nagu oleks tegemist tuumarelvaga, mis tuleb kohe kahjutuks teha.

Masin vilgutas tulesid. Urises. Ja siis...

„Viga 21: tundmatu rike.”

See oli viimane piisk.

Elviira tõusis aeglaselt püsti. Tema käed värisesid. Ta vaatas masinat nagu ta viimati oli vaadanud oma eksmeest. Siis karjus ta:

"Sa oled alatu petis! Sa oled valetaja, viimane looder, mõttetu kamakas, ma viskan sind välja, prügimäel sa lõpetad ja mu kulm ka ei liigu kui sind prügikasti kõrval näen!"

Elviira teadis täpselt kus ta taignarull asus. Toakingade ninad olid korralikud, kinnised.

Naabrid kuulasid. Terve tänav peatus. Koerad kiunatasid ja pugesid voodi alla. Kell sai kümme, kuid kellakägu seekord ei kukkunud. Igaks juhuks.

Elviira seisis seal, silmad leegitsemas, ja teatas sisinal: "See ei ole veel läbi!"

Kapis pudenes kahel tassil kõrv küljest. 

Elviira astus rõdule, sigaretipits sirgete sõrmede vahel.