Metsikud iluprotseduurid

 by W

... hilinenud valentinipäeva postitus. 

Võrtsjärve metsas, kõige kaldaäärsema suure männi kännu all elas Konrad. Sihuke eriliselt pirakas, sooniline ja tõsiselt kärnane kärnkonn. Raskete hüpetega jurakas. Kui ta vahel öösel krooksatuse lendu lasi, mõtlesid metsaelanikud, et äike on tulemas. 

Konrad ei olnud eriti populaarne. Võrtsjärve preilid ja prouad heitsid tema üle nalja ning lombil*tsidki jooksid teda märgates kihistades laiali. Naabrimees Aadu rehmas Konradi jututegemise peale lihtsalt käpaga ja ajas omi asju edasi. 

Ühel päeval, kui järv oli pea männikännuni tõusnud, vaatas Konrad otse koduukselt vee peegeldusest oma punnis silmi, mis olid tuhmid kui šampinjonid, ja mõtles, valjusti: "Pekki, mul ei ole Banderase ripsmeid, mis võiks tuules lehvida ega Edward Käärkäe küüsi, mida miljonid imetlevad. Ainult konksjad varbad. Nagu kartulijuured. No nii ei saa! Tahan olla elegantne ja võluv!"

Konrad by AI

Konradi heietusi juhtus pealt kuulma mäger Märt, metsa tuntud petuskeemide korraldaja, kes ühestki ärivõimalusest kinni haaramata ei jätnud. Kohe teatas ta Konradile, et oli just ilusalongi avanud ning teeb esimesele kliendile korraliku sooduka. 

Märt juhatas Konradi oma koopasse ja hakkas tööle.

Ripsmeteks pläkerdas ta kuusevaigu ja oma sabakarvade segu, mis lehvikuna koopalaeni turritas. Küünteks laksas Märt vaiguga igale varbale punaste telliste killukesi ja lõi need mesilasvaha ja tatiga läikima. Küüned said pikad, teravad ja säravad. 

Kui Konrad lõpuks lombi pinnalt end vaatas, vajus tal lõualott maani. "Ossaa, vot see on klass ja elegants, uhkem kui metsis pulmatantsul!". Ta lehvitas oma raskeid ripsmeid, nii et möödalennul kihulaseparv turbulentsis oma kursi kaotas ja laiali paiskus. Aga Konradil ei olnud aega neid püüda ega heamaitsta lasta. 

Täis enesekindlust tegi ta poriloikude vahel paar eriti võidukat hüpet, nii et pohlad varte küljest varisesid. 

Loomulikult hakkasid teised metsaelanikud teda tähele panema.
Siil Siim jäi vahtima ja tõmbas end siis ehmatusest sellise hooga kerra, et paar okast valusalt läbi pehme kõhunaha tungisid. 
Orav Ottilde surus käpad suu ette, et mitte kiljatada ja sosistas: "Issand, mis see nüüd on? Kas kõik need moodsa aja veidrused on meie Võrtsu metsa jõudnud?"
Rebane Rolli haaras kõik kolm oma kutsikat korraga hambu ja pani teises suunas plagama. 

Kõige hullem oli naaber Aadu. See Konradist veelgi suurem vanapoiss, kes armastas kärbseseeni limpsida ja kevaditi surnut teeseldes kulleseid hirmutada.

Kui Aadu Konradi nägi, lõid ta silmad särama. Ta võttis samblalombist punnsuutäie ja kuulutas härgkonnalikul jorinal: "Oo! Sellist ilu pole ma enne näinud! Konrad, kuidas ma enne märganud ei ole, sa oled nagu unelm, nagu esimene kevadine soe vihm, mis jää ja südame sulatab..."

... enne kui Aadu jõudis oma romantilise tiraadi lõpetada, oli sellest šokeeritud Konrad teinud suurima hüppe, mida Võrtsu metsas iial nähtud. Päris koduurgu ta sellega ei jõudnud. Hüppe käigus juhtus kännukoore-intsident. Konrad jäi oma lehvikripsmetega kännukoore külge kinni. Mida rohkem ta rabeles, seda rohkem ta kinni kleepus. "Kurat võtaks!" mörises Konrad, püüdes end jätkuvalt lahti rebida. Aga kuusevaik oli tugevam kui Aadu kärbseseenepohmell. 

Nagu sellest veel vähe oleks - Konrad hakkas rabeledes ka oma uhkeid küüsi igas suunas murdma. Üks lendas vastu puutüve, teine kukkus sipelgapessa, kolmas lõi vigaseks sajajalgse 17 jalga, neljanda ja suurimaga sai pähe orav Ottilde, kes seepeale oma pähklikoori ja linnupoegade varbaid eraldi sorteerima lubas hakata. Kuhu ülejäänud kallid küüned said, ei tea keegi. 

Metsaelanikud vaatasid Konradi vabadusvõitlust suu ammuli pealt.

Kui ta lõpuks end sealt lahti kiskus, tundes end samamoodi kui päris noorena niiduki alt läbi käies, vaatas ta oma poriseid ja pisut veriseid küüntevabu jalgu, pilgutas ootamatult kergeks muutunud silmalaugusid ja nentis "Vot see oli nüüd küll s*tt investeering." 

"Aga ma võiksin järgmised korrad seal salongis sulle välja teha" teatas vahepeal kohale jõudnud Aadu meelalt.
"Kui sa tahad mulle välja teha, lähme kõrtsi, raisk, mul on vaja seda traumat lahustada!" oigas Konrad.
"No aga peale baari siis ikka salongi, jah?" uuris Aadu. 

Konrad aga hüppas seepeale mudasse, seadis end seal mõnusalt sisse, krooksus ühe korraliku matsaka krooksu ja teatas nii Aadule kui kõikidele kuuldekauguses olijatele: "Lõppude lõpuks on niisama looduslikult ja poriselt palju mõnusam. Ripsmed ei kleepu, küüsi pole vaja hooldada ja keegi ei tule romantikaga tüütama!"

Food, glorious food

 

by W

Ma söön iga päev. Ja kes mind isiklikult tunneb, võib kinnitada, et ka liiga palju.
Kuna mu Instagram ja Facebook on juba möödunud aasta lõpust digitaalesse hauda aetud, ja ausalt, ma ei ole kumbagi kordagi avanud, siis olen ma kõik oma kokandus- ja söömavaimustused otse Maaka Skype-i paisanud. Ühes piltidega. Äkki tal on sellest siiber? Igatahes andis ta mulle armuliselt loa oma kulinaarseid üleelamisi siia laduda. 

Midagi peent, rafineeritut ja esteetilist ei maksa oodata, ma ei ole Michelini tähega kokk ega peenutsev gastronoom, aga ma nagu öeldud, tahan ma iga päev süüa. 

Ja tundub, et ka sellest rääkida... 

Päris elu, päris toit, päris veidrad ja allahinnatud viimsepäeva komponendid. 

Ma käin iga päev poes (jalutusraadiuses on 4 ketti ja 6 poodi) ning olen allahindlustele orienteeritud. Rimil nt on ka "kõlblik kuni" allahindlused konkreetse poe kaupa äpis näha - kalkuniliha on see, millele mina reageerin. Maitsev kui siga, lahja kui kana.

Sügavkülma energiakulu tasub end ära. 

No ja muidugi odavad makaronid, sest Maakas nöökis, et ma raiskan peene nimega pastatoodetele ilma asjata liiga palju ja selle rahaga saaks midagi palju huvitavamat teha. 

Mida ma täna söön:

• Hommikul eimidagi, tass kohvi.
• Lõuna ajal joppas, tööl visati hambu paar külma pitsalõiku, millele enam keegi ei pretendeerinud ja mille ma, tuntud toiduutiil, sama külma tänutundega käigult püütoni stiilis alla neelasin. 
  
  
• Õhtul mingi Aasia nüansiga wok.

Kapsa ja munata fake thai

1. Viimse päeva kanafilee 400g allahindlusega 1.84
2. Viimse päeva karp shampinjone 250g allahindlusega 0.69 (pool karpi jäi üle)
3. Maxima Extra line spagetid 0.45 (2/3 jäi üle)
4. Pad Thai kaste (Santa Maria) kampaaniahind 1.79
5. Sibul eee... 0.05 (0.69 kg)
6. Paprika eee... 0.6? (alla 3 kg)
7. Tomat eee... 0.3? (1.19 kg)
8. Kurk eee... 0.3 (3.69 kg, ma kasutan kurki kohati suvikõrvitsa asendusena)
9. Porgand, riivitud ja suur eee.. 0.2 (0.59 kg)
10. Toiduõli ja kuivatatud till eee... 0.2

Kokku alla 6.- € ja ma söön seda põhitoidukorrana 2x (enamuse inimeste jaoks on see 3 päris suurt portsjonit). 

... ja juustuviinerit, greipi ja banaani ka. Kokku max 2€ väärtuses. 

Nii kuue eurone päev tuleb söögilt ära. + 1.6 õlle eest. 

Spetsialist

 

"Seda, et... Teate küll, mis puutub munemisse, olete teie kõik amatöörid. Praegu olen mina ainus tõeline asjatundja, nii, et soovitan teil hoolega tähele panna..."

Kõik olid sellest tegelikult tüdinud. Hommikust saadik ajas kalkun Klumps end õuel kohevile ja klugistas oma kehva diktsiooniga õpetussõnu vasakule ja paremale. Aina mulksus kuidas ainult tema teab missugune on õige muna ja kuhu peab muna munema ja missugune see vastmunetud muna peab välja nägema ja... lõputu plubin. Kõik loomad olid õuest juba pakku jooksnud, isegi kurt karjakoer Pitsu puges aida alla peitu, ainult kits Klaara pikutas täielikus rahus puuriida otsas ja vaatas pilvi.

"...soovitan teil soojalt tähele panna - jah, proua Klaara, just teiega räägin! - kuidas ma teile nüüd seletan munemise kõrget kunsti..."

Klaaral oli ükskõik.

"Sa vaata seda pilve, seda pisemat seal suurte vahel! On ju Jänku-Jaana moodi?"

Klumps oleks äärepealt oma rääkimise ajal liiga hoogsalt laperdama läinud loti noka vahele napsanud, nii ootamatu ja pühadustrüvetavalt tema tarka juttu katkestav  näis talle Klaara repliik.

"Mida te endale lubate!"

Klumps ajas end kolm numbrit suuremaks,

"Mida te endale lubate, proua Klaara, ma olen just teile munemise algtõdesid õpetamas ja teie..."

"Ahjaa, vaata, seal vasakul on üks pilv täiesti nagu liblikas!"

Ei, noh, mis liig see liig.

"Ma küsin...MA KÜSIN kas te pole üldse munemisest huvitatud? Mille jaoks, ma küsin, MILLE JAOKS te, proua Klaara, siin talus üldse olete? Ka te ei arva, et teil oleks viimane aeg, ma ütlen, VIIMANE AEG! munemist õppida?"

Kalkuni pea ja lõualott olid insuldieelselt tulipunased, tiivad maha vajunud, saba moodustas hiiglasliku lehviku...

Klaara tõusis puuvirna otsas püsti, vaatas Klumpsi pika pilguga ülalt alla, kargas kergejalgse graatsiaga maha ja kepsutas minema, pillates mokaotsast "lüpsiaeg!"

Kanala uksest mööda minnes pistis ta pea uksest sisse ja hõikas hauduvale emakalkunile: "mine ütle oma vanamehele, et ta vett jooks, muidu kukub enne rabandusega kokku kui jõululauale mineku aeg käes on!"

"Proua Klaara, palun lõpetage, see pole esimene kord kui te mind segate! Meil on praegu kalkuniprouaga kiremise algtõdede kursus käsil!"

Nojah, kukk Petja oli jälle oma targutamisega kalkunit pesal tüütamas. Olgu mis oli, vähemalt Petja õpetas kiremist oma kogemusest...

Kõik on nagu p**s, aga ei ole ka

 
by W

See algab juba hommikul.
Hommikuid on inimese elus rohkem kui ükskõik milliseid muid ööpäevaseid aegu. Vähemasti tööinimese elus. See on  universumi kellaaja kombinatsioonidega mängimise vandenõu. 

Ja hommik on vaid päeva algus. Ärkad. Mõtled. Unesegaselt. Tuiad vannituppa.
Peegel teatab emotsioonitult: "su elu on kui poolik ehitusplats. Materjal on üsna otsas. Sul on alles vaid roostes teritamata kirves." 

Kohv on ka otsas. ainult kummelitee vahib kapist vastu. Ah, vahet pole. Tööl saab kohvi.

Tööle.
Nõme.
Koju.
Enne, kui tundub, et ka see on nõme, meenub, et külmikus on pakk viinereid. VIINERID!!!
Elu lihtsalt ei saa olla nõme ja puha p*ses kui sul on viinerid! Ja fritüür. Või pliit. Ja mune. Ja kui sooja viineri lõhn levib ... juba hakkabki tasapisi paremaks minema. Elu ei tundu enam katastroofina ja kuigi ei tea, mis homme juhtub, on alati võimalus, et asjad hakkavad ülesmäge minema. 

Niisiis, kui tundub, et kõik on täielikult perses, siis ... elu on kui kaardimäng, vahel oled must notsu, vahel õnnistab trumpkaartide plejaad, aga kuni külmikus on mõni viiner, ei ole kõik kohe kindlasti täiesti p*ses.

*Kusjuures ma ei söö eriti viinereid, aga...

Keldrikakandi lugu 2

 Kelder oli suur, soe ja hämar.

Soojus oli muidugi üsna suhteline, kunagi keldrisse eksinud prussakas Platon vandus koledas keeles ja kolis juba järgmisel päeval ülakorrusele tagasi, aga keldrikakand Porcellino tundis ennast seal kui kodus.

Kelder oligi tema kodu.

Seal oli Kartulimäestik, mis sügisel kõrgustesse pürgis ja kevadeks madalaks vajus, olid riiulid, millel seisvad purkide read meenutasid eemalt kummalisi linnu, olid mõned riiulid tolmuste kohvrite ja tagurpidi seisvate tühjade roostes pottidega, need riiulid olid kui kummalised kosmoselaevad.

Keldrikakand ei teadnud muidugi midagi ei mägedest, kosmoselaevadest ega linnadest. Keldris oli küll ka ajakirju, kust ta oleks võinud kõigest sellest lugeda, aga ta oli ju kõigest kakand. Kakandid ei oska lugeda.

Porcellinole meeldis ta kodu. Ettevaatlikult sehkendas ta seinaäärtes, riiulite all ja salvede vahel osavalt vältides ohtu jääda jalgu, õigupoolest jala alla inimestele, kes kord tõid, kord viisid keldrisse ja keldrist midagi. Teda enamasti ei huvitanudki, mida toodi või viidi.

Kuni ükskord ....

Kuni ühel õhtul...

Kuni ühel ilusal õhtul kukkus keegi trepist alla. 

Pole salata, sellist asja oli ennegi juhtunud. Enamasti tõusis kukkunu prussakas Platoniga samas keeles ja sama ropult vandudes jalule, kahmas riiulist kurgipurgi ja kraapis end trepist üles.

Seekord oli kõik justkui sama - pikk ropendamine, raske jaluleajamine, kurgipurk ...aga sinna vahele kostis võõras hääl, karje, valulik kiunatus ja midagi kukkus maha. End püsti ajanud ropendaja lõi jalaga kukkunud eset, mis uue kiljatuse saatel lendas keldri kõige pimedamasse nurka, Porcellino oleks peaaegu pihta saanud. 

See oli hirmus, see oli nii hirmus, et kakand tõmbas end rulli ja ei pannudki enam tähele kuidas inimene keldrist välja sai. 

Aga läinud ta oli. Kui vaikus oli juba kaua kestnud hakkas keldrikakand ettevaatlikult piiluma. Tema kõrval, otsapidi lausa tema kodus vedeles hiiglane. Kui kakand oleks lugeda osanud oleks ta väikeselt täpikujuliselt märgilt lugenud"Tula" ja veidi suuremalt säravalt märgilt oleks saanud lugeda "Etüüd", aga nagu me teame ei olnud kakand suurem asi kirjatark. Ta ei teadnud, et hiiglane oli bajaan. Mõnevõrra ära väntsutatud, kulunud klahvidega ja katkenud õlarihmaga pill oli keldripõranda tolmus kuidagi abitu olemisega, üldse mitte ähvardav nagu ta esimestel hetkedel kõva lärmi tehes näis. Nüüd oli ta tasane, tume ja, nagu kakandile tundus, hirmul.

"Ära karda, siin ei juhtu midagi!"

Kakandile meeldis bajaan, lõõts oli natuke nagu kakandi enda moodi. Kakand mõtles, mis tunne oleks nii suur olla ja leidis, et see ei oleks tore. Nii suurena oleks ta ju kogu aeg kõigile näha, ei mingeid riiulite aluseid ega seinaääri enam.

Muidugi oli hiiglasel hirm!

"Ära karda, ma olen sulle seltsiks!"

"Misasi see sul siin vedeleb? Ära sa märgi, näedsa, bajaan keldrisse visatud! Höhöhööö, ütle nüüd, näed, enne röökis üleval laulda, nüüd pehkib siin külma käes!"

Kakand lausa võpatas, Platon oli jälle keldrisse käima tulnud, ta ikka käis aegajalt kiikamas, et ehk on kelder soojemaks köetud või midagi.

"Sa ikka tead, et seda kisakõri üleval hullusti taga otsitakse? Pool küla on juba peksa saanud, arvavad, et keegi Kolja pilli pihta pani. Muhhahaa, bajaan on vedeleb siin hoopis, lähen räägin seda nalja oma perele õige..."

Ja läinud ta oligi.

"Aa, sinu nimi on Bajaan! Väga tore, mina olen keldrikakand, nimeks on Porcellino. Sa meeldid mulle."

Oih. Nii pealetükkiv ei ole hea olla, muidugi ei vastanud bajaan kakandile midagi. Aga rääkides oli kakand bajaanile aina lähemale jõudnud, nii lähedale, et lähemale enam ei saanudki, lausa külje alla, sinna, kus lõõtsanurga metall nahast lõõtsaks üle läheb. Hea turvaline tunne oli seal.

Nii hakkaski olema. Päeval sibas Porcellino mõnikord ringi, tuli oma sõbra Bajaani juurde tagasi ja rääkis tollele keldriuudiseid. Ikka, et "See suur kartul, mis salvest välja kukkus kasvatab idusid, kas tead!" või "Mäletad, ma rääkisin, et moosipurgil on kaas kummis? Nüüd ongi pealt ära, riiul kõik moosi täis, tahad ka maitsta? Ei taha? Ma siis söön ise..."

Päevad möödusid, bajaan kattus tolmuga, Platon ikka rääkis oma harvadel keldriskäikudel, kuidas Kolja ilma bajaanita nukrutseb ja külamehed üksteist viiliti pilguga piidlevad, elu nagu ennegi.

Kartulisalv kahanes, purgid riiulil vähenesid, keldri pimedamasse nurka ei vaadanud keegi.

Porcellino muudkui rääkis bajaaniga ja bajaan vaikis Porcellinoga. 

Ühel õhtul oli kakand just bajaani külje alla pugenud kui ta peast käis läbi imelik mõte. Ah, see ei olnud isegi mõte, see oli pigem tunne. Tunne, et see, kuidas ta praegu elab on imeline, midagi enamat tahta ei oskaks üldse.  

Natuke aega niheles Porcellino uue tunde käes ja järsku ta taipas: see ongi õnn. 

Milline magus ja lõputu uni seepeale tuli.

Paari päeva pärast tuli keldrisse rohkem inimesi. Kartulisalv tehti puhtaks, purgid riiulis vaadati üle, taskulamp riivas keldri kõiki nurki.

"Kolja, raisk, su karmoška vedeleb siin!"

"Ise oled karmoška, kutsikas, mul oli bajaan! Kes kurat selle siia pani, kurat, kui kätte saan!"

Katkisest õlerihmast tõmmates ja tolmupilve maha jättes viskas Kolja pilli õlale. 

Õhuke keldrikakandi kest hõljus keldripõrandale tagasi nagu helves. 

Hästi õnnelik helves.

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Silmakirjamuster

 Olen taasavastanud väikese süütu mängu, mis kustutab unetus ajus üksteise järel ärevuse prožektorid ja paneb seal kinni maanteele avanevad aknad. Mäng, kus mängija plõksutab värviliste pallidega puruks samalaadsetest värvilistest pallidest moodustunud mustrit. Hästi leebe vägivallavaba plumpsimine. Plõks ja pallirida kaob mulinal. Vahepeal takistavad mängijaid pilvi puhuvad lambad, need saab täpse tabamusega tükkideks lasta. Siis on seal uusi palle kudevad konnad, konni on kõige parem lömastada raketi või pommiga. Mõnus uniseks tegev mäng, ei ole püssidega nurga taga passimist ja.... Ahjaa, linnukesed on seal ka, moodustavad suliseid seinu, et pallide tabamist takistada, lindude vastu aitavad tulekerad ja eriti efektne on neist ridadest lennuk läbi lennutada, siis suled lendavad ja linnud kukuvad pea alaspidi ning traagiliselt siutsudes alla. Peasi, et on hästi vägivallatu ja rahulikuks tegev mäng, eksole ...

Ettevaatust, õnn!

 

Ärge saage valesti aru, ei, ma pole viimasel ajal õnnega nii palju kokku puutunud, et kedagi selle eest hoiatada! 

See-eest olen nüüd mitme peeru-, paksu- ja sitanalja võrra rikkam. No kes siis neid nalju hinnata ei oska!

Keset reedest tööpäeva tehti mulle ootamatu ettepanek minna teatrisse, ma olen kergemeelne naisterahvas ja nõustusin kohe. Õhtu sai tore, selliseid võiks sagedasti olla. Näidend, mis reedesele ajule haiget ei teinud ja mille naljade üle oli mõnel hetkel piinlik naerda, seejärel väle trett Lidlisse köögiviljade järele ja siis jõudsime veel hiinakasse sööma. Toit oli vürtsisem kui etendus.

Kui küsite, et milleks sellist baskiniteatrilikku lati alt läbi lidumist vaadata, siis teate, iga kell teeks reede õhtul uuesti! Esiteks ootamatuse moment, sest kell pool kolm ma veel ei teadnud, et õhtut ma kodus ei veeda ja teiseks sai aju nagu märja lapiga maha jahutatud ja terav töönäda puru jäi lapi sisse. Mul on toredad sõbrad.

Saal oli, muide, viimase kohani täis müüdud. Kui tähed säravad, siis järelikult on neid kellelegi vaja.

Etenduse sisust ka: Mary (Mõrtsuk) Poppinsina käituv tülikas külaline teeb korda keskklassi kahepubekalise perekonna halvasti töötavad omavahelised  peresuhted ja lahkub muutuste tuules, jättes maha köögis teelaua taga istuva naabrimehe laiba. Kogu lugu.

Hapneda või fermenteeruda

 
by W

Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki... 

OpenAI kimchi liin

Talv.
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.

 Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.  

Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas. 

Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.

Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi. 

Aga muidu on kõik hästi. 

Kõlvatu ettepanek

 

Kuna kirjatükk "Rõõm" tekitas publiku hulgas ootamatut furgooni tegi härra Lendav Konn, kes igal juhul minust suurem kopenhaagen inimesi lõbustavate asjade osas salajase ettepaneku mammid blogijate etteastes kevadel Kabli rahvamaja lavale tuua. Ajaaken hõlmab mingit kaunist maikuu nädalavahetust (maikuu teses pooles külastan ise jälle antiikseid varemeid), tuleb "tantsõ i pljäski" ja "šašlik budet" samuti.

Kas on julgeid inimesi, kes tahaksid osaleda? Kõigile leiame tegemist, vajadusel lisame rolle (kammerteener on, näiteks, täiesti puudu!) ja publikut vajame ka otse loomulikult.

kaamos@hotmail.com

Lendavat Konna võib samuti selle teemaga ahistada....