Möödarääkimisi

 

Ütlesin jutuajamise käigus lause "ma olen teiega võrreldes vana nagu Metuusala" ja sain kümne sekundi jooksul aru, et minust ei saadud aru.

Üks vestluskaaslane oli hindu ja teine moslem.

Keeruline...

Hobuse unenägu

by W

Seda, et ma olen suur (rafineeritud) horrori austaja ja alljärgnev unelugu on üsna copycat versioon. Stephen Kingi "In the tall grass"  loost. Mida ma julgelt soovitan kõikidele nii raamatu, audioraamatu kui filmina. 

 

See algas nii, nagu unenäod ikka algavad, mitte millegi selge ega meeldejäävaga. Kuni järksu värviline pilt ette tuli.

Ta lihtsalt oli seal. 

Hobune. 

Raudjas, valge laugu ja sokkidega. Suurte üleküpsenud, pea mädaneva ploomi värvi silmadega, millest võis aimata kaed. Hirmunud hobune keset lõputut nisupõldu. 

Nisupõld ulatus silmapiirini, aga see oli kummaline põld. Kõrged õhukesed kõrred, rääkimata viljapeadest, ulatusid hobusest kaks korda kõrgemale, moodustades maastiku, kus päike oli vaid kahvatu kuma läbi kõrte kusagil kaugel üleval. Kõrred sahisesid tuules nagu sosistaksid midagi.

Hobune liikus edasi, kael välja sirutatud, et midagigi oma viletsate silmadega näha ja tema kõrvad liikusid iga väikseimagi heli peale. Kuskil sahises midagi. Mitte tuul ja kõrred, vaid midagi, õigemini keegi, liikus kõrte vahel. Hobune tardus ja pööras pead. Kõrte vahel vilksatasid tumedad varjud, madalad ja kiiresti liikuvad. Need polnud loomad, vähemalt mitte sellised, keda ta varem näinud oleks. Aga ta, oma viletsa nägemisega, võis eksida. 

Hobune tegi vahepeal hüppeid, et näha üle viljapeade. Peale mitmepäevast uitamist lõputul põllul, hakkas ühe hüppe käigus lõpuks paistma midagi peale nisuvälja. 

Üksik hoone keset nisupõllu lagendikku. Räämas ja kõver, justkui oleks keegi ehitanud selle kiiruga ja siis unustanud. Ukse kohal rippus silt, millelt võis aimata sõnu “Veganpitsabaar.” Hobune tundis toidulõhna, midagi veidrat ja samas kutsuvat, mis ajas kõhu korisema.

Illustratsioon by AI

Hoone juures olid inimesed. 

Või kas olid nad inimesed? Igatahes mitte sellised, keda hobune varem kohanud oli. Nad olid liigagi kõhnad, liiga pikad, liiga suurte peadega, nende nahk oli nagu liialt venitatud üle skeleti. Eriti üle kolba. Nende suured silmad olid mustad kui polaaröö ja nad naeratasid veidra üle pealuu veniva naeratusega. 

Üks neist inimeselaadsetest viipas hobusele.

“Sa oled oodatud,” ütles ta. 

Tema hääl oli õõvastavalt soe, nagu kellelgi, kes on sulle väga lähedane. Aga ta ei olnud hobusele tuttav, hobune ei olnud teda kunagi varem kohanud. 

Hobune astus lähemale. Ta ei teadnud, miks. Võib-olla lihtsalt selle pärast, et oli kellegigi leidnud. Peale lõputul nisupõllul eksinuna uitamist. 

Õhus oli lõhn, mis tundus esmalt ahvatlev, aga muutus lähenedes iga sammuga natuke veidramaks. Eemaletõukavamaks. 

Hobune tundis järsku seletamatut hirmu ja vaatas üle oma õla, tagasi nisupõllu suunas, kuid kõrged kõrred näisid olevat sulgunud nagu betoonsein. Sealt juba naljalt läbi ei jookse. 

Kui hobune lõpuks hoone ukse ette jõudis, astusid need inimese moodi olendid ettepoole, ulatades talle midagi. Plaaditäie pitsat, kuid peal polnud midagi äratuntavat. Ja see aroom ... see oli magus, metalne, terav, väävlirikas, mädanenud, soolane, muldne ja veel paljutki. 

"Ma... ma ei söö sellist toitu," tahtis hobune öelda, aga tema suust ei tulnud muud kui tugev ja hirmunud hobusele iseloomulik hirnumine. Pea karjumine. 

“Sa sööd, kõik söövad,” ütles olend, naeratus laiemaks venimas ja kolpa paljastamas.

"Sa oled ju herbivoor; ja sa tead, et kõik saab tagasi mullaks, kust võrsuvad taimed. Ja sul on harukordne võimalus degusteerida vahe-etappi".

Sai kätte

 

Ma rohkem unejutte praegu ei kirjuta, kolmteist on ilus number lõppu.

Kui kellelgi mõni oma une- või unetuse lugu tahab sõnadeks saada, siis unejutukataloogi korjan ma need innukalt kokku. Minge, vaadake ja tundke rõõmu, lood on seda väärt.

Sügis sai mind nüüd kätte. Ah, olgu tal ka hea aeg. Kevad tuleb kunagi jälle.

Unejutt nr13

"Kas sa oled siin?" 

"Jaa,"

Õhtu sulas aeglaselt öösse. Inimesed lõpetasid üksteise järel oma sehkendamised, juba olid lapsed magama jäänud, nüüd oli kord täiskasvanute käes. Magamistoast kostis üksikuid jutukatkeid, aina hõredamaks jäi sõnade lend õhus. 

"Kuidas su päev läks?" 

"Pole viga, köögis läks tangude karp ümber ja nüüd on kapi taga paari päeva varu võtta. Kui perenaine muidugi kappi seinast kaugemale ei tõmba, ta mõnikord teeb niimoodi. Täna sain kõhu korralikult täis. Ja sinul, kuidas sul on olnud?"

"Täna paistis päike, aknalaual oli lausa soe magada. Muidu oli päev päris harilik," 

Päike. 

Seda oli talvel harva. Hiir ise ei mäletanudki millal ta viimati päikest nägi, varjudes liikuja ja öösel toimetaja nagu ta oli. Kass, tema muidugi oli rohkem kursis. 

"Millal sina viimati päikest nägid?" Kass teadis kuidas soola haavale hõõruda. 

"Enne kui sisse kolisin, majas ei ole just palju kohti kus päeva ajal liikuda," Hiire hääles oli tilluke kibedus sees. 

"Aga kes sind keelab," muigas kass vuntsi. 

"Ära hakka jälle. Räägi parem mis uudist?" 

Oo, suur uudis oli jagamist ootamas tõesti. 

"Nad võtavad koera!" 

Nüüd oli kibedus kassi jutus, "nad võtavad suure koera, alguses on ta muidugi kutsikas, aga siiski,"

"Mul on kahju, tunnen kaasa. Kuidas sa tulevikku ette kujutad?"

"Mina olen siin esimesena!"

"Jah, ma saan aru, aga ikkagi koer..?"

"Mul on küüned, panen ta kohe alguses paika,"

Veendumus hääles oli habras, kuid olemas. "Kuidas ma sind aidata saan?"

Vana tuttav ikkagi. Kass vaikis. Ta lamas tugitoolis kerra tõmbununa ja kujutles oma elu majas kus oli koer. Kas seesama tugitool jääb ikka talle? Kuidas toidukausiga jääb? kas ta saab tulevikus piisavalt paisid? Muremõtted ei lasknud kassil isegi korralikult nurruda.

"Kuidas ma aidata saan?" kostis tugitooli alt hiire hääl.

"Ma ei tea, sööd ta toitu äkki?"

"Ma olen koerte toidukausse enne näinud, need on kapi alt väljas nagu sinu omagi, ma ei saa sealt söömas käia. Sina oled ju ka majas,"

Õige küll. Kass ei saanud midagi sinna parata. Ta oli kass, ta pidi jahtima. Hiir ei saanud sina midagi parata, ta oli hiir, ta pidi põgenema.

"Olgu, sa võid ta toidukotti tahapoole augu närida, sealt ma sind kätte ei saa"

"Ma kindlasti proovin"

Kassil oli tunne, et ta on nüüd hiirele teene võlgu.

"Ma nägin, et nad ostsid kaerahelbeid, sellises hiire pildiga kotis. Tead, ära neid söö"

"Hea küll. Aitäh. Ma proovin seda mitte teha"

Ta oli hiir. Kaerahelbed olid toit. Aga ta ikkagi proovib neid mitte süüa.

"Head ööd," kass hakkas nurruma, mitte küll nii valjusti kui tavaliselt, sest mured.. 

"Head ööd," 

Hiire lipsamist põrandaliistu vahele saatis vaevukuuldav krõbin.

Öö algas.

Uni voolas üle maja.

Unejutt nr12

 Kas sa tead, et öösiti harutavad kaltsuvaibad end üles? Nad poevad lõimede vahelt välja, raputavad end natuke ja iga koepael sätib end tagasi kokku selleks kes ta enne vaibaribaks lõikamist oli. 

Kaltsuvaip on rõivaste vaestemaja, viimane koht enne prügikasti. Vaiba sees elab palju erineva minevikuga olendeid.

Siin laperdab ringi lapse pisike punane mantel. Oh, tal on iga öö natuke ebamugav, sest üks hõlm on puudu, see läks ahju pesemisel kaltsuna käiku ja otsustas vaiba sisse mitte tulla. Kõrval edvistab peen kašmiirsall, unustades selleks hetkeks oma pleekinud mustri ja vanunud servad. Nurgas proovivad vanad aluspüksid auklikku peput peita, ta näib kuidagi nukker välja. Mis parata, ruuduline piduseelik, kes vaibas tema kõrvale koha oli saanud võdistas värvlit ja susises läbi nööpaugu pahaselt "igasuguseid siia ka lubatakse, ma ei oleks seda küll uskunud.."

Punane mantel lehvitas rõõmsalt käiseid: "siin pole päritolul tähtsust, me oleme siin kõik ühesugused räbalad!" ja läks trussikuid kallistama. Natuke ettevaatlikult muidugi, trussikud ikkagi. Lilleline meestesärk, kes enne oli vaiba keskel, lotendas ka trussikutele külje alla. Varrukaga roosat rõivaeset kallistades küsis ta läbi rinnatasku õmbluse, kas püksikud on meeste-või naistepüksid olnud. "Mina olen meestesärk, ärge vaadake midagi, et lilleline!", "Vabandust, mind kandis naine,"

Pluusil oli pisut kurb, ta ikka lootis leida sugulashinge, kes oleks sama sobimatu värvi ja mustriga kui tema. 

Kašmiirsall liugles paari allesjäänud narma lipendades särgi poole. 

"Oo milline kaunis muster, milline peen maitse!" Ilusad sõnad, aga nii siirupised, et särk võdistas ehmunult passeosa ja keeras nööpaugud seina poole. 

"Hea küll, hakkame nüüd pihta!" kostis selge käskiv hääl. Kaitsevärvi trikoosärk silus sabast viimased kortsud ja ajas end kenasti sirgeks,. "Tänane plaan on liikuda tallatud rajalt vasakule, me kulume muidu väga ebaühtlaselt! Mantel, sul on hea pikk varrukas, võta lõimede otsast kinni, pluus, sina ka! Sall, sina heida lõimede alla, sa oled mõnus libe, lõimed ei lähe sassi! üks-kaks-üks-kaks! Trussikud, sina ka tõmbama, seelik, mis sa ootad!"

Oh, ei olnud see esimene kord, hopp ja hopp ja juba said lõimed teise toa otsa. Raske see oli, piduseelik higistas isegi ühe vana ketšupipleki veidi väiksemaks ja kašmiirsall kaotas südantlõhestavate karjete saatel üle-eelviimase narma, kuid uus asukoht oli tallamisteest kaugel. Vaibalõimedel oli lootust kauemaks alles jääda, pika elu nimel selline raske madin ju ette võetud sai.

"Ja nüüd tagasi, äratuskell kohe heliseb, marss, marss õiges järjekorras tagasi, seelik, sina ootad, sinu koht ei ole pluusi ja salli vahel, sina lähed pärast püksikuid! Mantel, sinu kord! Kiiresti!"

Kes torssis olekuga, kes harjunult nohisedes lipsasid paelad oma kohtadele. Veel viimane lipendus kaitsevärvi hõlmaga ja kõik jäi vaikseks.

***

Näeh, jälle on vaip paigast ära, iga hommik sama. 

Plauh! tõmmati põrandariie tagasi kus ta koht pidi olema. Paljas jalg vedas veel nurga sirgeks.

Seda kuidas vaip ohkas oli kuulda vaid hästi lähedalt.

***

Head und sullegi, loodan, et su vaibad on vaiksed ja mööbel ei trambi.

 

Unejutt nr11

 

Kulissid haihtuvad ja klounid kaovad

Kuldtikand käisel muutub nähtamatuks 

Klaar tühjus kustutab täispurjeis laevad

Parfüümidest saab leige olematus 

Vaid üks jääb alles. Ainus küsisõna. 

Ei, mitte "kuhu?", "kes?" või "millal näeme?" 

Ma olen ainus, ainult öö ja mina

Ja küsin "milleks minna jälle teele?" 

Ei tuleks üldse välja une sülest 

End laseks viia kõige algusesse 

Ja sinna jääksingi. Ei ärkaks üles

Unejutt nr10

 

Üks lammas üle värava.

Teine lammas üle värava.

Kolmas lammas üle värava.

***

Kuuekümne neljas lammas üle värava.

Kuuekümne viies lammas... mis sul viga on, et ei hüppa? Ei jaksa? No võta siis pisut kaugemalt hoogu, proovi uuesti.

Näed, ma iu ütlesin! Said üle küll!

Kuuekümne kuues lammas üle värva

Kuuekümne seitsmes... 

*** 

Saja kolmekümne teine lammas üle värava.

Saja kolmekümne kolmas lammas üle vära.... oot, sina küll lammas pole!

Oled ikka või?  Selline hall ka pika sabaga? Naerata!

Oo, hambad! Mis ma ütlesin, hunt oled, ma tunnen hunte küll! 

Saja kolmekümne.. ei torma kõik korraga, hunt läks ära!

Oeh.

Nüüd murdsite värava maha. 

Kõik tagasi, hakkate üle aia hüppama, algusest peale!

Üks lammas üle aia.

Teine lammas üle aia.

Kolmas lammas..no mis nüüd viga on, enne said ja nüüd ei saa enam? Magada tahad? Mina tahan ka magada ja teie pärast ei saa!

Proovi uuesti!

Kolmas lammas üle aia.

***

Seitsmekünme üheksas lammas üle aia.

Kaheksakümnes lammas, kus on kaheksakümnes lammas? Kiiremini! 

Mul on juba villand teie viilimisest. 

Mis see kell ongi?

Kolm? Kell on kolm ja ma ei ole teie pärast ikka veel magama saanud, täiesti kasutu kamp!

Ootoot, miks te nüüd niimoodi kõik korraga aia poole pressite? Ma ei öelnud ju midagi valesti! Kõss, kas saate minema! Miks te karjute nagu ratta peal ja minu poole tormate? Appi, kui teravad sõrad teil on!

Apppppiiii, appiiii!

***

Äratuskella vigin, kaasa küünarnukk.

Tegelikult oli ju päris hea öö.

Sama ilusat sullegi!

Unejutt nr 9

 

Ispaanias on irmsad vihmahooda

Ja tigudel on käimas perepidu.

Ses unejutus tigudelt on lood,

kus aednik muud ei tee kui ainult vigu.

See aed, millest lugulaul tuleb, oli imesid täis. Hiiglaslikud lõunamaised puud, mis mitte kuidagi ei oleks tohtinud kohalikke talvesid vastu pidada, noogutasid tuules oma lopsakaid võrasid. Põõsad õitsesid aasta läbi, sametisest murust ei pääsenud läbi ükski matslik võilill ega tülikas tulikas. Viljad neil puudel ja põõsastel olid eksootilised ja siidise maitsega. Isegi sidrunid maitsesid kui mesi, rääkimata melonitest ning viinapuu rasketest kobaratest, millest võis magusa maitse suhu saada pelga pealevaatamisega. Aed asus kõrgel mäe otsas, keset kõledaid kaljusid ja viljatut kivikõrbe.

Aia peremees oli rikas kui Kröösus ja vana kui Metuusala, tark nagu Saalomon ja kuulus kui Taylor Swift.
Aiatagune oli kogu aeg täis uudishimulikke. Bussid peatusid hulgakaupa, isegi lennukid tiirutasid mõnikord mägede vahel, aga aeda sisse peremees inimesi ei lubanud. Las pööbel kiikab läbi aia – ei ole neid tallama vaja. Kohutavalt tüütu oli tema jaoks seegi; alati oli keegi vaatamas. Sumisev inimhulk oli väsitav ja omaette olla sai ainult toas paksude kardinate taga. Niipea kui keegi aia taga olevale massile silma jäi, kostsid hõiked ja küsimused: „Kuidas see rohi nii kena on?“, „Millega te kurke väetate?“, „Mis selle punase lille nimi on?“.

Peremees oli ta küll ja aed oli tema uhkuseasi, millega eputada, kuid hoolitsesid aia eest töökad Hispaania aednikud. Nad niitsid muru ja nuumasid kõrvitsaid, kastsid lilli ja pügasid puid. Nagu mesilasparv käisid nad igal päeval kaks korda aiast üle, küünekääridega põõsaid trimmides ja pipetiga lilli kastmas. Oh seda õnnetust, kui murus lible pool sentimeetrit liiga kõrgele upitas! Kohe oli kohal vuntsikas Pedro või kõhukas Jesus ja parandas vea.

Peremees ei olnud mitte kunagi rahul. Ta teadis, et tahab ideaalset aeda, sellist, mis täidaks ta unistused, kuid mitte kuidagi ei suutnud ta oma soove nii täpselt kirjeldada, et aednikud saavutaksid täiuse. Kõigi teiste jaoks oli aia näol tegu imega, aga peremees unistas enamast.
Kui aednikud kodumaal käisid, rääkisid nad ka oma aia taimedele põhjamaisest imest. Aias kuulasid neid lilled ja puud ja linnud ja teod. Lõunamaised aiad olid kohati kuivad, tigudel oli tegemist, et end ning oma neljasadat last hinges hoida.

Aednike jutt viljakast põhjamaast leidis viljaka pinna. Sõna levis, aina enam tigusid pakkisid oma munapere kokku ja sättisid end puhkusel oleva aedniku kohvrite rataste vahele reisiks valmis. Mõni sai sel ristiretkel hukka. Mõnest perest jõudsid vaid munad kohale. Neistki osa kuivasid aednike majade põrandatele liistakateks. Vaid vähesed jõudsid läbi Punase mere tõotatud maale. Ja see oli paradiis, kuhu nad saabusid.

Alguses elasid teod hekkide all ja aia tagaservade varjudes. Neid sai aina enam – hekk sai seestpoolt juba õõnsaks söödud, aia tagumises ääres mustas riba mulda, tigusid sai leegion. Leegion tegi, mida leegionid teevad.

Sel hommikul ärkas aia peremees ja astus nagu igal teisel hommikul maja viimase korruse rõdule, et hommikukohvi värskes õhus juua. Ta saatis oma unise pilgu üle aia ja ei näinud midagi. Kohe mitte midagi ei näinud. Puid polnud enam – olid koorestki paljaks söödud sirged tüved. Põõsad olid kadunud, mõni õnnetu vits kõikus tuules. Lilled, muru – nende asemel oli must muld.

Tass, peen portselantass, kukkus üle rõduääre teerajale kildudeks. Hea, et peremees ise sellele järele ei kukkunud. Aed oli läinud! Läinud olid ka inimesed aia tagant. Polnud ju enam midagi vaadata – mis sellest mudaplatsist uurida? Suvaline külaväljak kõlbas samamoodi ja sinna oli palju odavam minna.

Käed tihedalt rõdupiirdele surutud, seisis vanamees tükk aega paigal. Majas oli alanud teenijarahva, kes samuti juhtunut märkas, sebimine ja sagimine. Paar julgemat toatüdrukut jooksid rõduuksele, teadmata, kas nad peaksid peremeest lohutama või toibutama. Seisid nad seal ja nahistasid vaikselt, üksteist ettepoole lükates. Kes julgeb esimene olla?

Kõik oli vaikne. Keegi ei teinud häält – ei majas ega, uskumatu!, õues. Vaikus.

Teenijad nägid peremeest ümber pööramas. Kaastundlikumad kaevasid taskutest pitsservaga palakaid, et tema pisaraid pühkima hakata, kuid ootamatult vaatas neile vastu särav naeratus.

„Kuulete, kui vaikne?“ Parema käe nimetissõrm oli püsti kui küünal.
„Milline ime, mu kallid tüdrukud, milline ime! Aednikele preemiat – kuus kuupalka! Mu aed on nüüd täiuslik!“

---

Tigude teepidu lõppes sealsamas.

Otsa said lilled ja põõsad ja puud

Õnnelik peremees üldse ei haland,

vaikusest värskest ta rõõm oli suur.

---

Kuula kui vaikne kõik on. Parim aeg magamiseks, kas pole?

Unejutt nr8

Magamistoas oli vaikus. 

Mitte see vaikus, mis täiesti tühjas toas on. Tühja toa vaikus on nagu kleit, mida kunagi pole kantud. Midagi nagu oleks, aga iial ei tea kas sealt on oodata peokuningannat või aknapesukaltsu. 

Ka mitte see vaikus, kus keegi on juba voodis, aga uni ei tule ja voodislamaja ei suuda otsustada kas minna kööki koristama või iga hinna eest silmi kinni pigistades und loota. 

Toas oli magava inimese vaikus. Hingamist oli vaevalt kuulda, võibolla võpatas läbi une õlg või otsis käsi paremat asendit.

Sellises vaikuses idaneb jutuajamise seeme. 

"Hei, lõpuks ometi!" 

"Jah, ma mõtlesin, et täna ei saagi rahu." Mõlemad ohkasid sügavalt.

Sussid, vanad lambanahksed kaksikud, hakkasid ära väsima. Enam ei kerkinud voodri vill hommikuks kohevaks, juba oli sussininadel eri värvi plekid. 

"Sulle ajas ta hommikul jälle kohvi peale?" 

"Jah, kohe pärast seda kui ta sind kassil kraapida lasi. 

Ei olnud nende elu meelakkumine. No sellest oli küll ainult heameel, mesi oleks neid hullupööra määrinud. 

"Aga päeval õmbles ta mul tallaseva kinni, tead, sealt kus niit oli katki kulunud!" 

"Tõsi, jah? Mul pesi talla alt tüki šokolaadi maha, millesse ta eile astus," 

Häid asju juhtus ikka ka. 

"Kas ta sind ka suure varba küünega seestpoolt torgib?" 

"Ei tunne küll..." 

Ah, siis ei lõika ta oma küüsi niipea, peab välja kannatama. 

"Unine on olla" "Tule siis lähemale, paneme küljed kokku,"

Tuba jäi vaikseks nagu oleks magajaid mitu. Keegi nohises, keegi kohendas talda, kellelgi sügeles uus õmblus natuke.

Hästi vähe, aga teate küll, uus niit ja puha. 

Head ööd!

Unejutt nr7

Kaugel-kaugel maal kuhu ei vii ükski tee, ei sõida ükski rong ja millest isegi lennukid lendavad üle ainult siis kui udu on liiga paks ja lendurid lihtsalt rajalt eksivad, elavad pandad. 

 Ära sega vahele! Ah, et sa tead, et pandad elavadki mägedes? Et see on üldteada asi? Nepaalis elavad? Kõike sa ka usud. Nepaalis elab neid ka, eksole, kui sa Eestis puu otsas papagoid kohtad kas sa siis ütled, et papagoid elavad Eestis? Ei, sa ütled, et näe, üks papagoi on ära eksinud. 

 Pandadega on sama lugu, nad eksivad mõnikord ära. 

 Päriskodu on neil kohas kuhu inimene veel sattunud pole. 

Kuidas ma tean? Lihtsalt tean. Ära ole ninatark.

 Pandade päriskodus paistab alati leebe päike, peaaegu niimoodi paistab, et isegi ööd on valgevõitu. See päike ei kõrveta vaid teeb pai. Pai saavad kõik lilled ja neid on seal palju, ojad on päikesest sillerdavat täiuslikku vett servani täis ja kivid on nii pehmed, et sel maal ei saa isegi kukkudes haiget. 

 Kivid ei saa pehmed olla? Saavad! Mida sa pärid: kuidas ja kuidas...sest ma ütlen nii! 

 Kogu maa on nii ilus, pisiasjadeni täiuslik, et pandad ei taha sealt söömiseks midagi murda. No kuidas sa rabistad õitsevast põõsast oksa välja, et seda närida? Oksa asemele jääb tühi koht, nii pole ilus! 

 Mis bambus? Pandad ei söö muud kui bambust? Ära seleta, võibolla need ära eksinud karud jahvatavad ainult suusakepipuu lehti, aga oma kodus söövad nad....ei, nad ei söö lilli. Ei söö, sest muidu oleks põõsad koledaks näritud. Ah, et mida nad söövad? Ära päri nii palju! Hea küll, kui sa nii väga teada tahad, siis pelmeene söövad! 

Kustkohast? 

Püüavad! 

 Pelmeenid on tegelikult rändlinnud, meile pole sellest räägitud. Eks nad on natuke teistsugused on kui tavalised rändlinnud kes sügisel plagama panevad ja kevadel tagasi hiilivad, pelmeenid nimelt uhavad vahetpidamata edasi-tagasi. Nii kui pelmeeniparv mõne restorani kohalt üle lendab, nii on peakokad katusel pelmeenivõrkudega ootamas. Tead küll, poes nimetatakse neid liblikavõrkudeks. 

 Aa, pandad.

Pandad, jah, söövad pelmeene. Pelmeeniparv lendab alati lärmakalt. Klassikalise kujuga pelmeenid lendavad vihinal, pepukujuliseks vormitud pelmeenid mõnikord põrisevad aga jahukotti meenutavate hiina pelmeenide ülaosa vilistab tuule käes kiledalt. Niipea kui pelmeeniparve lennuhääl kostma hakkab on pandad puulatvades ja taovad käppadega pelmeene alla. 

Oh, neid pudeneb hulgi! Kui näib, et maas on juba piisavalt pelmeene või kui parv liiga kaugele lendab lähevad karud sööma. Viskavad külili sametpehmetele kividele õitsvate lillepõõsaste keskele varjuliste puude alla ojakaldale ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Ja söövad. 

 Mida sa jälle teada tahad, magama ei ole aeg jääda juba...? Et kui söövad ja kõik nii ilus on, siis kuhu nad kakavad? 

 Oeh. 

 Mis tobe küsimus... Kalju serva pealt alla loomulikult. 

 Jaa, muidugi on hästi järsk serv. 

 Jaa, ma tean, et pandad on natuke kob...mittegraatsilised. Mhm, mõni kukub tõesti. Mida sa siis mõtlesid, kuidas nad Nepaali satuvad? 

 Aitab küll, mis sa oled nii uudishimulik. 

Pane pea padja peale, aga pane nii, et üks kõrv teki alt väljas on ja kuula hoolega, kui vihiseb, siis on klassikalised pelmeenid ülelennul, mäletad? 

Ma võtan õige oma liblika....pelmeenivõrgu, täna öösel peaksid hinkaalid tiirutama. Või jääks magama?