Lehed

esmaspäev, 22. juuli 2024

Oeh

 

Mis need seitse surmapattu olidki?

Aplus ja liiderlikkus ja veel mingid viis vigurit, ööaeg, kes neid mäletab. Isekus võiks seal ka olla, ei mäleta täpselt, kas on, aga vähemalt võiks.

No ja kui polegi, siis isekus ei õnnista, see on kindel.

Kes itkudele allergiline on, see lõpetab lugemise siin ära 

Mu pensioniealine telefon oli juba pikemat aega puhta vigane. Puuteekraan reageeris näppimisele ainult siis kui telefon oli sabapidi laadijas ja teate, see oli rämedalt tüütu. Ma ei saanud helistada, kõnesid vastu võtta, isegi äratuskella kinni panna enne kui massin nabanööri pidi seinas oli. Seega - ma vajasin uut. Ja pühapäeval läksin ma uut ostma. 

Kuidas see isekusega seotud on? Ah, juba tõsiasi, et läksin poodi midagi ainult endale soetama näis isekas. Näis, mitte ei olnud - ma lihtsalt pole oma lasterikka ema sündroomist ikka veel korralikult välja kasvanud. Emad ei vaja uusi asju. Punkt.

Telefoniliigud tegin Babybackis, kaks pisimate hulka kuuluvat lapselast ja tütar olid ka ühes. Sinnamaani oli kõik justkui korras. Jätkasime šoppamisega (ei midagi kaootilist, paar kindlat ostu)

Nüüd tuleb see isekuse koht.

Juuksurisalongis, millest möödusime,  ei olnud ÜHTEGI KLIENTI. Mu suhe juuksurlusega on vilets. Karvu pole eriti ja olemasolevad on enamasti välja veninud sorakad. Juuksureid kodu lähiümbruses pole ja laisk olen veel pealekauba. Aga nüüd - puhta ripakil juuksur oli valmis mulle korraliku lõikuse tegema.

Kui kaua võtab aega üks poisipea? 

Jep, teil on õigus. Kaks ja pool tundi. 

Ma ei ole oma elus mitte kunagi nii kaua juuksuritoolis kössitanud. Juuste pesu, palsam, peamassaaž, mingi palsam veel juuksuritoolis, juuksevaht, lõikus suisa karvhaaval, kammimine, veel lõikamist, kammimine, veel lõikamist. Mu peanahk valutas, valutab siiani sellest rookimisest. Mulle ei ole kunagi meeldinud juuksuris käia, aga seda käiku ma vihkasin ja ma ei kasuta nii kõva väljendit kergelt.

Lõikus sai tegelikult pärast seda piina lõpuks päris hea, on hullemaid olnud. Protsess ise oli õudne 

Aga...AGA - AGA.

Kogu selle aja mil ma ennast maapõhja kirudes lasin end rehitseda pidi tütar kahe mugulaga aega surnuks lööma hoogsalt areneva toidumürgituse saatel. Kala, mis algul näis "imelikult maitsestatud" oli tõenäoliselt lihtsalt matuse eelse meigiga ja ei oleks toidu sisse tohtinud jõudagi. 

Minu isekuse pärast oli tütre õhtupoolik tuksis. Meie mõlema õhtu tegelikult, sest ei ole emalgi hea olla kui laps on katki.

Ah, ja telefoni häälestamine jäi ka pooleli. Too on puhas oma viga, ma läksin seadistuse näppimise ajal päris korralikult närvi, lõin käega ja nii se apastraat pelgalt helistamise riistaks praegu jäigi. Internet igas masinas, häh, see on niikuinii nõrkadele.





teisipäev, 16. juuli 2024

Soomusnaise mõranemine

 

Ausõna, ma loen raamatuid.

Vanasti lugesin ma neid umbes kakskümmend korda enam, uskumatu kui alla võib mõni inimene käia. Ma isegi ei luba, et parandan ennast, ei hakka punnitama, see harjumus kas naaseb või ei - las protsess voolab omasoodu. 

Aga Triinu Merese ja Kristo Jansoni raamatu ma lugesin läbi.

Mõnda kohta lugesin paar korda - kohti, mis minu meelest olid vigu täis ja kohti, mis mu arust olid väga elegantselt lahendatud. Meile meeldivad ju vead ja ilu.

Minu jaoks oli see raamat armumisest. Soomusnaine armub emadusse, ise seda adumatata. Natuke apokalüpsisejärgset maailma kõige oma lagunemise ja anarhiaga lavakujunduseks, suuri tegusid, sõda ja tapmist ja lihtsalt eluspüsimist kuhu idee sisse põimida ...

Ma ei hakka lõppu spoilima, kuid see andis raamatu pealkirjale täiesti uue mõõtme. Devolutsioon on ju ülima võimu jagamine pisemateks tükkideks, selle osaline käest andmine neile, keda armastad ja neile allumine näib võimalik, sest usaldus..?

Olen mõnest arvustusest lugenud looritatud etteheiteid Lingi promiskuiteetsuse kohta. Et see ikka nii ei käi, et keha tahab keppi ja peal on suva. Mkm, mõnikord käib küll ja sellise mastaabiga düstoopias käib kohe eriti. Millal seal veel aega armuda ja kätt hoida oleks, armas taevas.  

No igatahes oli tol naisel hea maitse või nii. 

Ühesõnaga raamatu sündmustik oli mõnusalt tihe ja ainult mõnest kohast paistsid loogika kokkunõelumise traagelniidid läbi. Eks need on igaühe jaoks ise kohtades, minule mõjus pisut väheveenvalt hispaania-eesti ropendamissoust. A ma olen pisut pipar ka. Ja punkte juurde andis teadmine, et  mul on lemmikraamatuid, mille loogika, kui seda tegelikult ka jälgida, ajab lihtsalt nutma, siin nututuju ei tulnud kordagi. Sündmuste jada oli selge, sinna peale ehitatud tegelaste muutumine usutav.

Ok, välja arvatud ühes kohas, alguses mainitud "vigu täis" osas.

Mu jumal küll, niimoodi ei töödelda jahilooma nagu alguses kirjeldati. Konksuga soolikad välja? Neerud - maksad sooltega ühes hunnikus? Lihalooma puhastamine on juveliiritöö isegi siis kui kiire on, kullakesed! (Räägib inimene, kelle ülesanne oli majapidamises lihaloomade puhastamine veel tõmblevast lihakehast praeni välja)

Aa, kokkuvõte ka ikka.

Kuramuse hea raamat, teate. Ja õhkõrn vihje, et anarhia korrastab end lõpuks ise jättis võimaluse lootuse allesjäämiseks.





reede, 12. juuli 2024

Mehi käisin vaatamas

 

Enne sõin kõhu täis ja seejärel vaatasin lausa esireast mehi. Jäneda Pullitalli teater pakub sellist paketti - toit ja etendus.

Selles näidendis nimelt naisi ei olnudki.

Draama Liivimaal. Jules Verne. "Kapten Granti lapsed", "Saladuslik saar" ja "Viieteistkümne aastane kapten" ja muud mu lapsepõlve vorminud teosed olid juba kirjutatud, nüüd võis ta kerglase kriminulliga ka maha saada. 

Röövmõrv teeäärses kõrtsis, ilmselge kahtlusalune, kõhklev kardavoi, sunnitööpõgenik. Natuke vanaaegne keelekasutus, au ülimuslikkus surmahirmu ees ja üllatav puänt. (Haha, aga mina arvasin mõrtsuka päris ruttu ära, mu kaaslane seevastu mitte)

Proffide hulgas olid kaks hobiteatri näitlejat. Poleks teadnud ei oleks neid harrastajateks pidanud. 

Mõrtsuka äraarvamisele vastukaaluks sain ninanipsu kui ei saanud terve etenduse ajal aru, et mõrvatud pangakullerit ja sunnitöölt põgenenud inimest mängis üks ja sama näitleja. Grimm ja ametioskused teevad imet. 

Üldmulje? Soovitan soojalt. Ja Musta Täku Talli teenindaja oli ka väga tore. 







kolmapäev, 10. juuli 2024

Kui aeg loeb

 

Võib öelda ka ajakriitline.

Ma olen viimasel ajal omletilainel.
Sest mul ei ole aega ja see on hea kiire söök. Eriti maitsev on munadesse klopitud hapukoor (2/3spl 3 muna kohta + 1spl vett) ja täidiseks juust. Vahet pole, mis juust, kuni seal vaklasid ei rooma. Rasvast kuivaks praetud toorsuitsupeekonit ja maitserohelist tuleb ka peale puistata. 

Aga. 

Asi ei ole küll nii tõsine ja ajakriitilinekui insuldi saanu tuvastamine ja  abi leidmine, kuid ma olen täheldanud, et Täiusliku Omleti Küpsetamises, eriti suure hakkega juustu korral, esineb KAKS OTSUSTAVAT SEKUNDIT, mille mööda laskmisel ei saa omletti, vaid munaputru. See on ka hea, kuid enesele seatud eesmärgid tuleb täita.
Asi lõppeb kuuest munast koosneva kulturisti lõunasöögiga: munapuder omletiga. 

Erinevalt kulturistist söön ma seda õhtul. 

Treppidel tantsijad


Tartu. 
Hauser.
"2Cellos" oli 2018 aastal Haapsalus, Ilves sisters, Sibyl Vane ja Colours of Bubbles sooja tegemas - see oli üks tore kuum päev. 

Täna oli kõik samamoodi aga tegelikult täitsa teisiti. Pisem seltskond, laval ei ühtegi soojendajat, homme (tegelikult juba täna, et täpne olla) on tööpäev ja kahe tšello asemel oli laval üks.
Algus oli aeglane ja unelev, soliidselt klassikalise popmuusika poole vildakil. Rahvas oli väljapeetud ja plaksutas täiesti õigetel kohtadel. 
Seejärel pöörati noodiraamatus lehte ja lavale hiilisid trummarid. 
Te ju ikka olete kodumaise publiku liigiomase käitumisega tuttavad? Kui ikka lavalt mõni rajum lugu tuleb võib isegi kulm muusika rütmis tõmblema hakata, onju metsik? 
Ah, ma valetan ka natukene. Tavaliselt olen ma kontserdimöllus lava ees, täna lihtsalt ei jaksanud, hommikul käisin hambaarsti juures ja too võttis ülitõsiselt mu ähvardust puuduliku tuimestuse korral halvasti käituda. Tuimestus oli täislik, ma olin veel õhtul tuimavõitu ja jätsin lavaesise selge peaga inimstele. Seega oli mul pea esmakordne võimalus kontserdipublikut peaaegu tagareast jälgida. Pea kohe kui lood rütmikamaks läsid hakkas trepil tantsima mustvalges kleidis noorik. Ta oli väsimatu, korduvalt üritas ta oma kaaslast samuti püsti vedada, aga too tantsulõvi oma juuri pingist välja tõmmata ei lasknud. Tühja sellest, lõpuks oli trepp tantsijaid täis. Vanemad inimesed, lapsed, noored. 
Oh, mina loomulikult mitte. 
Sest äkki keegi näeb, hoidku saatus selle eest. Aga ausalt, ma kaks korda nõksutasin peaga ja taskus keerutasin pisut väikese sõrmega, nii julge tantsija olen, vot! Õnneks keegi ei näinud.





laupäev, 6. juuli 2024

Jälle kontsert. FOMO, mis muud

 

Kui kontsert lausa ukse taha tuuakse on patt kohale minemata jätta.

Koeru kirik, Kõrsikud.  Üllatavalt hästi sobis see kontsert kirikusse, südamlikud laulud nagu neil kuhjaga võtta on. Mõne laulu ajal pidi lausa vägisi kõlvatuid mõtteid mõtlema, et suure vaevaga kasvatatud raudrüüsse mõrasid ei tekiks. Nagu näiteks selliseid mõtteid, et ei tea, kas kiriku istmeread on originaalid veel iidvanast ajast või mõne kangesti õela inimese tänapäevane projekt. Kitsad nagu kanaõrred ja täpselt abaluude kohale jääva pulkja sejatoega aretised, millel kössitades tekkisid vägisi religioossed mõtted stiilis "issand, kaua veel?" ja pähe kerkisid fantaasiad vereringet taastava imettegeva jalahoobi hankimise võimalustest.

Ja seda hoolimata faktist, et kontsert oli ju tõesti hea. Ning kontsert omakorda oli hea vaatamata tõsiasjale, et Koeru kiriku akustika ei toeta meeste hääli, juba teine kord kui selline mõte pähe tuli.








Mis ei tähenda, et ma tulevikus mõnest ahvatlevast kontserdist loobuksin. Näiteks 19. juulil esineb seal Stefan. Mine tea, mine tea...




reede, 5. juuli 2024

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.


 

neljapäev, 4. juuli 2024

Kuidas pime lilli leiab




Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.














Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.












Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar















kolmapäev, 3. juuli 2024

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

esmaspäev, 1. juuli 2024

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.



Kui vana sa oled
Alla 40
40-50
50-60
60-70
70+
Created with SuperSurvey