Või Baskinit, tomat-kardulas, ühed maavitsalised kõik.
Noorem põlvkond, kujutage ette, peaaegu ei teagi!
Kiidjärve kultuuriloo-etendustest on mul nägemata vaid Ada-lugu. Aga, noh, ega see võidu peale mäng pole.
Kui ma eelmisel aastal pirtsutasin, et jube palju tahetakse kangesti lühikese aja jooksul ära rääkida ja see jättis lõpuks põlvekõrguses vees snorgeldamise meki suhu, siis seekordne koomksi-tüüpi lähenemine sobis nimitegelase elu kujutamiseks väga hästi. Kõik oli veidi ülelusuuruses ja rasvases kirjas, vanamees-Baskin taustal kommenteerimas sündmusi noore iseenda toimetamisi. Arvustamata, hinnanguid andmata. Eri vanuses Ita Everid - ütlemata elusad, Jüri Järvet - paar pliiatsitriipu ja täiesti sama mees.
Kõik oli eelmise aasta "Rohelistel niitudel" justkui sama, aga seekord sobis paremini, hinge pooleks ei lõiganud, aga hea sume tunne jäi sisse.
***
Väike õel remark näidendis läbi särtsatanud üheöö-meeste teemale: mees, kellel on palju, väga palju naisi on lihtsalt oma ...eee ...etteastetes ...eee ...nii vilets, et teda teiseks korraks ei taheta (naiskodaniku repliik eriti nõukogude-stiilis kohtuprotsessilt: "ausalt öelda ma olin pettunud").
***
Eesti näitlejad laulavad endiselt imeliselt.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar