Uued ajad

 

"Nägid?"

"Mida? Kuhu ma vaatama pean?"

"Vaata sinna!" Juhan tõstis käe ja näitas langetatud puude poole. Kustas oleks võinud vanduda, et Juhani käsi värises. Muidugi oli see võimatu, Juhan oli mees kui kivi. 

"Puu, noh. Laasima on vaja hakata, puu on pikali, sa ise lasksid ju...?"

"Jajah, lasin -lasin. Vaata!"

"Midagi pole seal, hakkame nüüd pihta, ega meil kroonu aeg pole."

Kustasel hakkas imelik. Kaks täiskasvanud meest, kiivrid peas ja saed käe otsas rippumas passivad kuuske kännu kõrval. Oleks  seal siis mõni loomahing või miskit, ei, ainult vaarikavõsa ja sõnajalad.

"Aitab küll," sai Kustasel mõõt täis, "laseme edasi" tõmbas mees sae käima.

Kohe kui saag esimese kärina kuuldavale lasi, kuusk liigutas. 

Alguses võpatas nagu kohkunud loom ja siis laskis end kükki.

Kustas ei taibanud saagigi seisma panna, seisis kui Loti naine, silmad pärani ja keha kange. Juhani sõrmed olid Kustase õlga klammerdunud jõuga millega laadal hobuseraudu kokku väänatakse, aga seda Kustas isegi ei tundnud. 

Kuusk laskis end okstel, mille peale ta kummuli kukkudes oli püsima jäänud, kükki. Teisiti ei saanud seda liigutust nimetada. Varitsev kass teeb niimoodi - teeb end madalaks-madalaks enne kui hüppab, Või siis palli viskamist ootav koer, Lidutab natuke allapoole, et oleks hoogsam palli järele jooksma hakata.

Kuused nii ei tee. Mitte kunagi. Kuused on kummuli ja lasevad end rahus laasida. Isegi kui mõni saemees puu alla jääb ei ole see kuuse viga, ikka mees on ise midagi valesti teinud...

Aga see puu igatahes kükitas. Kustase saag jauras, Juhan karjus midagi, võibolla oli see lihtsalt pikk ja vali "aaaaaaa..aaaa" ja kuusk hakkas jooksma. Kõik vastu maad olnud oksad olid korraga jalad. mõni jalg oli pikk ja sirge, teine kõveravõitu, mõne küljest pudenes kuivanud raagusid ja mõni jalg ei ulatunud sugugi iga sammu ajal maha. Algul näis, et puu tormab otse meeste suunas, pea poolemeetrise läbimõõduga tüve ots sööstis Juhani ja Kustase poole kui vedur, viimasel hetkel puu pööras natuke ja kadus mühinal padrikusse. Kustase saag jäi seisma kui mööda kihutava puu oksad mehe pikali lõid, Juhan jäi imekombel püsti, kuid ta kiiver oli kadunud. Tõenäoliselt oli see puuokstesse takerdunud ja juba kusagil kaugel Kindlasti kaugel. Puu kiirus oli muljetavaldav, vast ainult mõnda metskitse olid mehed nii väledalt jooksmas näinud. 

"aaaaaa.aaaaaaa.a..aaaa"

Juhan ei jäänud enne vait kui Kustas talle lahtise käega vastu pead lajatas. 

"Mis kurat see nüüd oli?"

"Nägid? Kas sa nägid? Kuusk.. minema, näe, sinna.."

"Ära sa nüüd räägi, nägin muidugi. Mis see kurat see õige oli..."

"Lähme ära, läheme minema siit, välja, läheme ära.."

"Oota nüüd äkki oli koerapöörirohust või millestki, äkki oli keravälk või..."

Kustas proovis asjale mingitki seletust leida.

"Ja kust see känd siia siis sai? Ma ju saagisin ise selle puu maha, ise!"

Juhan oli ikka päris läbi omadega, käed värisesid, jutt hakkis - ei jälgegi endisest asjalikust ja tuimavõitu sellist 

"Oota, mees, enne ei lähe, kui.."

Kustas tõmbas sae uuesti käima. Väike talvise lumekoorma all loogaks paindunud kask kukkus hetkega.

Sama kiiresti kadus puu kuhugi laande. Kui kuusk oli jooksnud okste peal nagu kuuekümne jalaga kits, siis kask liikus kui päevakoer, look kord sirutus ette, kord tõmbas jälle kõveraks.

Mehed seda eriti ei näinud, üle õla nad ei vaadanud, Juhani saag jäi kuhugi mätaste vahele, Kustas ei lasknud enda omast lahti ka sihile jäetud auto rooli karates. Maanteeristis jäid nad korraks pidama, seal kraavi sõitnud harvesteri juht sööstis nende autosse. Küsimused olid ülearused. 

"Niikui kännu pealt maha sai, hakkas rabelema, lükkas ennast okstega käppade vahelt välja nagu kass läbi ukseprao ja kadus. Jooksis minema."

Too mees oli veel enam liimist lahti kui Juhan. Kustas oleks võinud vanduda, et nägi pisarate jälgi harvesteri juhi põskedel.

Auto aknast välja visatud sae otsa õnneks keegi ei sõitnud. 

Tee ääres olevate majade kuuridest läksid puuhalud kui vainuköied üle heinamaade. Majad ise krigisesid vaevatult. Saja-aastased palgid alles mõtlesid, kas ennast lahti tõmmata või jääda harjunud ja turvaliselt tuttavate naelte juurde.

Hiljem räägiti, et linnades olid ummisoksil ringi tormavad puud nii mõnegi auto ära mõlkinud ja vaateaknaid sisse löönud...

Ajad muutusid järsult.

***

Siit peaks kuidagimoodi edasi minema või on eestpoolt otsast midagi puudu, aga kellaaeg on nagu on....

Kaarna tehtud pilt jäi pähe kinni, vabandust mõttevarguse eest!

Kõik olid kohal

 

Olin ka mina Lendava Konna üritusel osalejate masside hulgas, maanteel tekitasin rongkäigus tõenäoliselt koguni skandaali.

Umbusaldades oma navigeerimisoskust ja teeviitu olin navigatsiooniseadme sisse unustanud ja kui kaunis, kuid koleda aktsendiga meeshääl mulle ootamatult röögatas, et "pööra paremale tänavale, teele!" katkusin rooli ja tampisin pidurit nagu hämilton, kõrvalteele sööstes näis koguni, et mu autolaadne triikraud viskab külje ette....

Nii hullusti ei läinud. 

Kabli vahel tekkis teine orienteerumisintsident - mu nõder mälu keeldus reetmast millist teed pidi pidupaika peab minema. Ahistasin Kabli pagari töötajaskonda, nemad oskasid saladust hoida ega reetnud kedagi, sõitsin niisama mööda küla edasi-tagasi ja siis otsustasin, et lõpetan mõtlemise ja sõidan kõhutunde järgi. Kõht oli mul suur ja tunnet täis ja kohale sain lausa esimese valitud teed pidi.

Nagu ikka jõudsin ma kohale kohalikku peoplatsi korrastavate tööde lõpuks. Kahjuks loorberipärgasid ei jagatud. Õnneks noomida ka ei saanud.

Seejärel algasid sport ja suvemängud.

Ja üleüldse...teate kui huvitav on inimestega rääkida? Me proovisime klatšimist (ei tulnud välja, vist on külajuttude elunorm meil kõigil juba täis), poliitikaklubi (ei tulnud välja, mis sa loomaaiast ikka kõneled), ilmast (aga ilm oli porinaks liiga hea) ja siis leidsime kõiki ühendava teema: me rääkisime iseendist. Pikalt. Nii pagana pikalt, et teenisime ära noorima seltsilise hääletu märkuse - meile näidati kell pool kaks öösel etteheitva näoga kella. See oli ilmatu tore hetk, elu esimene märkus liigpika ärkveloleku kohta endast natuke vähem kui pool sajandit noorema inimese käest. Ilma naljata, naudin seda tunnet siiani.

Konjak oli mõnus, Proseccot sain ka elus esmakordselt mekkida, jutt oli nauditav ja inimesed erakordselt armsad, kõlagu see sõna kui imalalt tahes. 

Järgmine hommik oli värske, päikesepaisteline, vaikne. Lendav Konn peaks avama varahommikuse selfipunkti oma sauna trepil, isegi mulle halastas päike sel moel, et tahaks pildistamise tulemust passipildiks. 

Nii, et... 

Sellised nädalavahetused teevad meid õnnelikumaks.

Tõsijutt.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, teine osa

Veel lõputuid teid

Pardakaardil olev nr juhatas meid pikka koridori. Silusin juukseid ja kergitasin pükse - mingi varjatud kaamera värk käib, peab ilus olema, kui asi läheb viraalseks, siis tuttavad näevad.

Koridori põrandal oli värviliste, kuid pisut luitunud vaipade väljapanek ja mu samm läks reipamaks - lootsin, et leian jõehobude ja maasikatega vaibamustri. 

Mul väikesena oli sellise mustriga importpidžaama. Peale seda kui vanemad olid mu Saue köögiviljakasvatuse näidissovhoosi vahelt ööriietes kinni püüdnud, sain ma õudse peapesu, et pidžaamaga inimeste hulka ei minda, ükskõik kui äge see ka poleks. Nagu ma üldse oleks läinud. Ega ma loll ole. Tormasin lihtsalt õue mustlase hobusele leiba andma, enne kui ta edasi longib, aga et ka see oli keelatud tegevus, siis pidin kombeloengu vaikides vastu võtma. 

Peale triipude, plekkide ja korvpalli moodi rõngaste ei leidnud ma vaipadelt midagi. 

Kajut 

Olime otsustanud priisata ja osta akna ning muude mugavustega, nagu vaikus, kajuti - töötavad keskealised heaoluühiskonna inimesed saavad seda endale lubada. Nagu veel igasugu asju: juustu, torti, krõpsu, pitsat ja friikartuleid. See andis tunda. Duširuum tundus kui telefoniputka, kraanikauss ja WC-pott olid vist nukkudele mõeldud. Mõistsin, miks meie poliitikud peavad reisima äriklassis. 

Mul tuli jube hirm peale, otsustasin oma toitumusharjumused reisi ajaks kontrolli alla võtta, sest kui mind tabaks kõhulahtisus hetkel, mil maakas on pesus, siis ei aitaks ka eneste seina vastu litsumine ja kõhtude sissetõmbamine ära hoida sündmuste jada, mille järel ei jääks mul muud võimalust kui enese suurest häbist Läänemerre uputamine. 

Kuna väljumiseni oli veel aega, andsin maakale kodus lambikarbipapist välja lõigatud puzzled kokku panna. Ühte neist, neljast tükist koosnevat, millest tuleb kokku panna T-täht, olin kunagi näinud ja katsetanud Nobeli muusemis. Ma kaalusin seal Eesti saatkonda helistamist ja tugiisku palumist, sest inimene, kes nelja klotsi kokku ei pane, võib süldile äädika asemel Torusiili kallata ja ära surra. 

Maakas pusis puzzlede kallal, kerge see ei olnud, eriti, et ma telefoni pealt aega kõõritasin, kuid enne kui ma kusagile helistada jõudsin, oli asi tehtud ning maakas sai keskenduda järgmisele müsteeriumile.

Nimelt olin ma end vahepeal, lestad laiali, voodisse lapiti sättinud ning surfasin netis; tema aga kügeles külla tulnud ämma diivanil, mille ise voodiks peab tegema. 

Inimesed, isegi ämmad, võtavad neid laevas üldiselt lahti ühe liigutusega, kuid puzzled olid maakal adrenaliini ja kortisooli lakke löönud ning ta ründas aset raevukalt. Tiris, tõmbas, vajutas, lohistas, tõstis ja tassis. Vahepeal itsitas kummaliselt. Lõpetatud sai ka see puzzle, kuigi kuidagi põiki keset tuba. 

Muide, see tasuline kajuti aken ei käi isegi lahti. 

Hüvasti Tallinn

Otsustasime väljasõidu ajaks kodumaad mõnelt avatud tekilt vaadelda. 

Hoiatasin oma kunagise traumaatilise kogemuse põhjal, et paadiankru kerkimisel avatavatesse poodidesse ei tohi kohe minna - seal on loomad! 

Isoleerituses elanud inimesed ründavad poode grupeeringutena ja nad on erutatumad kui kui kitsed innaajal. Erinevalt kitsedest, kes kõigest iseend näkku, habemesse, kubemesse ja mujale haisva rasuse nõrega pritsivad, et ka teistele erutav olla, võivad need laevaloomad ka suvalisi kõrvalseisjaid millegagi pritsida ja küsida “kas see lõhn on hea”. 

Või enesele viinamarjakarpi pähe sobitada, uurides, kas see on tänase päeva moodsaim aksessuaar. 

Poodidega sama korruse tekile jõudes nentis maakas poodide hõredat uksetagust liiklust nähes pettunult "need ei ole loomad, need on pensionärid". Aga tuli minuga siiski õue.

... järgneb

***

Vihje autori äraarvamise hõlbustamiseks: viimati kirjutas ta oma blogisse tänase päeva seisuga neli aastat, kuus kuud ja kakskümmend neli päeva tagasi (aeg lendab, õudne), kuid ta blogi on mu rullis kenasti konserveeritud.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, esimene osa

 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et minu unenägudesse tekkis välismaa. See on selline koht, kust saab Tupla šokolaadi, tuubis kalmaaripasteeti, siivutut aluspesu ja muud defitsiitset kaupa, mida pärast kõva vaheltkasuga tuttavatele müüa.
Hommikul teatas Une-Mati "väike tüng oli,  stringid ja ananassid on ammu su maja kõrval Selveris piiramatult saadaval."
Minu Une-Mati ei olnud üldse selline meresinine padjakujuline olevus nagu Dagmar Normeti lastejuttudes. Oli hoopis ülikonnas ja kaabuga ning haihtus hetkel kui orav mu magamistoa rõdule hüppas. Jäin ringutama ja pead sügama.

Aga ikkagi lähen välismaale, seal on äkki Minionide pildiga nr 42-45 sokke. Selveris ei ole.
Sõelusin mõttes läbi tuttavad, keda ei ole aastaid näinud. Väga sageli ei julge ju sõpru kusagile kutsuda, 2 või enam korda aastas on juba nagu kerge ahistamine ja stalkeri vibe; ma ei ole pervert.
Ühte sõpra ma nägin alles käesoleva mais, jäi automaatselt kõrvale; ülejäänud kahest oli esimene kohe ettepanekuga nõus - tema tahtsis surströmmingut. Mida enne Aegna taga paadist lahkumist avatuna voodi alla jätta.

Kaua oodatud äreval reisipäeval saatsin üle Skype sõnumi, et ootan ja hängin Nautica keskuse postiautomaatide ees.  Maakas lähenes keskusele muidugi tagumisest küljest ja tundis end varsti kui ekspeditsioonil kompassi kaotanud ja hukule määratud maadeavastaja 19. sajandi alguses. Ohkasin ta SOS sõnumi peale ja lubasin kangelaslikult Rimi ette päästemissioonile minna - just sinna olevat ta maha istunud.
No kurat, oleks see siis nii lihtne! Sattusin ka ise kaubanduskeskusega ühendatud lõputu küünlapäeva anomaaliasse, kus kõik teed viivad kohtadesse, mis kindlasti ei ole Rimi.

Mul on üks probleem, millest ma väga sageli ei räägi - ma ei tunne vahel inimesi ära.
Sel asjal on peene nimega diagnoos ka. Nii et lõpuks Rimini jõudes, nähes, et keegi maas ei istu, kaalusin veidi, kellele õlale koputada, et malbelt küsida: "Tere, kas sa tunned mind?" Ütle veel, et pervert ei ole. Kui vabandada ja lahkuda enne küsimus "aga kas sa tahaksid?" siisi ei ole, onju? Vähemasti juhul kui intsident ei leia aset ses neetud seksaluspesu osakonnas.
Aga joppas, üks pisut eksinud ja otsival pilgul möödujaid skaneeriv maakas oli täitsa tuvastatav.

Õnneliku taaskohtumise järel, teineteiselt dokumenti küsimata, suundusime Rimisse - vesi!
Laeva poes on vesi ca 3x kallim kui õlu või vein. Päriselt. Mis ei takistanud mind Rimist ka õllepurki + sinna kõrvale käivat haaramast.

Minu Saku Rock, minu kalakonserv, minu üksik banaan - minu  Maltsveti Valge Laev ootab mind!
Esialgu ei paistnud üldse mingit laeva, ei valget, ei lillat.
Sadamahoone viitade järele minnes sattusime hoopis tunnelisse, mis paistis ulatuvat läbi igaviku. Kas see Kolgata tee viibki meid Unistuste Laeva varjatud sissepääsuni? Õnneks oli  tunnel hästi valgustatud ning meie ees avanes pikk käik, mille põrandatest kasvasid aeg-ajalt välja istekohad. Ootamatult ja järsku nagu uusarenduste paarismajad.
Pinkidega pikitud performance galerii, kus liiguvad väga erivärviliste kohvritega modellid on juba täitsa välismaahõnguline. 

Lõpuks nägime ka laeva ja jõudsime sissepääsuni, kus tuli härra ametnikule dokumenti näidata. Härra olid tõsise olemisega ja läks veel tõsisemaks kui asiaadid temast mööda lipsata tahtsid. Härra nr2 tuli appi ja surus Tiim Kollased tagasi dokumendikontrolli.
Mul hakkas härradest ametnikest kahju ja ma oleks tahtnud nende lõbustamiseks passi asemel flamingo kujulist õhupalli demonstreerida, aga mul ei olnud seda kaasas.
Nii näitasin rutiinselt vaid oma dokumenti ning saime loa siseneda väljamaale viivasse laeva.

... jätkub

 

 

***

Avatud on äraarvamismäng: kes on salapärane reisikaaslane?

Blogisaurustel on ede, nad on KINDLASTI tema blogiga tuttavad.

Auhinnaks surströmmingut ei paku, aga anname uduseid lubadusi järgmisel dekaadil toimuval reisil osalemiseks.

Reisikiri proua Favell Lee Mortimeri stiilis

 

 

Täiesti kohutav, kuidas inimesi peetakse. Kõik need poolsaare moodi saared ja püramiidskeemid ja mugavused, mida ei pakuta, kuigi ma olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada.

Võtame näiteks reisi üle mere. Sõbralik välisriik, skäärid, surströmming. Mhm, puhas reklaam, ei enamat. Skäärid on lihtsalt kaljude ja saarte vahel loksuv meri, surströmmingu lõhnagi ei kusagil ja sõbralik?

Olge ikka mõistlikud, juba laevareis ise oli kohutav. Ei mingit kõigutamist ehk et siis tegu oli säästureisiga, lainete pealt hoiti kokku (niikuinii meretuulepark süüdi, mis see muu oli), laeva jälitas pidevalt teine, suurem laev, mis enne sadamat ette rebis ja medalist võisime suud puhtaks pühkida – onju, laevad saavad sadamas medali? Ja räägime tollest teisest laevast õige veel: olete kuulnud vanadekodulaevadest? Sellistest, kuhu kolivad vanurid pärast oma maise vara mahaparseldamist, sest maal asuv hooldekodu on kallim kui kajut laevas? Mis te arvate, kuidas need vanurikruiisid kliente hangivad? Õige, näppavad sadamatest neid, kelle kaelad on kortsus ja maksaplekid põskedel. Ja miks merel eelpool kirjeldatud jälitamine käis? Jälle õige, klientuuriseire! Tolle laeva trümmis on niikuinii ka morg, ettevalmistavat ruumi enne sinna jõudmist nimetatakse basseiniks, seal toimub klooriveega immutamine veel toore nahaga kundedele.

Pff, hingetuks võttis, ma olen nii erutunud... 

Bingo. Me peame veel bingost ka rääkima. Müüakse praakpileteid, meie seltskonnas ei võitnud MITTE KEEGI, kumbki ei saanud midagi. Skämm. Röövimine.

Teler. Ainult siivutud täiskasvanute kanalid. Kas siis midagi, mida nad nimetavad loodusfilmideks, kus tehakse kõlvatusi või siis „Alasti ahvatlus“, millest korralikud inimesed isegi ei mõtle, vaatamisest rääkimata. Vähemalt kahe silmaga vaatamisest rääkimata. Võeh. Fuih.

Hommikusöök. Surmarelv. Vaagnasuurused taldrikud mis vihjavad pidevalt, et „kuule, mul siin üks vaba serv!“ ja „Vaata, munapudru ja peekoni peale mahub veel paar lihapalli!“ Inimene kaevab omale hauda ju hammastega. Laevas sai auk mulda ikka mitu tolli sügavamaks tõmmatud.

Naaberriigi sadamas tekkis lootus, et läheb paremaks. Ilm oli ilus (mis oli ka tüssamine, sest milleks ma siis pagasis kümnegrammist vihmakeepi terve päev kaasas tassisin? Milleks, ma küsin?), buss täitsa sõitis, hiljem, jala käies tuli pärast punast tuld foori roheline. Aga siis...

Skansen. Kesssssse selle mäe otsa ehitas? Kes mõtles välja väravakaare ajalukku sisse rammiva disaini? Kus on eskalaatorid või kandetoolid? Ma olin üles jõudes nagu Jürgen Ligi pärast triatloni. Pärast kahte triatloni ikka. Majad, mida seal eksponeeriti olid vanad, mõni, kui kirjutatut uskuda koguni neljateistkümnendast sajandist, mis on korraliku turisti jaoks hoomamatu vanus ja tekitab küsimusi, kas siis tõesti on viisakas midagi nii eakat teistele näidata?  Neis hoonetes ei olnud isegi Ikea panne, ma mööblist ei räägigi!

Loomad Skansenis. Ilmselgelt on nemad läbinud eriväljaõppe, sest kohe kui keegi võttis pildistamise poosi keerasid loomad pildistaja poole oma tagumiku. Mul on telefonis massiliselt pepupilte ja need on sellised, millega isegi onlifansis pole midagi teha. Ahmi tagapaled? Sea pepu? Põdra kannikad? Eh... Isegi kalad tegid fotograafide eest sääred. Sõnatu. Peaks kassast raha tagasi küsima.

Ma ei hakka sellest, et hiljem vanalinnas kuningas oma fännidega ei kohtunud, rääkimagi. Ei mingit kuningat. Kuigi kõik need massid tänavail ootasid mis hirmus. Isegi ei ühtegi punnpõskset printsi või printsessi. Teisalt – need printsid ja printsessid hakkavad tasapisi oma viiekümnendale juubelile lähenema, kuningas võib veel vana olla, aga kortsus printsess pole eksponeerimiseks. Skanseni kuuesaja aastased majad tulevad meelde, eksole.

Kojusõit oli ....kojusõit. Teleris sama siivutus, tantzuzaalis pensionäride disko, kuu paistis, seegilaev jälitas, sea pubis (lugeda eestipäraselt) laulis kauboi oma raskest elust kuuepealisele publikule, hommikul pargiti laev Aegna taha ja sealt tulid inimesed piki kõmisevat tunnelit Tallinna poole.

Irmus, irmus.

Hommepäev läheks uuesti.

Aga ma kuulsin, et see oli tolle laeva eelviimane reis, veel üks ja ristluslaev läks remonti. Ausõna, mina ei teinud midagi!

 

 

Paha lõpuga hea etendus

 

Täna oli päev, millesse mahtus linnamuuseum koos muuseumikassiga. Kass on täitsa pildil.

Linnamüür tohutu parve jaapani turistidega. Turiste pildil pole.

Niguliste kiriku torn oma imeliste vaadetega. Üks vaade, ei salga, et see on lemmik.

"Tantsuõpetaja" Theatrumis.

See oli üks erakordselt nauditav vaatamine. Kujutage ette, et 1594. aastal kirjutatud näidend esitatakse nii, et hetkekski pole ilukõnede ja sõnakeerutuste ajal igav. Noorte näitlejate näoilmed, pisikesed nükked, koreograafia - kõik töötab ideaalselt.  

Sealt seltskonnast on tulemas mitmeid loojaid. Nende silmad säravad!

Nojah.

Ja siis läks kõik pahasti. Kui põhirollis tantsinud-laulnud-deklameerinud tütarlaps pöörde peal hüpates kukkus, pidasin ma seda esimese hooga etenduse osaks. Umbes viis sekundit või nii. Kui rumal minust.  Neiu oli (vist) jalale nii pahasti viga teinud, et etendus katkestati ja talle kutsuti kiirabi, etendust pidi jätkama teine näitleja, keda pidi ootama.

Ja just selle õhtu olime valinud rongiga teatrisse tulekuks. Isegi normaalajal lõppenud etendus jätnuks meile veerand tundi teatrist jaama jõudmiseks, väga väle sprint oleks olnud. Selleks, et katkenud etenduselt jõuda viimasele rongile, pidime näidendi sündmuste tipust loobuma. Kahju, väga-väga kahju.... 

Loodame, et näitlejanna viga saanud jalg saab ruttu terveks. (Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi ...)

VHK etendusi peab tulevikus veel vaatama. Ja et oleks siis parem õnn!

Täna on päev läbi vaevanud kaks mõtet: ei tea, kuidas tol näitlejapiigal läheb ja kui suur olnuks meie võimalus etendus lõpuni vaadata (ehk siis mis kell see lõppes). Oeh. Ja see ka, et milline küll oli tolle suhtepuntra lahendus :D

Farss

 

Teatris saab käia üksi ja saab käia seltskonnaga. Kogemused on täiesti erinevad. Seltskonnas ei ole aega näiteks etenduse kavalehte nuusutada. Kohvi ja jäätist nahistades pole mahti ülejäänud publikut üksipulgi uurida. Vaadata toredaid kipssoenguga prouasid ja nende kaaslasi, papisid, kes on üle paari nädala pidanud lõua puhtaks kraapima ja see õnnetu nahk nüüd punetab natuke, ma täiesti tundsin nende valu. Peresid, kus lapsed on just-just jõudnud õhtuste etenduste jaoks paslikusse ikka ja kes siis nagu kimp Natašasid oma premjeerballile tuuakse. Omasuguseid üksikuid. Neid on palju. Meid on palju.

Seltskonnaga käies ollakse oma kamba mullis, omad naljad, ollakse üksteise vastu tähelepanelikud. Väga tore, aga teistmoodi.

Etendus oli seekord farss. Mitte "farss" nagu siis kui millelegi ebaväärikale tahetakse näpuga näidata, vaid farss nagu žanr. Komöödia, kus osaliste sekeldused on korraga naljakad ja piinlikud. 

"Võrku püütud", Ugala.

Faabula on netis täitsa olemas, ma ei hakka... Kuulake laulu , mis seletab, et "pere on väike, aga suur skandaal", siis juba natuke teate.

Argipäeva õhtul kulub selline kergemapoolne meelelahutus igal juhul ära, ma isegi naersin kaks korda. 

Hea küll, see oli eneseiroonia. Üldiselt naerda võiks tõesti rohkem, etendusel polnud viga midagi, probleem on minus.  Ma imetlesin näitlejate jaksu - farsid on ju väga füüsilised näidendid, rabistamist on palju. Pole see näitlejatöö mingi tilulilu.

Paar kohta meeldisid väga. Ühel korral ei saanud ma aru, kas näitleja kukkus rollist välja ja itsitas teksti koomikaga kaasa või pidigi tema reaktsioon selline näima. Hästi siiras emotsioon oli. Teine väga muigamapanev lahendus oli pärast hetke, mil peategelase kaks naist tunnistasid tollele üles, et on ammu juba teineteisest teadlikud ja on terve õhtu oma ühist abikaasat tillitanud. Naised panid seejärel suitsud ette nagu pühapäevasuitsetajad pärast head seksi. Võibolla on asi mu rikutud mõtlemises muidugi.

Ma kirjutan ilma näitlejate nimedeta, kava jäi autosse, noh. 

Autori nimi on meeles. Ray Cooney. Mees on praegu 91. aastane, näidendi, mida vaatamas käisin, kirjutas ta kuuekümne üheksaselt. Kirjutamist lõpetanud ei olnud ta veel  ka kümme aastat hiljem. 

Mnjaa...

Vampiirifilmist, rämeda sisureetmisega

 

Kole lugu küll. Minust ongi saanud iga etenduse ja filmi üle vinguv muljetaja.

Mul õnnestus täna näha woke vampiirifilmi. Van Helsing kui arhetüüp oli must, haritud, tõrjutud ja tark mis kole. Tegi kummivoolikuga veenist-veeni vereülekannet sisuliselt kama kaks kellele ja kellelt. Drakula (Dracula?) oli hall, nahkjas ja nosis valgeid. 

Laeva peal on valged meremehed, üks must (haritud, tõrjutud oma rassi tõttu- just mainisin) meremees, üks lasti sisse peidetud vampiir ja üks valge, samuti lasti sisse peidetud tütarlaps. Vampiir murrab loomi, lapsi ja meremehi, värviline meremees peab oma woke- kõne ja punnitab neid päästa, aga üritus läheb lörri ja kõiki valgeid tabab hirmus lõpp. Mittevalge ning vampiir ujuvad välja ning üks jääb teist jälitama.

Nüüd, kui selle läbi olete lugenud, ärge kinno minge, te teate juba kõike ette. Ja õudsed kohad pole ka väga hirmsad, me oleme nüüd, öösel, lapselapsega igatahes eri tubades ja ei ole üldse hirmus. No ok, tal on kass kaisus.

Ja seesama kass on kardinapuu peal hirmsam kui filmi saaghammastega vampiir.

Aa, film oli "Demeteri viimane merereis".

Igav oli ja õudukas näis hea mõte. 

Nigu lapsed, igale poole oma näppe...

 

Mul tekkis sügav soov uurida seost tsirroosi (suur esmadiagnooside arvu kasv viimasel aastakümnel) esinemise sageduse keskealiste poliitikute ja  Eesti õlletarbimise (10.  koht maailmas) ja veini pruukimise (135. koht maailmas) vahel. Kindlasti peab selleks teostama suunatud uuringuid, seega pistan rahvastikuregistri postkasti kirja sooviga, et mulle edastataks sihtgrupi (kindlas vanuses maksahaigusi ravinud meespoliitikud) nimed, kodused aadressid, telefoninumbrid. Küsimustikus on kindlasti soov teada saada uuritavate margieelistusi, kehamassiindeksit,  infot nende sugulise aktiivsuse kohta õlle/veini mõju all ja lisaks oleks vaja teavet nende poolt eelistatavate naiste eksterjöörinäitajate kohta. Vaevalt, et Tartu Ülikool või mingi kahtlane Eetikakomitee mul seda uuringut läbi viia keelaks, ma ei küsi seda neilt. Kui ikka keeldu pole, siis on ju luba? Vä?

Ma saan aru teadlaste kihust kõikvõimalikke asju uurida, nad on ju nagu lapsed – igale poole on vaja oma nina ja näppe toppida. Lapsed ju ka ei hooli kui ema kinnitab, et nuga on terav või kui tass maha visata siis see võib katki minna. Teadlased ka ei hooli kui statistika näitab, et sündivus on kogu maailmas, eriti Euroopas, languses. Me ei ole saar meres, me oleme tilk meres, samade hoovust, samade tormide mõjutatud meres.

Vahele väike ränt abortide kohta. Konservide ülistatud ülirange aborte keelustav seadusandlus Poolas on viinud Poola naise soovi lapsi saada alla, sündimuskordaja on kukkunud kiiresti: 1,39 2020. aastal ja 1,33 2021. aastal, nüüd võibolla juba väiksem. Malta sündimuskordaja on 1,13. Seaduse "efektiivne" mõju on kaugele näha, millegipärast kaabuserva alla ei paista.

Aga jah, teadusest siis, Nagu mitmed juhtiv...eee...inimesed on juba märkinud: „küsijad on teadlased, nad teevad teadust, mis selles paha on!“

Mõistan,  Mengele sooviks kindlasti juudi verd kaksikute andmeid ja luba uuringute läbiviimiseks ja Francic Galton tahaks samuti mitmeid statistilisi näitajaid mõõdistamise ja küsitlemisega täpsustada. Ikkagi teadlased, saage aru!

Ma olen Baeri peale mõelnud, eriti viimaste uudiste valguses. Temaaegne eetika oli tänapäevasega võrreldes väga jämedakoeline. Ei olnud probleemi  teha uuringuid peaaegu inimeste, pärismaalastest talupoegade peal. Aga näe, looteid uuris ikkagi hirvi lahates, ei koukinud naisi katki. Kes keelas teadlast olla põhjalikum?

Ei, ma pole uuringute ja küsitluste vastu ja olen kindel, et ka ebamugavaid, isegi vastikuid küsimusi on vaja esitada. Seda hoolikamalt peaks olema küsimused läbi mõeldud, et need mõjuksid võimalikult vähe solvavana. Hea küll, solvumine on tänapäeval moes, kuid mis teha, arvestage moega, kulla teadlased, kui tahate uurida, kuidas Asjad Tegelikult Käivad. Ja tõstke pilk üles – seda konna on lahanud juba sajad teiesugused. Ma mõistan, te ei saa sealt teada kuidas ikka eesti lesbid hullavad või keda lastetud noorikud parlamenti valivad, kuid kas see on tõesti oluline? NI oluline, et seaduserikkumise tõttu ametist lahti tehtud TEADLANE, kes just äsja kinnitas, et „olen nõus võtma vastutust“ kiunatas tagajärgedest teada saades, et „Ebaproportsionaalne! Kaeban edasi!“

Nonii, valasin välja, sain hinge pealt ära. Ei midagi uut, kõik on juba enne öeldud ka teiste poolt.

"Ja see on lepingu tähiseks minu ja Maa vahel"

Rahu, eks ole?

 

 

 

Käsmu

 

Elu esimesel folgil on nüüd siis käidud, tore, et oli selline üleminekumuusika. Mitte veel päris märsilohistamismusa ja mitte enam täiesti rokimürts. Panen mõned märksõnad kirja, muidu pärast ehk ei mäleta. Pea on nagu vana kartulikorv teinekord....

Oleks minu määrata, siis ma Nathan Evansit folgile liiga hästi sobivaks esinejaks ei peaks, aga kes meist täiuslik on. Paar meremeeste laulu ja Dylani Wagon Wheel rehalibiteerisid siiski kuhja pop-rocki töötlusi, mida ta hulgi laulis. Wagon Wheel  on üks mu veidraid lemmikuid ja kontserdil väga meeldiv üllatus, silma lõi kohe kõmmdi särama.

Nagu alati läksin kohale plaaniga olla tubli vanainimene ja kuulata muusikat sündsalt ühte põlve lõngutades kusagilt kontserdiplatsi keskelt. Nagu alati lõpetasin nii ees kui võimalik. Seekord ei tundnud ma end seal üksi, esimesed kolm rida olid nelja viiendiku osas kas lapsed või (khm) küpses keskeas inimesed.

Ilm oli imeline. 

I.M.E.L.I.N.E. Selline on ilmselt paradiis. Soe, vaikse tuulega ja sääskedega, kes söövad su naabreid, kuid mitte sind.