###

hall on väga hall ja silmad harjuvad sellega 

must on väga must ja juba on ükskõik 

üks päev on möödas 

üks 

mitmuses 

hingan päeva sisse 

hingan valgust sisse

ei tule välja 

hingan pimedust välja 

pikalt ja südamest kuni süda ka välja tuleb 

südamekujuline 

ajuta

liha

valutab

Kolakambri lood

Leidsin kaks kadunukest üles ja loodan, et keegi ei pahanda, kui need aastate tagant välja kaevan. Millegipärast näivad praegusesse aega sobivat.

Pealkirjad olid kunagi olemas, ma ei leidnud neid enam. Kaks sangarijuttu kulisside tagant vaadates.

***

***

„Vanaisa, räägi sellest, kui sa noor olid! Vanaisa! Vanaisa, kuule!“ 

 Läbi tukastuse olid põngerjate hääled teravad kui lõikehein vastu sääri. Natuke aega oli olnud võimalik veel teeselda, et taat ei kuule ega näe, magab nagu nott, aga kaua neid naaskleid ei peta. 

 „Va – na – i – sa !“ 

 Pisikesed käed solgutasid lamajat rinnust kinni hoides üllatavalt tugevalt. 

No ei lase olla, põrgulised. 

 „Kus teie ema on?“ 

 „Karjamaale läks, ütles, et sa pead meile juttu rääkima!“ 

 „Kohe nii ütleski, et pean?“ 

 „Jaaaaaa….“ 

 Tjah, lõpp, oli tunda, vajus pisut ära. Ei oska nad valetada, noored alles. 

 „Mida te kuulda tahate?“ 

 Oh, kus äkki lõid silmad särama. 

 „Sellest, kuidas sa tatarlased minema ajasid!“ 

 Ikka ja alati üks ja seesama jutt. 

 „Tatarlased-patarlased… midagi muud ei taha kuulda?“ 

 „Ei, see on kõige parem räägi, no vanaisaaaaa ……” 

 *** 

 Kunagi ammu, kui vanaema veel noor oli ja teie ema veel olemaski ei olnud oli vanaisa pikk ja sirge mees, kõva jahimees ja uhke talumees. 

 Kevadel läks vanaisa oma talvel jahitud loomade nahku linna müüma, talusse oli uut hobust vaja ning need uhked rebased ja kaunid ilvesed, kimp sooblinahku lisaks – nende eest võis saada rohkem raha kui kuuma traavli tarvis vaja läks. Läks vanaisa, kes tollal veel vanaisa ei olnudki oma noore naise juurest linna basaarile. 

Oi, ta oli seal kõige kõvem kaupleja, tema kaup oli teiste omast üle ja neile joosti lausa tormi. Kiiresti said kaubad tehtud, saadud hõbe bojaari tallide parimatraavli vastu vahetatud ning kaugelt tulnud kaupmeeste käest ülejäänud raha eest vanaemale, kes tollal veel vanaema ei  olnudki, kirev Hiina sall soetatud. 

 Ai, aga vahepeal kodus …. 

Seal oli õudseid asju sündinud. 

Eks ülejõe tatarlased kuulsid, et vanaisa, tuntud vägilane, oli kaugel ära ja need pisikesed kõverjalgsed varganäod võtsid oma pisikesed kõverjalgsed setukad ning tulid küla rüüstama. Mitu – mitu maja pandi põlema, mõni lehm tapeti lihaks, sigu, kes külatänaval ringi hulkusid sorgiti niisama lõbu pärast. 

 Kaua see pidu ei kestnud, vanaisa kappas oma uuel tulisel ratsul kiiremini koju kui röövliraisad oodata oskasid. Kus siis alles plaksus piits ja välkus mõõk, üksteise järel lippasid kõverjalad oma hobuste poole ja kadusid kõigi nelja tuule pole. Veel kolm päeva ajas vanaisa väikeseid karvaseid ratsanikke taga ning koju naasis alles siis, kui oli selge, et neist tagasitulijaid ei ole. … 

 *** 

 „Näed, ema tuleb vist juba tagasi!“ 

 Jalgade padin oli ainus, mis lastest veel tuppa jäi. Seegi vaibus kiiresti. 

Vanaisa ohkas ja tõusis pikkamööda, avatud akna piidale toetudes sulges ta hetkeks nägu päikese poole keerates silmad. 

Tookord koju tulles … Oli asju, mida lastele kõneldu sisse ei pandud. Pere esimese poja, viiene või mis ta alles oli, esmasündinu pea värava juures maas. Keha jäigi kaduma. Maja suitsevad ahervaremed, emakese käsi tukkide vahel püsti. Naine end luhal heina sees peitmas, pekstud ja rebitud. Ja veriste peadega varesed, varesed, varesed oma suurt pidusööki pidamas. 

Tütar, nendesamade põnnide ema, tema sündis alles hiljem. Pisike, tõmmu. 

 „Sadulas tehtud“ ütlesid eided. Kuradi varesed. 

 Vanaisa avas silmad, päikesetera oli läbi laugude muutnud silmad hellaks. Kõik tundus ümberringi ärritavalt punane olevat. Külm vesi lahmas kaevu juures vastu nägu. 

Järgmine kord võivad lapsed end väsinuks manguda. 

Ei hakka enam seda lugu …. 

Räägiks parem kasvõi karujahist. Piikide ja koertega. 

Palju lõbusam.

***

***

Maailma näinud.. ah, mis siin ikka keerutada – maailma päästnud mehena tuli Valera koju. Ainsana oma külast, ühena vähestest terves oblastis. 

Peaaegu neli aastat tagasi pani ta külanaiste itku saatel oma selja taga kinni värava oma selja taga, tollesama, mis nüüd mehe sõrmede all krigisedes avanes. Oli näha, et siitkaudu ei ole enam ammu ükski püksikandja käinud, õige tegija ei oleks sallinud kriginat ja kipakilevajunud väravahinged oleksid peale õlitilga lisamise ka ülespoole upitada saanud. 

 Nüüd saab, nüüd jõuab! Jõuab väravat kõpitseda, katust kohendada – kojutulnud peremehe nõudlik pilk nägi kohe, et seegi töö oli tegemata. 

 Pidu külas oli veel täies hoos. Esimest korda sõja jooksul tuli tagasi mees, kellel kõik ihuliikmed küljes. Olgugi, et tallimehe-Fjodorgi oli pealtnäha mees kui ponks, oli kõigile juba teada, et peale kõva kõrvakuulmise oli põrutus talle ka muid vigu külge jätnud... tallimees ikka täie mehe ette ei käinud enam, teadjad kõnelesid. Justkui sellest veel vähe olnuks, oli Fjodoril veel kõnelemise viga .. õigupoolest oli mees puhta tummaks jäänud, käte ning silmadega seletas teistele inimestele oma tahtmisi ja tegemisi. Vahel harva, kui pisut häälitses ja ohkis. 

 Kummalisel kombel olevat küll mõned külanaised kuulnud, et hobustega räägib tallimees teinekord pikad jutud maha... Ah, mine neid külanaisi tea, nägid-kuulsid kindlasti valesti. 

 Meestest oli puudus. Naised muutusid nelja omapäi elatud aasta jooksul tigedateks, väsimus ja lagunev elu tegi neist varavanad eided. 

 Oi kuidas nad sõja lõppu ootasid. Mehi oli hädasti külasse tagasi vaja. 

Ära oodata jõudsid nad paraku ainult Valera... 

 **** 

 Õhtul kogunes külarahvas tema koduõuele kuulama jutte maailma päästmisest. 

Sõja jooksul pudinatest nagadeks sirgunud noored poisid ja tatikatest plikadeks kasvanud tüdrukud kihistasid tagareas, mõned taadid, keda sõjatalvede raske töö veel elule säästnud seinaäärsetel pikkpinkidel ja naised – neid oli kõikjal. 

Ainuke meheeas võrdne, tallimees, hoidis end pisut kõrvale, väravapuu alla. 

 Kõik kelle jalad kandsid, olid kohal. Valera teadis juba ammu, mida ta neile rääkida kavatses, see teadmine oli küpsenud temas kõik neli rännuaastat. 

 Oh, kuidas ta ihkas nähtut jagada. Oli, mida rääkida! 

 Ta ei tahtnud rääkida sõjast kui suremise kohast. Ta teadis, et TEMA tuleb tagasi ja räägib sõjast kui pikast teekonnast läbi võõraste maade. 

Surma, teadis mees, oli olnud ka kodukülas rohkem kui tavalistel aegadel. Milleks siis kaugelt seda muret veel lisaks tuua! 

 Jutud suurtest linnadest kibelesid meeles, sellistest, milles olid paleed ja kirikud täis kummaliselt meelilummavaid kujusid ja elusana tunduvaid maale. 

Meenutused küll sõjast lõhutud, kuid siiski nukulikult puhastest ja asjalikest küladest, pisikeste klanitud aedade ja siledate tänavatega. 

 Ah, kõik ei tulnud korraga meeldegi. 

Kõik need neli aastat oli mees endasse ahminud uut ja enneolematut, teades, et koju jõudes küsitakse temalt kindlasti :“Kuidas seal oli, sõjas? Räägi meile!“ 

 Valeri tahtis rääkida enneägematutest asjadest ja imedest, mis võõrsil nähtud. Aastad olid teda läbi viinud nii mõnestki paigast, kuhu vaevalt, et keegi terves oblastis kunagi sattunud oli, Valeri võimuses oli nüüd need varandused sõnadesse panduna kodustele kätte tuua. 

 Kirjeldused imelistest maalidest, millel olevad inimesed olid kui kohe valmis lõuendilt maha astuma, aedades peituvaist elusaina tunduvaist kujudest... ah, nii palju oli meeltesse kogutud! 

 Mida kauem Valera jutustas, seda kummalisemalt käitus külarahvas. Alguses isegi küsiti üht-teist lisaks, aga aja edenedes jäi publik üha vaiksemaks ja hakkas justkui tasapisi jutustajast eemaldumagi. Üksteise pilke vältides nihkuti muudkui kaugemale ja kaugemale – aia sügavusse, tara äärde, lõpuks aia tahagi, kus enne vaid noorukid seisid. Hiilimisi jäi isegi sealt rahvast aina vähemaks. 

 Ei, see ei olnud illusioon, mingil hetkel sai ka Valera naine aru, et taatide rivi pikkpingil on pisut hõredaks kiskunud ja naisigi jäi järjest napimaks, ainult nolgid ja neiud veel kuulasid, suud ammuli. Naised krabasid mõnelgi liikumatult kuulataval nagal kratist kinni ja tirisid ta vastuhakkamisest hoolimata kodu poole. Jah, ka noori jäi vähemaks. 

 Läksid külanaised kiirel sammul kodu poole, ise omaette sarjates: „Ah, pole sul vaja seda loba ... fashistidest aina seletab, kui iiilus ja kui puuuhas...“ 

 Kas neil ei olnud siis ilus ja puhas? Kas nemad siis ei pidanud sängis kuute madratsit valgete linade all ja kas nende õued ei saanud mitte igal laupäeval luuaga kenaks kasitud? Olid ju nendelgi majade räästalauad nikerdustega ja aknaluukidel maalitud lilled. 

 Ega`s Valera selleks sõjas käinud, maailma fashistlikest sigadest vabastanud,et nüüd oma küla naistele seletada kui kena ikka neil.. .bandiitidel.. .seal oli! 

 Valera ei taibanud midagi. 

Justkui pime steiplaulik poolenisti suletud laugudega jätkas ta jutustust võõrastest maadest, hiiglaslikest linnadest, uskumatult muinasjutulistest lossidest ja keerulistest masinatest. 

Palju nähtust oli sõjalt hoope saanud ning räbaldunud aga oma mõtteilmas lisas Valera kujudele puuduvaid, äralöödud ninasid ja jalgu ning katusteta lossidesse kujutles ta kihiseva elu. 

 Järjest vaiksemaks jäävat ümbrust arvas jutustaja olevat hinge kinni pidava publiku tunnuseks. 

 Ta oli näinud sildasid, mis tõusid jõe kohalt üles, et laevu läbi lasta ja laevu, mile pardalt võisid lennukid õhku tõusta. 

 Ah, mida pikemalt Valeri kõneles, seda vähem ta jutt külarahvale meeldis. Valeri saadeti ju tollal, aastaid tagasi külast maailma vabastama, mitte vaatama kui palju ilusam ja parem tolles maailmas võrreldes koduse eluga kõik on. 

Oli juba päris pime kui mees väsis ja lõpetas. Ise oma jutu lummuses olles ei hoomanud ta ikka veel, et õu oli üsna tühi ning tuppa minnes ei saanud ta arugi kui mureliku pilguga ta oma naine minekut seiras. Toa poole saatis teda veel teinegi ainitine silmapaar. 

Tallimees ei olnud kogu õhtu jooksul oma kohalt liikunud, nüüd vaatas ta tuppa minevat naabrit ja vist ainsana tema näost paistis mõistmine ja natuke rõõmugi.

 **** 

 Hommikul naise kaetud laua taha istudes oli Valeral üle aastate helge ja hõljuv tunne – nagu oleks mingi kaua koormaks olnud ülesanne täidetud, varandus koju toodud, suur ja raske töö lõpetatud. Ainult naine.. naine oli sõnakehv ja tusane. Ta ei olnud kunagi oma mehele mitte midagi ette heitnud ning ka sel korral ei tulnud huulilt ühtegi halba sõna. Ei, naine ei olnud pahane, mures oli ta hoopis.

 Kogu küla oli tema meest koju oodanud. Kõik teadsid, et naasmas oli sangar, vabastaja, lohetapja - kui kuulata vanade naiste ütlemisi. Koju aga jõudis mitte Püha Georg, vaid lohe poolt võrgutatud neitsi. Kuidas muidu seletada eelmise õhtu kummalist kiidulaulu? 

Kogu külarahvas ootas kangelaslaulu lahinguist ja veristest võitudest, ent seda ei tulnud. 

 Eh, oli siis niisugust muret vaja! 

 **** 

 Valera ei mõistnud, miks tänaval vastu kõndinud naised ja taadid talle silma ei vaaadanud, lausa kõrvale põikasid kui tee tõotas liiga lähedalt mööda viia. Kõnetamise katseile vastati pilgu maha pööramisega, tere ei pandud tähele. 

 Jaa, sõda oli inimestele liiga teinud, arvas mees. 

Õnneks teadis ta, et maailmas on palju imelist ning küllap selle jagamine aitab valusaid hingemarrastusi ravida. 

 Õhtul, mõtles ta, õhtul räägin veel! 

 Talli juures päevatööks omale hobust rakendades tundis Valera äkki kellegi kätt õlal. 

Fjodor. 

 Viipas käega – tule! – talli jahuaida poole. Said mehed teistest eemale, kuuljatest kaugemale, kui tallimees äkki rääkima hakkas. 

 **** 

 Paari aasta pärast oli Valera end oma töökuse ja lahtiste kätega üle oblasti kuulsaks teinud. Kangelane, maailma fashistidest vabastaja, bandiitide tapja, Püha Georg. Kodutare oli korda tehtud, kolhoosis tegi tööd mitme eest, polnud ametit mida ta selgeks ei saanud. Sepana ei teatud temast paremat ka minevikust – küll vanad inimesed juba oskasid vahet teha. 

 Kui tal ainult seda kõnelemise viga küljes poleks olnud, õigupoolest oli teine sama hästi kui tumm.

Tõsi küll, külanaised teadsid meenutada, et oma esimesel kodusoleku õhtul olevat Valera pikalt juttu vestnud, imelikke muinasjutte rääkinud nagu olnuks ka mujal maailmas kaunist ja keerulist, mida vaadata. 

No eks ole, vaata mis põrutus inimesega ära teeb! 

 Seda külamuttide loba, et Valera sepikojas mõnikord omaette räägib – seda ei uskunud peaaegu keegi.

 Veel rumalam oli ainult ühe jõmpsika plära, et tema olla näinud tumma Valerat sama tumma Fjodoriga juttu heietamas, pilgus selline igatsus....

Suhkrust

 

Kunagi oli üks arvutimäng, mille käigus pidi ette antud tränist Goldbergi masina ehitama. Ainus mäng, mida täitsa igatsen, nii mõttetult kaasahaarav oli.

Nagu elu.

Kõristad-ronid-veered-liugled läbi ellu, lööd ämbreid uppi, kukutad doominokive. Vahepeal, mõnda suuremat kiike käima saades tunned mürgeldamise üle uhkust, mõne aja pärast on see möödas, tehtud, unustatud ja lõpuks on kogu töö reaalseks tulemuseks ilmatu hunnik koristamist vajavat pahna ja tükk suhkrut kellegi kohvitassis. 

See pagana kohv pole isegi sinu oma.

Peab

 

Maailm hakkab sõjast väsima ja kõik on nii vale, nii vale. Seda trummi peaks taguma ööd ja päevad, koledused, mis sünnivad olgu ka peenel ballil kõigil meeles.

Sest maailma väsimus tapab inimesi.

Aafrika nälg. Kevin Carter teeb pilte, maailm vaatab, on kümmekond aastat enne seda laulnud “Kas nad ikka teavad, et jõulud on käes?” (sest need lapsed, kes oma hommikuputru ära ei söö ei saa kinke, eksole, aga seekord ollakse valmis end näitama, kingipakid väljasirutatud käes. Sest me oleme head, kõik ikka nägid?), aga midagi pole muutunud.  Fotograaf tapab end aasta pärast.  Võibolla pole sel põhjuslikku seost, võibolla.

Ukraina sõda veremaa vastu. Dmitro Kozatskõi, fotograaf, kes tegi viimased pildid Azovstali tehases sõdinutest. Augustis oli ta veel elus. 

Mammi, kes oli pärit põlvkonnast, millesse mehi jäi napilt. Ta elas oma pisikeses Mustamäe korteris ja vahetevahel meenutas olnut, juues kohvi tassist, mis ainsana oli alles 1944 aasta märtsis põlenud kodust. Kõik muu on kadunud, põlenud olematuks.  Enamiku sest ajast, mis tollest ööst möödunud, pidi ta kuulma, et vallutajad on vabastajad, tõde on vale ja orjus on vabadus.

Noor naine, kes istub, laps kaenlas bussis, mis viib teda eemale kodust mida enam pole. Kõik on kadunud, põlenud olematuks. On ses pisikeses kotis, mis tal kaasas ka mõni tass, millest kuuekümne aasta pärast kohvi juua? Kas ka tema jaoks on tulevikus tõde vale ja orjus vabadus ning vallutajad on peremehed?

Maailm võiks end kokku võtta.  Võiks. Peaks. Peab.

Pessimism ronib ligi.

Frieda

Indigoaallane

Rents

Epp

Nagu Indigoaallane ütles: midagi on õhus. Pole kindel, et see on hea.

 

Reisikiri jätkub

 

Viimasel ajal on elu nii pisikeste ringide peale jooksma lastud, et ühest jäise ilmaga läbi võõra linna sõitmisest annab kohe mitu korda kirjutada. 

Viljandis olen ma päris vähe käinud. Teatris põhiliselt, need käigud on olnud pimedal ajal ja linn on end siivsalt hämarusse rullinud, on olnud romantika linnamäel - mis tost linnast, rohkem oli tegemist "Kuidas ma välja näen" ja "Mis ta minust küll mõtleb" - hädadega ja nüüd sai esimest korda ilma igasuguse eesmärgita autoga ringi sõelutud.  

Kahel korral jäi suu lahti. 

Esimene oli Kõrgemäe tänav, mis ilmus silma ette täiesti ette hoiatamata nagu sein. Jehuu! Kuidas seal talvel sõidetakse?

Teine oli Viljandi haigla. Millise ukse kohal on kaarjas silt "Kõik lootus jätke siia sisenedes"? Peaarstil on ühe jala otsas sõrg? Sanitarid said väljaõppe  Walpurgi mäel? 

Ma pole nii sünget haiglahoonet elu seeski näinud ja osa mu lapsepõlvest sai ometi veedetud Maardus, sealset haiglat on vaadatud küll ja veel!

Kindlasti olin haiglapersonali vastu ülekohtune, ma ei käinud majas seeski, aga see välimus....

Elevaator.

Kindlasti on see hoone seest suurem, soojem ja julgustavam kui väljast, vabandust... 

Kõrgemäe tänavat tahan veel pildistada, tegin sellest üheainsa kehva foto. Aga mu kultuursed lugejad teavad niikuinii, milline see välja näeb.

Tudipudiludi, hapupiimapudi...

 

Kuidas vanurite vaimunõtrus välja paistma hakkab?

Eile avastasin Eestimaad, seltskond oli napakas nagu peabki ja pea oli puhta tarretist täis ning see polnud just tore 

Ilgelt külm oli ka, alles oli ju suvi ning ega siis esimene tõeline notsembrihommik ei sunni õiget ugrilast sooja jopet koide käest ära rebima. Nad võivad viimati veel vastu hakata! Esimene kuu aega külma talutakse süldina lõdisedes.

Ajutarretisest. Lisaks maadeavastamisele sai ka poes käidud. Oma kõige esimese ostu ma kas unustasin ostukärusse või autosse. Kui kärusse, siis jäi see poodi ja maksnud ma selle eest ka pole, nii, et aus kaotus. Kui autosse, siis pole see minu auto ja homme saan oma ostu võibolla kättegi. Järgmiseks jätsin telefoni võõrasse autosse, avastasin alles õhtupimedas, et näe, polegi teist. Telefoni järel käies võtsin kaasa rahakoti (id- kaart, noh) ja tagasi tuppa minnes jäi rahakott autosse....hommikul rehvivahetusse sõites leidsin sealt, hea, et veel puudust tundma ei jõudnud hakata.

Refrään: muudkui unustan autosse. Auto on süüdi.

Täna läks soojaks tagasi. Mitte midagi ei unustanud mitte kuhugi. Juhus? Vaevalt küll!

Pink, kes on unustanud, miks ta tehti.

Vähemalt on ta soojalt riides.

Või mis

Lõpuks kartis ta läbikukkumist nii väga, et isegi hommikukohvi kõrvale pasjanssi ladudes lõi ta kaardid segi kohe kui näis, et seekord ei õnnestu. Aina varem ja varem pühkis käsi üle kraabitud vakstule sätitud ridade.  Ühtegi ässa ei olnud esireas - siuh! Kaarte pöörates jooksis aina sama mast - minema!

Viimasena jäi alles ainult kaartide segamine. Kohv auras, sigarett suitsetas end ise toosis lõpuni, käed lappasid aeglaselt libedat pakki.

Päevad olid hommikuteta, ärkamine meenutas sillalt alla hüppamist, lühike valus sööst otse õhtusse.  Kunagi ootas ta suureks saamist, see aeg tuli ja ei tulnud ka, ikka oli midagi puudu. Siis ootas ta armastust, mis alguses näis justkui tulevat ent eksis lõpuks kuhugi ära. Loodetavasti kaugele metsa, mõtles ta teinekord üle kaardipaki serva küünega käristades. Mõte laanes kuuse all mädanevast eksinud armastusest oli kergem taluda kui hirm, et arm, mis pidi tema südamesse jõudma kellegi teise hinges lõõmab. Nüüd ootas ta surma. Vahetevahel ei saanud ta täpselt aru, kas ta ikka ootas surma või lootis, et ka too metsa eksib. Kujutluspilt kuhtunud surmast roiskuva armastuse kõrval konutamas oli omamoodi erutav. 

Külm kohv oli vastik nagu hommik. Sigaret oli kustunud.

Surm sai suitsu kätte, mõtles ta.

See andis lootust, et oodatu sedapuhku metsa ei kao ja kui selle ennustamiseks pasjanssi laduda, näitab tulemus soovitu saabumist.

Kaartide servades oli pidevast segamisest kulumise sametlint. Mingil hommikul peaks nad ikka välja laduma. Sel hommikul kaart jookseks nii sirinal, et....  Lihtsalt ei tohi karta, ebaõnnestuda ei saa miski  

Oleks vist esimene kord või mis.

Jutujaht 11

 

Marca kirjutab:

"Ma juba ise ootan ka"

Kes on järgmine? :)

Vanadest teemadest ka:

Koduperenaise jutt kümnendasse jutujahi peatükki:

"Mis esitati muutmata kujul"

Reedene kärbes

 

Mul on mõnikord liiga palju vaba aega (ärge tööandjale rääkige!)

Mida teeb täiskasvanud inimene, kui ta molutab? Õige! Lollusi!

Iga korraliku kontori akna pealt leiab ikka mõne väga surnud kärbse ja iga korraliku spetsialisti sahtlis on alati mõni ripakil mikroskoop. 

See + teine teeb kokku fotosessiooni, onju?

Näiteks jõulukaardi kavand:

Aga tegelikult on pilt ikka selline, mida võib pigem näidata neile. kes väga head lapsed pole olnud:

Pealkirjas lubatud foto ka:

Oioi, nüüd peab tööd jätkama....

Muide, kes veel ei tea: täna on REEDE!

Narva

Üle tüki aja käisin lähivälismaal. 

Narvas. 

Viimati olin seal tankisaaga alguses, arvasin, et siis olid pinged nii laes, et enam tulisemaks minna ei saa.

 Viga. 

Mul on päriselt meie riigi pärast hirm. 

Tehases, kus töötab umbes 130 inimest on kolm inimest, kes ei röögata vaimustunult „Наконец-то!“ kremli jublaka mobilisatsiooniteate peale. 

Kolm inimest, kes ei ütle, et „ukroppe peabki tapma, kõik nad on natsid!“ 

Kolm. 

Üks, kaks kolm. 

Aga ülejäänud 127 sisisevad vaikselt. Vaikseks jäi päevast, mil esimesed hallipassimehed oma Eesti elamislubadest ilma jäid ja üle silla deporteeriti. Enne seda olid hääled enam kui valjud. 

Mõni nädal tagasi rääkisin vene noorega, kes on eesti koolis käinud, ülikoolis, kes ongi ainult Eestis elanud. Tema väga kirglik arvamus meie ajakirjandusest oli „Vastik on lugeda, kuidas meie...(sõna „meie“ lõpu ta neelas alla) vene sõdurite surmasid loetakse nagu mingiks saavutuseks Seda sõda ei saa ainult ühelt poolt vaadata.“ 

Mu mees töötas kuus aastat tagasi bussijuhina Kohtla-Järve kandis. Ta vedas korduvalt punalipustatud venelastest koolinoori – Eestimaa elanikud – Narva lasketiiru, kus nad „kodumaa nimel, isaisade mälestuseks!“ harjutamas käisid. Ei, nad ei harjutanud seal koorilaulu. 

Mu optimism on ammu mõrane. 

Eile pudenes sellest juba suuri tükke.