Loomine oli lõbus, mandrite upitamine vete sügavusest oli uhke vormimistöö - ei hakanud taat igavaid kerakujulisi mandreid ja kuubikujulisi mägesid vorpima, lasi ikka varvastega mööda kaldaid ja päris pehmest kivist mäestikke, kattis pinna kenade metsade ja murudega ning oh seda lillede nikerdamise rõõmu!
Järgmisel päeval oli igav taevas kireva maa kõrval nii silmatorkav, et pihuga tähtede lakke pildumisest jäi napiks, pidi lausa paar suuremat kera taevasse liikuma laskma, et midagigi pilku kinni peaks.
Kaks järgmist päeva olid üpris väsitavad. Kõik need satikad ja mutukad ja maimud ja angerjad, hiired ja elevandid ja konnad ning krokodillid… pea oli lõpuks paks mis kole, näppude vahelt pages maapinna rohelusse nii mõnigi olend, kellel sai midagi liiga palju pandud või jäi hoopis midagi puudu. No ja püüa siis neid nagu kirpe koera karvadest, et uuesti ringi teha…
Kirpude üle oli taat siiski uhke – toredad kepsutajad ja vähenõudlikud samal ajal.
Kuuendaks päevaks olid ideed otsas.
Täiesti otsas, mitte midagi ei tulnud pähe, ei ühtegi mõtet.
Mere kohal säras päike, vees sillerdasid kalad ja meritähed ja meriroosid ja .. no ei jõua kohe kõike üles lugeda, silmale oli ilus vaadata, mida enamat tahta. Õhk kirendas lindudest, mõnest oli peale silmailu ka kõrvadele rõõmu, maa peal kablutasid igasugused elukad ringi. Oli graatsilisi, oli kohmakaid, väledaid ja aeglasi – mis ainult pähe tulnud oli, see ka loomaks sai.
Ja olidki ideed otsas, kohe mitte midagi ei tulnud pähe.
Kõik oli valmis.
Ja kõike oli paarikaupa, märkas taat äkki. Kus oli kana, oli ka kukk, kus oli kõuts, näugus kiisu. Isegi elevantidel olid oma pullid, mesilastel kuninganna.
Ainult teda, taati, oli üks.
Ja nii uhke kui ta oma loodu üle ka polnud - kellele ta seda näitab? Mis see loeb, et endal on kena kaeda, kaua sa sedasi imetled, lõpuks hakkab igav. Igavusest tehakse hulle asju, mine tea, tuleb veel isu oma loodu pihuga laiali lüüa ja uuesti tühja koha pealt alustada.
Liiga ilus sai see kõik.
Ilu peab jagama, selle teadmise oli taat ise ju loonud ning mis kord loodud, tuleb ka kasutusele võtte, reegel kehtis ka teadmiste puhul.
Taat taipas, et vaid tema enda sugune olend suudaks ta loomingut tõeliselt hinnata.
Keegi, kelles on teda rohkem kui siiani valmis saanutes.
Inimene saagu selle olendi nimeks, pobises ta toorikut mudides. Habras ja paljas näis loodu, hale ja jõuetu, aga taat otsustas anda inimesele rohkem tarkust kui kellelegi eelmistel päevadel jooksu saanutel kokku oli ning kavalust selle tarkuse kasutamisel.
Heldene aeg, kuidas see loomake ta käes siples, Küll oli talla all kõdi, küll ei sobinud karvade asetus, muudkui rabeles ja targutas. Kui taat tiibade voolimiseni jõudis pidi ta inimese korraks maha panema ja nii see toorik ta käest plagama panigi. Puhta poolik, tiivutu ja karvutu nagu merikurk. Ainult üks ribi jäi taadile püüdmiskatsest näpu vahele. Paarilistki ei jõudnud kõrvale nikerdada, selle ehitas taat näpu vahel turritava ribikondi ümber. Paariline sai pisut pehmem ja rahulikum, aga et ta plagama pannud olendiga sarnaneks ei saanud talle ju rohkem karvu selga anda ning tiivad – ei ole tiibu vaja, muutub viimati kättesaamatuks tollele pisikesele ninatargale.
Ja metsa nad kadusid. Ei tulnud ka kõuehäälse kutse peale ennast ette näitama, kõik käsud ja keelud tulid üle maailma kõmistada, et need ikka kohale jõuaksid.
Oh, nendega saab veel vaeva näha.
Nii toored.. liiga palju vaba tahet ja vähe autoriteetidest lugu pidamist.
Nüüd oli aeg puhata, teadis taat.
Rasked ajad olid tulemas.
Postitused
