Lehed

Neljapäev, 12. mai 2022

Konstruktsioon, sealjuures mitte eriti sotsiaalne




Mu kassikullast süda valutab su pärast mõnikord 
Kõik virvatuled hinge laukaserval pole majakad 
Sa aimad - läbi udu paistev näkk on vana mõrd 
Ja nimbus tema kohal – raipekajakad 

 Ma tahaks olla okkaline nagu tige siil 
Siis oleks turtsakus mu leebe omapära 
Jah, okkad on, kuid olen meremiin 
Ja kokkupõrge lõhub mõlemaid meid ära 

 Ma olen kuristiku äärel, minu kõrvale 
Võid tulla, tulevik on meie teha 
Me sulgedesse maandume, kuid tõrvased 
On enne seda hinged meil ja keha

***

Kuidas niisugused asjad sünnivad?
Ma olen teiste luuletusi lugedes mõnikord ahhetanud ja mõelnud - kui võimsalt on võimalik kirja panna oma tundeid! Milline sügavus, millised kired, milline selgus!
Ja siis hakkavad mu peas tiksuma kaks suvalist rida. 
Kaks esimest rida on tõesti enda tunded, oma mõtted, neil on taust.
Mis edasi tuleb on puhas lego. Mõte liigub oma salapäraseid radu, juba on kujutlusis hoopis teised inimesed, nende elu, tunded, teod ja  /sisesta kakamise hääl/ sealt ta tuleb!
Mh, ei tea, kas teised inimesed suudavad oma luuletustes püsida ühe inimese teemas?
SEE oleks vägev.
Aga alati jääb ruumi võimalusele, et mu alateadvus on nagu mets enne ööd.















11 kommentaari:

  1. See on väga hea luuletus.
    Muide.

    VastaKustuta
  2. Jah, lugesin mitu korda:) Konstruktsioon mul samane - esimesed read ja edasi klotsid.

    VastaKustuta
  3. ja kes ütleb, et peab ühe inimese teemas püsima?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei tea...luule intiimsus ja näiline haprust justkui eeldaks, et kirjutaja käristab oma hinge räbalhaaval tükkideks ja pihib avalikult kuni sünnieelsete pattudeni kõik vasakule - paremale laiali. Kuidas sa ikka võõrast pattu vardasse lööd ja lehvitad?
      Päris kõiki luuleliike ma silmas ei pea, aga suurem osa poeesiast on ju tunded-tunded-tunded

      Kustuta
    2. Aa, ja ma olen nõus selle väitega luule hapruse kohta ja vaatan selge valge kadedusega õhulisi, kuid lõikavate servadega pilvekesi, mida teised, ehedad kirjanikud, suudavad luua.

      Kustuta
  4. Kujundid on tugevad ja voolavad, see luuletus täiesti töötab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma oma esimest sonetti konstrueerisin - muud sõna tolle tegevuse kohta ma öelda ei saa - oli tulemus hiljem lugedes seda parem, mida enam ma end sellest eemaldada suutsin.
      Kusjuures see kogemus muutis mu jaoks teadmise, et vananev Under oli tegelikult võrreldes oma luulega moraalne kuivik (vabandage mu prantsust), täiesti loogiliseks.
      Underi meeleline luule ei muutu sellest kuidagi lamedaks.

      Kustuta
    2. Kirjutamise ajal oled sa hoopis teine inimene, kui hiljem oma laulu yle lugedes.
      Mul on luuletuste kirjutamise kohta asju öeldud siin
      https://mustkaaren.blogspot.com/?m=1

      Kustuta
  5. Oo, milline foto! Mets enne ööd...
    Ning jah, see on hämmastav, kuidas poeesia-lego sünnib.

    VastaKustuta