Mitmekesisus rikastab, eksole
See on nii äge järjejutt, ärge lugemata jätke!
Praegusel poliitikast rasedal ajal on hea teada, kuidas vorsti tegelikult tehakse!
Väga naturaalne kirjeldus, lugeda enne sööki!
Lendav Konn "jätab järgmise vahele", vaadake altpoolt :)
Reet, päevapoliitiliselt.
Lindude söögimaja alune on talve jooksul kooritud päevalilleseemnetest must, suvel on seal tõenäoliselt päevalillepeenar, õnneks ilma kirsades kompostita. Varsti on aeg lindudele meelde tuletada, et nende eksistentsi mõte ei ole mu akna taga laamendada vaid sigida ja lülijalgseid harvendada.
Natuke vara on veel. Lumi on kohati puusani, kuigi mõõta on seda praegu raske - põldudel on selline betoonkõva lumi, et isegi mina käin sellel nagu jessuke vee peal, ei vaju läbi, hea, kui jälgigi jätan. Ei usu?
Pilt on täna hommikul poest tulles tehtud. Lumeväli laius nii paremal, vasakul kui ka selja taga ja ees künka varjus silmapiirini või metsani - kumb enne vastu tuli. Veel eile käisin õues vaatamas, mis imelikud kolksud köögiakna taga kostsid ja leidsin, et põhjapoolne katuseviil pillas alles lund tükikaupa maha. See, kuidas siinkandis kevad hiilib on armas.
Tegelikult....ma ei pea lindudele nende eksistentsi mõtet meelde tuletama. Ma peaksin enda eksistentsi mõtte proovima üles leida. See on kuidagi kaduma läinud. Mõnikord mõtlen, et polegi teist nagu õieti enam. Stromaed kuulates näiteks. Jälgi ei jää kuhugi ja see näib nii õige.
Ja see on nii kuramuse vale.
Kuigi kevad, see tuleb niikuinii.
See juhtub niikuinii.
Mida varem, seda parem.
Enne kaotavad paljud oma elu sest need, kellel oleks võimalus aidata ei leia üles oma inimlikkust ja mune.
Enne langevad mõnedki maskid. Kes peaks küll meeles neid lõustu mis kiidavad vägivalda või itkevad oma mugavust taga, sest tuule pöördudes peidab rõvedik end taas.
Enne muutub maailm tundmatuseni. Halvad asjad on õhus.
Brutust on hädasti vaja. Ma poleks elu sees arvanud, et ka minus on koletis peidus, sest ainult koletis saab midagi sellist soovida.
Luikede järve baleriinid on ootel.
Kirjutan ja kustutan ja mõnikord isegi avaldan, aga ikkagi kustutan.
Natuke katki, eksole.
Võibolla kunagi...
Dixi
Mäletate, kuidas oli suhkur pakitud viiskümmend aastat tagasi?
Just. Peaaegu nägu tänapäeval, lihtsalt paberkott oli pruuni värvi, mitte nii kirev.
Ja neid eriti vanu, Tallinna siluettidega kaunistatud kuivainepurke, mummuliste eelkäijaid mäletate ju ka? "Jahu", "suhkur", "tangud"....
Mu vanaema harjumused vormis sõda. Suhkur oli luksus, suhkrukott tuli viimse voldini lahti harutada kui magus kraam karpi puistati. Mitte teragi ei tohtinud kotti krõbisema jääda.
Ma soovin, et keegi ei peaks oma harjumusi sel põhjusel vormima. Ja ma kardan kogu maailma noorte meeste pärast.
Tromboonid, fanfaaarid, trummid ja pasunad otse Jeeriko külje alt!
"Ma jätan järgmise vahele"
Maailmaparandaja, temal on kaks-ühes postitus
"Tehisintellekt võtab üle"
Nagu te kõik juba veenduda olete saanud olen ma numeratsiooniga ammu juba lepikisse põrutanud, ärge pange pahaks! Või kui sellest kergem on, siis pange pealegi pahaks, ega ma targemaks ei muutu. Kord düsnumeraatik (on ju ilus uudissõna?), igavesti samasugune.
Endiselt - kes iganes mul kahe silma vahele jäi, palun köhige kommentaariumisse!
Eelmisse jutujahi trofeepostitusse lisandusid veel Lendava ja Tegelinski lood, ärge vahele jätke!
Misasja, jaanuar saab juba läbi? Pole võimalik, alles oli jaanipäev ja mustikad ja....
Ma olen elus, keskmiselt kõbus ja pidevalt pahas tujus. No ei muutu see viimane asi, tee mis tahad. Toimetan nagu viis sajandit vana kilpkonn ja nägu on ka juba nagu selsamasel kilpkonnal - suu krousis ja silmad kurjad, sest salat ei lase end süüa või mis iganes kilpkonna pahuruse põhjus on.
Aga peaaegu, PEAAEGU oleksin end lolli(ma)ks kukkunud, kilpkonnadega seda ei juhtuks, raskuskese on neil ideaalsel kõrgusel, mul kipub see olenevalt kehakaalust jääma kuhugi.... valesse kohta, noh. Libe aeg ka ja puha, kukkusin külapoe juures selili maha nii, et pea kõlises. Minu kõrge ea ja kohatu kehamassiindeksi tõttu ei jooksnud kusagilt noormeeste gruppe mind püsti aitama, võtsin aja maha ja vaatsin pool minutit pilvi. Taevas on alati ilus.
Pähe tuli muhk, sentimeetrites mõõdetav moodustis. Istusin juba autos, hoidsin lumepalli muhul ja pillasin pisara, nii valus oli, aga nii valus ka ei olnud, et tundes kuidas kerkiv muhk mu näonaha ilusasti pingule vedas ma naerma poleks hakanud. Nina tatine, silmad märjad, aga naeru tagasi hoida ei saanud. nuttu ka mitte. Mis see siis oli, nuer või natt? Naer või nutt see ju polnud.
Oma selle talve kõrgpunkti (ja ongi selline lame talv olnud, ainus kõrgendik ongi muhk peas) töökaaslasele kirjeldades jõudsime selleni, et kui näiteks muhk jätab järele andes naha väljaveninuks, võiks pealaele jäänud nahavoldikese patsikummiga üles tirida. Saaks kaks ühes, nägu jälle sile ja kena krunn peas, pole vaja sokki kokku rullida, et soengut ehitada.
Ja kui keegi mind kunagi krunniga näeb...siis teate.
Seekord on järg jõudnud väga toore tooriku kätte:
Ma KINDLASTI nägin kusagil veel, aga no ei leia. teate küll seda peenraspetsialisti mälu - "Siia külvan lillatriibulist salatit ja selle kõrvale laulvaid ubasid. Üles kirjutada? Milleks, SEE jääb ju meelde!"
Jääb-jääb!
Palun kindlasti rõõmsalt köhatada, kes veel tooreid toorikuid ahjuootele on teinud! Mul ka, näete, töölaual üks vedeleb, no kas pole kena?
Neliteist aastat tagasi samal kuupäeval umbes samal kellaajal alustasin blogimisega. Mul polnud tollal ühtegi lapselast, ma olin abielus, ma olin segaduses.
No mis teed ära, siiani olen segaduses. Või segane? On seal vahet?
Käisin just praegu ja viisin kanadele pangega homse eine ette. Miks praegu? Sest ma viisin sama soojaga prügikast tühja veinipudeli - aiman, et homne hommik ei tule väga tervislik. Aastavahetus on ees, šampus ootab dekapitatsiooni ja ega te ometi arva, et ma selle tegemata jätan, olgu, et punane vein juba otsas on? Ärge olge nii naiivsed... Minust oleks sobivate klimaatiliste tingimuste korral saanud imetabane alkohoolik, täpne õpikunäide.
Ma ei tee kunagi aastakokkuvõteid. Ma ei anna kunagi uusaastalubadusi. Eelmisest aastast võtan kaasa häid mälestusi ja üritan unustada kogu sõnniku. Mis läinud, see läinud. Mis tuleb, olgu hea. Aasta pole ring, see on teekond, mille rada on alati uus.
Olgu teil kõigil, kes juhtuvad seda lugema, õnne oma soovidega. Täitugu need, mis peavad ja jäägu varuks mõni unistus. Olgu te tee pikk.
Kas teha lahti järgmine veinipudel? Mu varude poolest võiks ennast pool küla tsirroosi juua.... Ja meeleolu on ka sihuke....meh...
Postitused
Kommentaarid
