Lehed

Teisipäev, 28. detsember 2021

Lihtsalt niisama



„Mida sa sealt aknast näed?“ 
„Ei midagi. Pime on“ 
Pime oli. 
Sügis ju, pimedaks läheb vara ja pimedus on sügav kui kuivanud kaev. 
„Ise ka ütled, et ei näe midagi, miks sa siis vaatad mitte midagit?“ 
Mida sa selle peale ikka vastad. 
Vaikus oli sama sügav kui pimedus. 
Pimeduse vastu ei saanud, vaikuse peale hakkas hammas ikka. 
„Kas õues sajab?“ 
„Sajab, kuula ise, ladiseb. Kõvasti sajab.“ 
„Vihma“ 
Muidugi vihma, milleks seda üldse öelda. 
Lumi ei ladiseks. 
Nüüd istusid nad akna all kõrvuti ja vaatasid seda kõike, mis sealt ei paistnud. Puid vihmas, vesi mööda oksi ja tüve ala voolamas, maha, maa sisse, juurteni, mis juba magasid oma talveeelset und, seemneteni, mis vaikides rääkisid järgmise kevade lubadustest, veel allapoole, tuleviku kaevude tühjust ootama, allikate keeriste poole liikumas. Vaatasid pimeduses tuult, mis otsis suviste metsade lehesahinat ja seda leidmata tormas hirmunult edasi merele laineid tõstma, pilvi karjatama ja laevu müksima. 
Kahekesi oli seda kõike hea vaadata, ühe jaoks oli vihma liiga palju ja tuul liiga vali, kahele oli kõike parasjagu. 
Veel natuke, nad teadsid,veel natuke ja tuleb lumi. 
Läbivettinud maa saab teki peale, tuulel on millega mängida ja pimedus, isegi pimedus on heledam. 
Veel peab ootama. 
 Aega on. 
„Mõtle, praegu on kusagil mere kohal tuul ja selles tuules on lumehelbed“ 
„Neid lumehelbeid ei näe mitte keegi, nad pudenevad merre ja sulavad kohe ära“ 
See ei olnud kurb, ei, see polnud üldse mitte kurb mõte. Lootust oli ses mõttes ja ootamise ilu. Lumelubadus tuules.
Kevadlillede lubadus mullas. 
Tuba oli korraga lubaduste õrna vaikust täis. 
Häält, mida teevad merre pudenevad lumehelbed.
Pimeduse must kaev sai lubaduste helbeid tasapisi täis.





19 kommentaari:

  1. Lumehelveste vette kukkumise heli, see on maagiline. Samamoodi on maagiline suurel järvel jääsulamise heli - kuidas väikesed õhumullid jääst vabanevad ja imevaikse plaginaga lõhkevad. Kirjeldatud on ka rabavaikuses külmuva vee häält, see on mul küll veel isiklikult kuulmata.

    Nii ilus lugu, nii ilusad lootused ja lubadused!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hääled mida kuulamas pole kedagi, pildid, mida keegi ei näe.
      On need ikka olemas?

      Kustuta
  2. Peale pööripäeva on pimedus helemust:)

    VastaKustuta
  3. Hea lugu jah. Natuke nagu tegelased oleks Muumitrolliga samast universumist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Huvitav võrdlus.
      Muumitrollid on üks lasteraamat kolmest, mis mulle tegelikult ei meeldinud. Miks? Muumide kohta ei tea siiani vastust, lihtsalt sirge sein oli ees.

      Kustuta
    2. Huvitav, kas täiskasvanult proovides oleks teisiti. Vbla on nad liiga suurtekad.

      (teemaväline: mis pagana pärast on bloggeris otse kommenteerimiskasti all nupp "logi välja"? kiusu pärast, et hea vaadata kommentaatoreid, kes kommi avaldamise asemel eksikombel välja logivad?)

      Kustuta
    3. Ma olen "logi välja"-nuppu päris mitu korda valel ajal sõtkunud, see ON kiusunupp!

      Muumitrollid ilmusid emakeeles ajal, mil olin süvapubekas, kaldun arvama, et mittemeeldimise põhjus oli pigem nende pidamine "titekaks". Täiskasvanuna on mittemeeldmiseks teised põhjused, ma olen proovinud küll, aga no ei sobi. Selles maailmas on mu jaoks varjusid, kus ei ole mugav olla.

      Kustuta
    4. Mulle ei meeldinud muumide raamatud sellepärast, et elu oli niigi masendavalt kole ja need raamatud rõhusid jõuliselt niigi valusatele närvidele. Ja miskipärast olid minu lemmiktegelasteks Nuuskmõmmik (ta mängis suupilli ja ei olnud jobu!!!) ja Urr, kellel oli alati kylm ja kes seetõttu tegi kylma, aga kes tundus mulle ainus normaalselt muinasjutuline tegelane nende mitte just õnnestunud pool-loomade-pool-inimeste seas. Sel ajal, kui eakaaslased lugesid Muumisid, olid minu lemmiklektyyriks juba II MS tegevsõjaväelaste mälestused, mida rohkem möllu, seda parem. 4 tankisti oli suht lasteraamat, delikaatne, muinasjutuline ja väga õnneliku lõpuga 😁

      Kustuta
    5. P.s. muumisid lugesin korduvalt, olin lugemuses teistest lastest mitu aastat nö eespool. Mitte yheski eas, ei 8, 10 ega 15 ei hakanud see meeldima. Andke tegusaid ja jõulisi muinasjutte parem, umbes nii. Md, ka "Kuidas karastus teras" on muinasjutukas, sest päriselus invaliidistunud lahingulendurid kas hukati mingi sabotaažiparagrahvi alusel või saadeti GULAGi systeemi surema, igasugu taastumised, ravid ja autasustamised olid ikka puhas ulme.

      Kustuta
    6. Muumitrollide osas olen kaamose ja mustkaarna parteis. Ei ole muumitrolli-inimene olnud üheski vanuses, tee või tina. Võiks lausa öelda, et muumid on mulle igas vanuses närvidele käinud. Pigem olin kaarna komber 4 tankisti ja koera ja karastatud terase poole kaldu.

      P.S. Kaamos, mulle peaks nagu juba ammu teada olema, et sa oskad oma lühijuttudega hämmastavalt hästi meeleolu luua, aga sellegipoolest üllatun iga kord.

      Kustuta
    7. Muumi tuli peale minu lapsepõlve.

      Sõjaraamatutest olid minu noorusajal vastuvõetava poliitilise tooniga vaid vabariigi ajal või paguluses väljaantud eestikeelsed (Nimed marmortahvlil, Välgumärgi kasvandikud, ...) või soome keeles: "Kollaa kestää", "Talviota", "Tuntematon sotilas", ...). Nõuka autoreid põhimõtteliselt ei lugenud. Ju vist koduse kasvatuse "viga" ja sõprade "halb" mõju😉

      Kustuta
    8. Ma olin sihuke rämedalt põdur laps, kes aeg-ajalt haiglas vedeles ja kuna lugemisnälg oli suurem kui patriotism, siis läks kõik mis haigla raamatute seas oli. "Trummilööja saatus", "Kuidas karastus teras" (se oli ju ka kohustuslik kirjandus), "Pavlik Morožov", "Neljas kõrgus"...
      Hämamastavat pahna sai ahmitud. Ja minust ei sanud isegi komnoort, külap sain üledoosi.
      Kodune kasvatus oli mul pigem sihuke punakas. Tumeroosa, eksole. Aga maha voolas, külge ei jäänud sugugi.

      Kustuta
    9. Issand halasta, ega siis minagi neid tankiste ja karastuvaid teraseid jne ülevoolava „kodumaa“-armastuse tõttu lugenud. Mul oli poliitikast poogen. Nagu kaamoski, lihtsalt ahmisin lugeda kõike, mis lugeda oli, ka pahna. Valik polnud tol ajal ju suur. Muuseas „Nimed marmortahvlil“ lugesin ka.

      Kustuta
    10. Ma lugesin seda, mida raamatukogutädi andis, ja kõik. Kõik muu liigitus nähtuseks "poodu majas nöörist ei räägita" ja vale sõna v kysimuse eest sai laps sõimata, nii et nädal aega suu täiesti kinni (sõna "jõulud" ajab mul samal põhjusel siiani meele pahaks). Kas keegi TÕESTI arvab, et nõukaajal ilmunud adrekakirjandus nii hea ja imeline oli vä???

      Kustuta
    11. Ei olnud hea muidugi, aga kui leiba pole, peab saia sööma, tead küll. Lugemusaplal lapsel oli poogen, mis näppu sattus, isegi kempsus tolknev ajaleheruut andis fantaasiale toitu.

      Kustuta
  4. Mdea, kuidas loo tegelased, aga mina näen öös alati varje, aknaklaasidel peeglimaailmu, vee kohal taevast - justkui oleks yhes ruumis mitu maailma, mida aga teised ei näe. (Aga vbl näevad, ja et mitte sõimata saada, ytlevad, et "Mitte midagi".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm, salanime "mitte midagi" taga on miljon maailma.

      Kustuta
  5. Täna on päev juba pikem kui kolm päeva tagasi. Nüüd saab kõik ainult paremaks minna!
    Ilusat aasta viimast päeva, parimat uueks aastaks!

    VastaKustuta