„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!"
Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud.
Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli.
„Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!"
Kokal on mune, peab mainima.
„Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!"
Vanem pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus.
„Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada.
„Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!"
Uks langes kinni.
„Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?"
„Koka ja viinerid friikatega."
Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat.
„Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!"
Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud.
„Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?"
Kokk hõikas, burgerid said valmis.
„Teie burgerid, palun! Ja teil?"
„Kotletisai. Friikad"
Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga..
…hundist mõtled, hunt toas…
„Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!"
Ülemuse hääl oli sisisev.
„Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!"
Peldikuuks langes ülema järel kinni.
Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.
„Vabandage, kas mu viinerid…?"
„Vabandust, kohe tulevad!"
„Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"
„Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„
„Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks.
„Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?"
„Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!"
„Bataadifriikad on otsas, vabandust!"
„Sa ei tohi nii kliendile öelda!"
Issand, ta polegi veel ära läinud.
„Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?"
Ülem naeratas magusalt luugist välja
„Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?"
„Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.."
„Kuulsite? Kiiresti!"
Sigarett põles jälle enne uksest väljumist.
Reeli vaatas koka poole.
„Mismoodi?"
Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta.
„Vabandust, aga meil pole bataati"
„Andke siis tavalisi"
Pff. Seegi hea.
Aga midagi oli üleliia saanud.
„Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"
Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem.
Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.
Kassa juures oli pliiats.
Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll.
„Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."
Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi.
Käsi hoidis linki.
Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli.
Luugist paistis uudishimulik nägu:
„Kas mu tellimus..?"
„Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!"
Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse.
Viimane hetk oli niikuinii.
„Kus Reeli on?"
Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli.
Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju.
„Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!"
Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga.
„Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!"
Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.
Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll.
Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.
Hing oli uskumatult kerge.