Kiik

„Milda, kuule, Milda, mäletad, kui me noored olime ja laupäeva õhtul teiseküla-Volli karmoskaga tanuma otsa mängima tuli?“ 

Milda ei kuulnud või ei tahtnud kuulda, kunagi ei saanud täpselt aru, kumb seekord vastamata jätmise põhjuseks oli. Hilda oli mõlema võimalusega kursis, sestap tegi ta igaks juhuks lihtsalt natuke kõvemat häält ja küsis uuesti: „Teiseküla-Vollit ikka mäletad? Laupäevaõhtuti Reediku juures, kuidas ta mängis, mäletad?“ 

Hilda teadis, et kui Milda ka jonni pärast ei vastanud, siis lõpuks tüdineb ta korduva küsimise peale ikka ära ja teeb häält. Või kui Milda lihtsalt ei kuulnud, siis oli ehk abi valjemalt välja öeldud teisest küsimusest. 

„Mäletan, mäletan. Koledasti mängis, tal ju kortsmoonikul pooled nupud ei töötanud, Tont teab missuguse venelase käest ta selle viina vastu vahetas!“ 

Reageeris! Ometi sai juttu puhuda! 

„Mine ikka, ilusasti mängis, tantsulood olid täitsa äratuntavad kõik. Ega see meil mingi kontsert polnud, ikka tantsu pärast, ikka tantsu pärast!“ 

„No kellega seal niiväga tantsida oli, mõni oli muidu joodik, teisel jälle jalg kõver või silm peast väljas!"

„Kas see silm sul tantsis! Ja eks need joodikud olid ka alguses poolkained, andis tantsida küll!“ 

Jutt kulges kahte rada nagu alati, Hilda meenutas kui toredaid aegu kunagi elatud sai ja Milda tuletas kogu aeg meelde, et ei olnud seal ilusat midagi, kogu aeg oli midagi pahasti olnud. 

„Mäletad, kui hästi Sass tantsis, tüdrukud lausa lendasid ta käes ja ei väsinud sugugi ja varvastel ei tallanud?“ 

„Mäletan muidugi, lõpuks olid kaenlaaugud põlvedeni higised ja teisel päeval jäid sääremarjad valusaks, kole asi kohe.“ 

„Ja see kali, mida Helmuti naine piimanõudega platsiveerde tõi, kui magus see oli!“ 

„Jaa, kogu aeg oli kopsikus mõni magusasse uppunud herilane, parmudest ma ei räägigi!“ 

„Ja kui ilusasti poisid vastu hommikut meid koju saatsid, näe, mehelegi saime vennastele just tantsuõhtute pärast…“ 

„Saime jah, mul oli titt juba põlle alla ja sina said sellise joodiku, et…!“ 

Aikurja, siin oli tunda, et Hildale ei meeldinud seekord vastus põrmugi. 

„Mis sa seletad, eks ta oli suurema osa ajast ikka kaine ja majapidamise eest kandis kenasti hoolt nagu sinu vanameeski!“ 

„Kandis hoolt jah, kogu aeg pidi meelde tuletama. Et see või teine töö oli tegemata ja siis vast pika hambaga nokkis midagi teha“ 

„Katus oli meil elupäevad pea kohal ja näljas ei olnud ka kumbki, sul poeg juba vanaisa ja mul tütrel kaks last!“ 

„Minia on nagu on, laisk teine. Ja sinu tütre lastest on ka üks ju puhta mehe oma, kaasavarana saadud.“

Jutt loksus kaldast teise. Pikk õhtu oli veel ees. Mis seal ikka kraagelda. Hooldekodus ei olnud teisi inimesi kellega kõneleda kui oma õde, puha võõrad ümberringi. 

Isegi hästi, et samasse tuppa saime, üksi oleks päris kole olnud, mõtles Hilda rõõmsalt. 

Oma tubagi pole enam, öösiti kuula teise inimese norskamist, rahu ei saa, vangutas Milda murelikult pead. 

 Ei saa loota, et vanana on elu nagu Des Brophy akvarellidel, kui elatud elu meenutab Edward Hopperi maale.