Süsti ei saanud ja karu ei näinud

Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud. 

Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama,  päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.

Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin  mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari  pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg.  Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema? 

***

Mul on üks muna, lapselaps andis.

***

Paks on paha olla. 

Näiteks:

Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).

Pidin end veel enam põranda ligi laskma. 

Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda  pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.

***

Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?

Fotojaht: okkaline

 

Okaste vahele on mõnus mammonat koguda. Siil teab, aga kui tema magab, siis mänd näitab, et ta on proffidelt õppinud.

Mõnikord on esmapilgul teravana teravana näiv asi nii õrn, et ei kannata peale hingamistki välja. Lumehelbeke, ma ütlen!

Hiiglase talla all oleks see küll hullem kui legoklots....?

Tegelinski

Mummo

A.I.V.O.

Kodukontoora, külakoroona

 

Kodukontor, kodukontor.

Minu puhul seega köögilaua nurk. Hea soe, aknast passin personaalloomaaeda, külmkapp käeulatuses.

Selle viimase peaks küll kinni keevitama.

Huvitav, kas tööajal vahtramahla pudeli oksa külge installeerimisel kukkumine ja seetõttu saadud jalatrauma kvalifitseerub tööõnnetuseks? Hea, et keegi ei näinud ja kuna töötrauma kaasavaraks on seletuskiri äpardujalt, seletuskiri tunnistajailt  ning tööohutuse eest vastutaja poolt kokku pandud ennetavate meetmete koonddokument, siis lakkuge panni, jääb saladuseks. Kes kaebama läheb on kitukas!

Aa, õige, kodukontoris töötamisest tahtsin kirjutada, aga ei ole see nii lihtne ühti, et istu ja klõbista ja nikasta jalgu oma tööpõlgurlikel hetkedel.

Meil on kõvasti köhijaid, sellega seoses on minimeeritud tööpaikade vahelisi liikumisi. Kui ikka asja teise tööpingi taga müttaja juurde ei ole, siis ei lähe ja asi mutt. Mujal liikudes, mine või pissile, peab mask ees olema, sööklast saab toitu ainult kaasa osta, lõunapausid on hajutatud.

Kuna meie esimesed tõbised, kes nüüd juba tagasi tööl, on oma muljeid lahkelt jaganud, siis meelemuutus haigust alguses nohuks nimetanute seas on silmatorkav.  Peale isikliku kogemuse on sõbra kogemus mõjuvõimult järgmine.

Mida ma siin nüüd öelda tahtsingi...ahjaa, meelde tuli.

Tuleb välja, et mul on terves tehases vist ainus amet, mis eeldab peaaegu kõigis tsehhides ringi kolamist ja neis inimestega võrdlemisi pikalt lähikontaktis olemist.  Õnneks olen suutnud sellised päevad niimoodi ära optimeerida, et teen seda lähikontakti-asja maksimaalselt kord nädalas.  Õnneks on inimesed, kellega lähestikku mootorimürast üle lärmame haigeks jäämise korral siiani olnud minust ajaliselt enam kui kuue päeva kaugusel. 

Homme on jälle see tore päev, sain sobitada kaks asja kokku, töötervishoiu buss on ka keset õue - rupskikontroll.  Kurdaks närvipinget, stressi ja kehva und? Aga mida kurdavad, kes tööd kodus teha ei saa? Treipink, näiteks, ei mahu meil väravas turnikee vahelt väljagi, ise mõõtsin!

Võimalik, et ma reageerin üle. Aga ei ole tore vene ruletti mängida isegi siis, kui trumlis on 99,99% tõenäosusega ka kuues pesa tühi...

Pildil on vahtramahlast purikad. Jah, limpsisin, magusad olid. Eile oli kohal esimene lõoke, et te teaksite! Esimesel pildil on vaade vannitoa aknast hammaste pesemise ajal. Suurendage, näete kitsi ka, sedakorda küll veidi kaugel.

Fotojaht: leiurõõm

 

Lapsena sai mere äärest kõikvõimaliku kraami leitud. Iga topsik oli enneolematult eksootiline, pudel oli vähemalt põneva kujuga iluasi, suurtes unistustes muidugi kirjatooja kaugelt või - veel parem - aarete saare kaarti täis. Viimast leidu ootan siiani,  jõe ääres on pudelipostiga mingi ikaldus kogu aeg.

Nüüd on teised ajad. Kuigi jah, ükskord leidsin ma lume alt auto.

Eile läksin seda leidu meenutades õue otsima. Noh, et kord juba leidsin midagi kopsakat, ehk veab seekordki. 

Vedas veel suuremalt kui autot leides.

Leidsin eelmise sügise.

Ja leidsin lävel kõõluva kevade.

Kuusemetsa tükikese leidsin ka, aga see peab veel pisut kosuma enne kui suurtega samas lauas süüa tohib.

Tegelinski

Lendav Konn

A.I.V.O

Mummo

Maailmavargad

 

Kuulasin täna töö kõrvale intervjuud inimesega, kes on mu meelest huvitav, originaalsete mõtetega ja ilma ning inimesi näinud kuid kelle kulissididetaguste niiditõmbamisvõimete osas käib teatud ringkondades hull ülemõtlemine.

Kuulata oli huvitav.

 Äkki kõlas lause, millest, nagu hiljem märkasin, oli ERR-i lehel loo pealkirigi nopitud: "Üks, mida julgen öelda, on see, et ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema." 

Tajusin vastikut ebamugavustunnet. Adusin äkki kuidas mu jaoks on moondunud mõiste "oma peaga mõtlemine". See on räbalateks kasutatud inimeste poolt, kelle jaoks on kogu maailm täis vandenõusid ja Ockhami habemenuga on väljamõeldis oma peaga mõtlejate dekapiteerimiseks. 

 Ma olen juba kaotanud tõrviku, rukkilill on libisemas umbrohtude kuhja ja väljend "oma peaga mõtlemine" seostub tüüpidega, kelle akna taga visiseb 5G, süstaldes mulksuvad kiibid ja voodi all tukuvad reptiilid. 

 Ei, ei tohi lasta oma maailma tükkhaaval ära närida.

Fotojaht: piirangud

 

Märts ütleb: "Kui mul oleks talve hambad, siis külmetaks varsa mära kõhtu ka ära"

Aga pole hambaid, pole. Ja need hädised trellid kevade tuleku ees ei pea ka enam kaua vastu!

"Mis piirangud? Miks ei arvestata minu sooviga öösel väljas jalutada? Vandenõu!!!!!

Piir? Kas piir on piirang?

Tegelinski

A.I.V.O.

Tom

Fotojaht: vastu valgust

Vastu valgust paistab valgusele vastu mineja kui pabersiluett

Miski ei saa ürgse tungi vastu, lähed kasvõi mööda avavett

Lähed kuni oled ise valgus, oled osa sellest mida igatsed

Oled vesi, maa ja taevas, oled minevik ja homne igavest'

 

Tegelinski

Lendav Konn

Mummo

A.I.V.O

Sügeleb

„Kas sa ahvenaid oled saanud?“ 

 „Oh, kurat küll, neid tuleb nii, et ikka tuleb! Kolmesajagrammised järjest!“ 

 „A jõe peal on jää veel alles?“ 

 „Läinud, kõik on läinud!“ 

 Raske oli seda mitte kuulda, mehed olid teineteisest umbes nelja meetri kaugusel, aga karjusid nagu oleks vahemaa vähemalt pool kilomeetrit. Kalad, va kisakõrid olid õngemehed vist kurdiks röökinud. 

 Isegi mina kuulsin. 

Ma kuulen ausalt öelda palju, aga kuulan vähe ja meelde jääb veel vähem. Meelde jäävad emotsioonid, sõnad pole tihtipeale olulised. 

 Seekordne emotsioon väljendus sügeluses. Hinges oli selline...nagu mustlaste needus: „Saagu sa sügelised ja kukkugu su küüned ära!“ 

 Tarattataaa! Kalapüügiluba ostetud, viuhh autotalli õnge otsima. 

 Leidsin kaheksa ja kolmveerand õnge. Puudu oli konkse, õngekorkisid, tinasid, kuhugi oli kadunud landikarp ja nii edasi ja nii edasi. Üksainus väikese landiga õng oli sellise näoga, et kõlbas kohe kaasa võtta. 

 Jaa, palun mitte naerda, kustkohast mina pean teadma, mida see ahven kevadel tahab? Sügisel tahtis lanti küll. 

Jõe ääres oli külm.. Tuul lõikas püksisäärtest läbi, kala mu lanti vaatama ei tulnud ja mul hakkas igav.

 Sõitsin metsa vahele, mõtlesin paari kilomeetri kaugusele sooserva vaatama minna. 

Et noh, kuidas on ja kas on ilus. 

 Kindlasti oleks ilus olnud, paraku ma sinna ei jõudnud, tee oli nii libe, et ma ei julgenud lõpuks keelt ka suus liigutada, sest auto reageeris kole veidralt isegi üle õla vaatamisele. Rabakraavid teine teisel pool teed ei teinud hinge kergemaks. Tagurdamine pole mu lemmikala, otsisin esimese sihiotsa, kus ringi keerata ja hiilisin kikivarvul tagasi. 

 Ilus oli. Pajutudud ärkavad ka juba. 

 Poja käest sain pärast riielda. Küsis, et mis ma teinud oleks, kui haugi oleksin saanud. Minu reegel on, et kui püüad, siis pead ära sööma, niisama piinata ei tohi. Aga haugil on praegu keeluaeg. 

Mhm, nüüd tean. Teadsin ka enne kuid meelde ei tulnud. Haugi ka õnneks ei tulnud.

 Peaks mõne lihtsa konksuga õnge korda tegema. 

Misajad ma ussideks paneks? Meil need tõugupoed kole kaugel...

Kombelagedus

"Ennekuulmatu, koletu...kujutage ette, ta rääkis seda isegi neile lastele, kellele pole veel püksegi antud, nii väikeseid käis rikkumas!" 

Kogukond ohkas südamest. Ennekuulmatu. Koletu. Ette kujutadagi õudne. 

 "Mõni laps jäi uskuma, käib nüüd küla vahel ringi nagu valge vares, ei oska kuhugi käsi peita!"   Kogukond ohkas jälle. Keegi tegi kurja mörinat. Näis, et mehed. Mõni naine pistis käed väledasti põlle alla. 

 "No vaadake nüüd teda, kas siis selline sobib inimeste sekka? Vaadake!" 

 Pilgud tõusid tolmuselt külatänavalt üles vankri poole, millel kõneleja seisis. Tema kõrval oli puulattidest puur, mis oli piisavalt hõre, et selles seisev mees kõigile näha oli ja täpselt nii tihe, et sinna pistetu kuhugi pageda ei saanud. 

 Imelik oli see vaatepilt küll. mees oli pigem noor kui vana, aga selles ei olnud midagi kummalist. Noori oligi rohkem, kes siis ikka väga vanaks elas. Mees oli lüheldane, ka see oli tavaline. Aga see suvine hame! ja püksid - plekitud olid need riided, kuigi pidanuks kulumise järgi olema vähemalt aasta kantud, kui mitte enam. Aastaga poleks nagu rõivaile pea ühtegi plekki peale tulnud, hame oli pleekind linase karva, nagu uus ja püksid samblaga värvitud villased - põlved auklikuks kulunud, aga püksipersel ei ühtegi plekki! 

Võõras, võõras oli see pilt. 

Vähe veel, et riided olid imelikud, puuris seisja nägu oli veskisulase moel ühtlaselt klaar, ei mingeid nõgiseid triipe nagu korralikul mehel peaks olema. Ja mis kõige hullem - mehe käed nägid välja justkui võrke tõmbamast tulnud kalamehel - plekitud, küünte all polnud viisakaid tumedaid triipegi! 

 Ennekuulmatu. Koletu. 

 Külarahval hakkas piinlik, selline pilt oli korraga sündmatu ja meelierutav. Patune, seega.

 Pilgud pöördusid taas tanumatolmu puurima, mõni noorem naine vaatas võibolla vilksti ja vilksti vahel üles, aga korralikud inimesed seda ei teinud. Niigi oli tolle võõraga pahandus majja tulnud, vaene külavanem pidi nüüd kõnet pidama ja puha. 

 "Nägite, jah? Ennekuulmatu! Selline inimene meie külas! Meie korralikus külas, kus hinnatakse vanu korralikke kombeid, kus peetakse au sees esivanemate tarkusi! Selline inimene!" 

 Külavanema hääl oli katkemise äärel, asi oli tõsine, kord tuli jalule seada. Esivanemate tarkused olid ohus. Tema usaldusväärsus külarahva seas oli ohus. 

 "Meie külas, meie laste ja neidude seas liikus inimene, kes proovis kahtluse alla seada meie vaaride tarkusi! "Käte pesemine on hea" rääkis ta. "kui hommikuti nägu pesta, ei lähe nina kärna" - mis jutt see on?" 

 Kostis jälle ohkeid ja mörinat. 

 "Me teame kõik, et lapsi kaitseb halva silma eest ainult korralik kodune pori, tolm ja tatt. Me ei taha ometi, et meie lapsed haigeks jääksid, kes siis meie vanaduspõlve eest hoolt kannab kui lapsed otsa saavad?" 

 Mis seal vaielda. Kust need haigused mujalt, kui halva silmaga kaetamisest tulid.

 "Me kõik oleme ühtviisi üles kasvatatud, kõik teame, et me oleme ellu jäänud tänu kalli kodutänava porile ja kanasitale! Lapsed, kes jõkke kukuvad - vaadake, mis nendega juhtub! Vesi peseb nad (külavanem neelatas) puhtaks ja nad upuvad! Olete te ühtegi korralikku mudast uppunut näinud? Mis tõestusi siin rohkem vaja on?" 

 Ohked. Mörin. 

 "Sina, saatana saadik, sinu saadame külast välja, mine ja ära enam oma nägu siin näita!" 

 Nii oleks tahtnud midagi suuremat teha, korraliku piitsutamise või isegi nõialõkke, aga pärast viimast korda kui ühte lehmatüdrukut lehma udara pesemise eest peksta sai tuli linnast karm käsk sellistel puhkudel asi kohtuniku ette viia. Kes seda ikka viitsis. 

 Niisiis - külast välja. 

Võõras viidi vankriga metsa äärde ja lasti seal minema. 

Terve küla rahvas oli vankri järel kaasa lonkinud ja külavanema õhutusel talle mõnitussõnu järele hõiganud nagu kombeks oli. Mõni nooremapoolne naine isegi rehmas kämblaga talle järele, kui külavanem ei oleks teadnud, et see vihaga rehmamine oli, oleks võinud neid liigutusi peaaegu lehvitamiseks pidada. No ei. Ega nad ikka ei lehvitanud, see poleks vaaremade kombe järgi olnud ja kommetest peeti siinkandis kõvasti lugu. 

 Üks asi, mis silma hakkas - näis, et paljud, üllatavalt paljud noorikud olid täna hommikul leivatainast sõtkunud. Käed olid valged ja küünte all polnud korralikku tumedat joont nähagi, just sellised leivataigna-käed. 

Pesnud nad neid ometi ju polnud! 

Fotojaht: Kodukant

 

Kodu ei olnud mu vastu täna just kõige sõbralikum. 

Või ehk just vastupidi: kodu oli ahistavalt sõbralik. Hommikuse kasvuhoone/kanala toidukulleri  mängimise katsel ei lasknud maja mind õue, ei saanud eestuksest ega tagauksest kuhugi. Eesuks oli nii kinni, et ka kogu keharaskusega (uskuge, seda ikka on!) ukse vastu viskudes ei liikunud see tolligi, tagaukse lukuauku ei läinud jälle võti sisse. Mida muud kui aknast välja, täiesti loomulik asi, teil on ju ka niimoodi? 

Eesukse tagant ei leidnud ma oma ettekujutusis kangastunud surnud põtra või sõjaväe soomukit, vaid kümnesentimeetrise lumepudru, millest viis pealmist sentimeetrit oli puhtaks paksuks järvejääks külmunud. Andis taguda enne kui trepp jälle puhas oli. Verandaukse lukk oli sedasama klaasi täis, sellega ma ma vaeva nägema ei hakanudki.

Auto nägi välja nagu kilpkonn jääajal, seega ei mingeid sõite täna.

Aga vaat' see kodukant, see on meil kõigil ju parim!

Meil on kõige suuremad liblikad

Meil on kõige sinisemad linapõllud 

Meil on kõige pikemad vikerkaared 

Meil on naabrite ees tuusamiseks kõige edevamad promenaadid

Meil on kõige priskemad pääsukesed

Meil on kõige ohutumad maod

Meil on kõige vastupidavamad lauluneiud

Meil on kõige säravamad metsad

Meil on kõige vägevam laevastik

Kõik ei tule meeldegi. Kodu ikkagi, peaasi, et kõik oma kohal on, kui võtma lähed. 

Tegelinski

Mummo