Lehed

pühapäev, 28. veebruar 2021

Kombelagedus



"Ennekuulmatu, koletu...kujutage ette, ta rääkis seda isegi neile lastele, kellele pole veel püksegi antud, nii väikeseid käis rikkumas!" 
Kogukond ohkas südamest. Ennekuulmatu. Koletu. Ette kujutadagi õudne. 
 "Mõni laps jäi uskuma, käib nüüd küla vahel ringi nagu valge vares, ei oska kuhugi käsi peita!"   Kogukond ohkas jälle. Keegi tegi kurja mörinat. Näis, et mehed. Mõni naine pistis käed väledasti põlle alla. 
 "No vaadake nüüd teda, kas siis selline sobib inimeste sekka? Vaadake!" 
 Pilgud tõusid tolmuselt külatänavalt üles vankri poole, millel kõneleja seisis. Tema kõrval oli puulattidest puur, mis oli piisavalt hõre, et selles seisev mees kõigile näha oli ja täpselt nii tihe, et sinna pistetu kuhugi pageda ei saanud. 
 Imelik oli see vaatepilt küll. mees oli pigem noor kui vana, aga selles ei olnud midagi kummalist. Noori oligi rohkem, kes siis ikka väga vanaks elas. Mees oli lüheldane, ka see oli tavaline. Aga see suvine hame! ja püksid - plekitud olid need riided, kuigi pidanuks kulumise järgi olema vähemalt aasta kantud, kui mitte enam. Aastaga poleks nagu rõivaile pea ühtegi plekki peale tulnud, hame oli pleekind linase karva, nagu uus ja püksid samblaga värvitud villased - põlved auklikuks kulunud, aga püksipersel ei ühtegi plekki! 
Võõras, võõras oli see pilt. 
Vähe veel, et riided olid imelikud, puuris seisja nägu oli veskisulase moel ühtlaselt klaar, ei mingeid nõgiseid triipe nagu korralikul mehel peaks olema. Ja mis kõige hullem - mehe käed nägid välja justkui võrke tõmbamast tulnud kalamehel - plekitud, küünte all polnud viisakaid tumedaid triipegi! 
 Ennekuulmatu. Koletu. 
 Külarahval hakkas piinlik, selline pilt oli korraga sündmatu ja meelierutav. Patune, seega.
 Pilgud pöördusid taas tanumatolmu puurima, mõni noorem naine vaatas võibolla vilksti ja vilksti vahel üles, aga korralikud inimesed seda ei teinud. Niigi oli tolle võõraga pahandus majja tulnud, vaene külavanem pidi nüüd kõnet pidama ja puha. 
 "Nägite, jah? Ennekuulmatu! Selline inimene meie külas! Meie korralikus külas, kus hinnatakse vanu korralikke kombeid, kus peetakse au sees esivanemate tarkusi! Selline inimene!" 
 Külavanema hääl oli katkemise äärel, asi oli tõsine, kord tuli jalule seada. Esivanemate tarkused olid ohus. Tema usaldusväärsus külarahva seas oli ohus. 
 "Meie külas, meie laste ja neidude seas liikus inimene, kes proovis kahtluse alla seada meie vaaride tarkusi! "Käte pesemine on hea" rääkis ta. "kui hommikuti nägu pesta, ei lähe nina kärna" - mis jutt see on?" 
 Kostis jälle ohkeid ja mörinat. 
 "Me teame kõik, et lapsi kaitseb halva silma eest ainult korralik kodune pori, tolm ja tatt. Me ei taha ometi, et meie lapsed haigeks jääksid, kes siis meie vanaduspõlve eest hoolt kannab kui lapsed otsa saavad?" 
 Mis seal vaielda. Kust need haigused mujalt, kui halva silmaga kaetamisest tulid.
 "Me kõik oleme ühtviisi üles kasvatatud, kõik teame, et me oleme ellu jäänud tänu kalli kodutänava porile ja kanasitale! Lapsed, kes jõkke kukuvad - vaadake, mis nendega juhtub! Vesi peseb nad (külavanem neelatas) puhtaks ja nad upuvad! Olete te ühtegi korralikku mudast uppunut näinud? Mis tõestusi siin rohkem vaja on?" 
 Ohked. Mörin. 
 "Sina, saatana saadik, sinu saadame külast välja, mine ja ära enam oma nägu siin näita!" 
 Nii oleks tahtnud midagi suuremat teha, korraliku piitsutamise või isegi nõialõkke, aga pärast viimast korda kui ühte lehmatüdrukut lehma udara pesemise eest peksta sai tuli linnast karm käsk sellistel puhkudel asi kohtuniku ette viia. Kes seda ikka viitsis. 
 Niisiis - külast välja. 
Võõras viidi vankriga metsa äärde ja lasti seal minema. 
Terve küla rahvas oli vankri järel kaasa lonkinud ja külavanema õhutusel talle mõnitussõnu järele hõiganud nagu kombeks oli. Mõni nooremapoolne naine isegi rehmas kämblaga talle järele, kui külavanem ei oleks teadnud, et see vihaga rehmamine oli, oleks võinud neid liigutusi peaaegu lehvitamiseks pidada. No ei. Ega nad ikka ei lehvitanud, see poleks vaaremade kombe järgi olnud ja kommetest peeti siinkandis kõvasti lugu. 
 Üks asi, mis silma hakkas - näis, et paljud, üllatavalt paljud noorikud olid täna hommikul leivatainast sõtkunud. Käed olid valged ja küünte all polnud korralikku tumedat joont nähagi, just sellised leivataigna-käed. 
Pesnud nad neid ometi ju polnud! 



3 kommentaari:

  1. Hö hö jah.
    ja mitte ükski...mmmmmm.. vastane ei saanud selle õeluse kirjutamise ajal kannatada.

    VastaKustuta
  2. Hmmm.Tore lugu.Aga mulle hakkas silma hoopis pilt.
    Tuhkatriinu!!! & ärge laske end neist signaalpunastest kyyntest exitada.Need on lihtsalt turvaelement.Nii on töö tegijal sõrmeotsad kenasti näha ega satu juhuslikult mixerisse,saagi või mõnda muusse koledasse masinasse.Muidugi-ka Kurjal Võõrasemal(ehk Tööandjal),on elu sellevõrra kergem.....

    VastaKustuta