Saabusin parasjagu Indiast, te pole Indias käinud?

Hea küll, mitte just India. Ärge  norige  pisiasjade kallal.
Mumford and Sons'i kontserdil käisin hoopis.
Kui kuusteist tuhat fänni tervitavad oma lemmikut hõisates, siis, uskuge mind, on see üks võimas tervitus. Pillimeestel ei jää sellise vastuvõtu peale muud üle kui anda endast parim ja natuke veel.
No ja nad andsid tõesti!
Uusimalt albumilt pärit lood olid vaheldumisi vanade kuldsete lugudega, juba teisena tuli "Little lion man",  mida publik erilise mõnuga kaasa  laulis (oh seda rikutud noorust..) neljandana  "Cave" ja nii kaks ja pool tundi reas. Publik oli hämmastav, kõik laulud lauldi kaasa, piisas esimeste akordide kõlamisest kui juba viis üles võeti. "Believe" tähendas muidugi mobiililampide merd ja "Ditmas" oli laivina sama hea kui videona. Või pisut paremgi.
Mumford&Sons on tõepoolest kõigepealt live-esineja, plaadid on justkui pealekauba.
(Väike kurb ääremärkus: Ben Lovett on palju vanemaks jäänud...oeh... Väike rahulolev ääremärkus: Winston Marshall ei pilasta enam oma pille, jee! Neutraalne tähelepanek: Ted on endiselt punapea.)
No ma pole mingi muusikakriitik. Kontserte arvustada ei oska, mida sa sealt viiendalt  (ka see oli täiesti välja müüdud) rõdult  niiväga arvustadki üldse, seega kõnelen siiski vaid enda muljetest. Peaesineja kohta ülivõrdes sest teisiti see ei tundunud.
Soojendajad, "Gang of Youth" oli... jah, oli. Midagi.
Las kasvavad suureks.

Kontserdi korraldus oli mulle, kes ma seni vaid Eestis toimunud tuuridel käinud olen, mõneti üllatav.
Näiteks eelmise aasta "2Cellos" Haapsalus.  Kottide läbiotsimine väravas, kui kellelgi oli näpu vahel banaan, pidi ta selle kas kohe põske pistma või ära viskama, veepudelitest rääkimata. Stockholmis läksid kott ja inimene natuke eraldi teed pidi, üles oli pandud turvaväravad, koti kohta küsiti viisakalt, kas nad võivad sisu vaadata.  Ja sisu tõepoolest vaadati, aga kellelegi ei jäänud ette ei veepudel ega banaan, tegu oli turvakontrolliga, mitte seespool väravaid olevatele snäkimüüjatele turueelise tekitamisega. Ja veel - näiteks kõigil meie maal toimunud väravate taguste ürituste kindel reegel on olnud ostetud jookide topsidesse ümber kallamine. Ei mingit üle leti ulatatud veepudelit! Global Arenal müüdi õlut (mitte, et ma oleks seda ise ostnud) klaaspudelis otse ostjale kätte. Areenile. Keegi ei tulnud mõttelegi, et tont teab, äkki on nii loll, et hakkab esinejat pudeliga pilduma

Kui kontsert läbi sai, ootas väljas sametsoe suveõhtu. Seda, kui tohutu lähedal oli meie ööbimiskoht kontseripaigale adusime täpselt alles järgmisel hommikul, õhtul ei usaldanud vaistu ja kasutasime metrood.  Seal oli tolle lühikese ajaga, mil publik kodudesse valgus, arvestatud ja väravate juurde lisajõude pandud. Abistamiseks, mitte tõrjumiseks.
Ma sain sõbralikkuse üledoosi.
Proovin nakkust levitada.
Köhh...vasakule..köhhhhhhh...paremale...

Kevad möllab

Kevad oma lõpuringil, suvi kuklasse hingamas. Mida kõike maapind välja ei punnita, maipõrnikatõukudest meesteni. Need viimased tärkavad kuidagi valepidi...või olen mina vanamoodne...

Eelmise põuasuve kahjud on nüüd vist kõik üle loetud, nii mõnedki istutustööd on olnud tulutu vehkimine. Kui seda mõtet servapidi filosoofiasse venitada, siis ongi inimese elust suurem jagu tulutu vehkimine.  Sööd, sigid, töötad, kakad, magad, ainus, mis tõeliselt jääb on rõõm ja seda sunnikut jääb alati napiks.
Teate, kus see mõte mul täna alguse sai?  Võrkkiigel. Misasja...võrkkiige all ikka, suu lehisekäbisid täis ja mullatolm ninasõõrmeis. Viskasin end võrkkiike selili, et veel näriputukatevaba õueõhku nautida, aga see sunnik keeras end tagurpidi ja ma maandusin näoli kiige all. Lamasin seal enesehaletsuse põrmus ("isegi võrkkiik on minu vastu!") ja taasleidsin mõtte elu tühisusest ja rõõmu nappusest. Kümme sentimeetrit ülespool on mõtted pisut teised. Pisut labasemad, lustakamad, rumalamad ja võibola tibake optimistlikumad. Äkki ķasvab see tärganud mees veel isegi täies pikkuses maa seest välja...? A mis ma teen sihukesega?

Kaakaagakaaakkk

Eilsest on kuuri taga kodu seitsmele Tyrannosaurus Rexi nõbule. Kaagutavad, munevad, logelevad. Elu nagu kontoris.
Lapsinimesed on avanud vihmaussikaevanduse, ilmselt pean suvel oma peenraid kotkapilguga jälgima - pehme muld, hea kaevata, ega laps rumal pole. Laps on koguni nii nutikas, et hammustab ruttu läbi eduka (vihmaussi)jahi põhitõed: mõtle nagu saak! Käitu nagu saak! Ole saak!

Mul on pesus nelja vihmaussi tunked. Enne masinasse toppimist sai neid õues surveveega loputatud, loputuskohas on nüüd peenratäis pehmet musta mulda, enne oli seal paeplaatidest rada.

Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.
Põrsast pole kellelgi müüa?

Tühi

             

Une kirevad mustrid on keeranud mind oma pehmetesse sallidesse, juba olen välja valinud, mida sellel ööl uneelus tegema hakkan ning rahu jõuab kohale. See on nagu soe udu, nagu kiik või meri, mis mind kergelt kannab kuhugi, kus pole mälestusi ega soove.
Äkki tuleb kusagilt tuul mis viib pehmuse, soojuse ja värvid, järele jääb teravate servadega must ja valge maailm. Jälle tunnen füüsilist valu, peas tunglevad mured - "Mina esimesena! Ei, mina, ma olen suurem! Aga mina olen värskeim!".
Kisun end sellest hakklihamasinast mõistust pidi välja, järjekordne kuutõbine uneratsu libiseb terade vahel kildudeks. Tavaline pooltoonides ebamugav maailm, mille astlad on peidus ümarates nurkades ja pehmus pole kunagi ilma hernesteta madratsi all.
Tuleb alustada algusest. Leida asend, mis ei tee haiget, lasta mõtetel mõõnas kaduda, kukutada oma meeled olematuse sametpimedusse.
Seekord ehk õnnestub.

Kusagil teisel pool kõike
On kadunud asjade kodu
Ajakirjade  väljalõiked
Maha pillatud müntide rodu
Üksi hulkuma läinud sokid
Valmis keeranud vaenuköie
Nukujuuksed ja  titelokid
Aga ühte on üle kõige
Üle kõige on kadunud aega
Seal vedeleb suures virnas
Kuhi triiki on taevalaega
Varem tühine, praegu hinnas

Naised saunas

Pildu pererahvas tegi ikka reedeti sauna, see oli külarahvale ammu teada. Et Pildu saun oli küla kõige suurem ja pidas enneolematult kaua sooja ei keelanud pererahvas kellelegi saunamõnusid. Kes tõi kärutäie puid, kes toobiga kalja või õlut, teinekord oli saunatulijal vihtasid kaenla all enam kui endal vaja.  Sotid said sirgeks ja selg puhtaks.

Nõnda juba pea poolsada aastat.

Saun oli ehk pisut kükakile vajunud ja kerisekivid said näiteks eelmisel aastal välja vahetatud, kuid sooja pidas osmik endiselt ja tänu paar aastat tagasi pesuruumi veetud torudele võis pesuvett lausa kraanist lasta.

Ainult rahvast oli poole sajandi taguse ajaga võrreldes vähem, lausa mitu korda vähem. Näe, naistesaunas olid sel õhtul ainult kolm noorikut. Või, noh, kaks neist olid noorikud pea nelikümmend aastat tagasi, üks vast andis noorema naise mõõdu välja, kuigi pealt kolmekümne oli temagi.

Asi seegi, et keegi üksi saunas ei pidanud müttama, oli vähemalt kes vihtles ja selga pesi.

Mehed olid varem leilitamas käinud, nad olid naistele isegi Siimu tehtud koduõlut jätnud. Peale leilis rosinaks kuivamist ja tümaks vihtlemist kulus jook marjaks ära.

Hea magus oli.

Aga salalikult kange...

Ega sellest suurt aru saanud,  jutt kiskus vähe valjemaks ja naeru oli enam, aga naistel oli ju juttu niikuinii palju ja saun teeb alati hea tuju.

Vanemad prouad, Siimu perenaine ja Pildu enda proua istusid saunaedeses ja vaatasid, kuida noorem naine, Vissu tütar, end kreemitas ja õlitas.

Õlu oli uudishimu ketist valla päästnud ja nüüd söandasid naised küsida kõike, mis huvi pakkus.

„Mis sa nüüd teed?"  küsisid nad aeg ajalt, Vissu plika polnud kade ka, seletas muudkui, et „see palsam paneb juksed läikma" ja „jalgu kreemitan, et kannanahk õrn püsiks".

Moorid noogutasid selle peale targa näoga ja tuletasid meelde Rootsi ärakaranud onu käest saadetud pakke Nivea kreemiga, mis oli kindlasti väga kasulik, ainult, et ega seda siis jalgade peale raisatud, hea, kui sõrmed korra nädalas lõhna manu said. Siis jagus kauemaks. Ja juustele oli Aljonuška šampoon parim, pesi puhtaks nagu lamba tagumikuvilla. Sama takuseks ka, aga mida seal viriseda, kõik olid sellised tuustipead.

Kui Vissu-plika äkki tisside peale kreemi mökerdama hakkas läksid Siimu perenaise ja Pildu proua näod õige uudishimulikuks.

„Mis sa nüüd teed?"

„See kreem hoiab büsti kikkis, ei vaju ära. Ma juba ligi kolmkümmend, aga näe – pliiatsitesti teen ika veel naksti ära!"

„Ligi kolmkümmend olid sa kümme aastat tagasi," porisesid mutid.

Jupike aega oli kuulda anult kreemiste käte lätsumist, kui noorem naine end võidis.

„A mis see pliiatsitest on?" ei pidanud Pildu proua siiski vastu.

Vissukas teadis, et see küsimus tuleb. Ta ise ka naine, ta teadis uudishimust kõike.

„See on sedasi, et paned pastaka..." ringi vaadates pastakat silma ei hakanud „või noh, ükskõik mis pulga" – hambahari oli seinariiulis kohe võtta, tont teab küll kelle jagu ja kui vana, aga sopane ei näinud olevat – „ tissi alla ja kui see sinna kinni ei jää, siis on rind veel ilus nagu tüdrukul" lõpetas noorik jutu maha pudeneva hambaharja  kõlina saatel. Selg oli küll tahapoole kõveras, et hambaharja vars jumala pärast kuidagi kinni ei jääks, aga  maha ta kukkus.

Siimu perenaine kommardus ettepoole ja oma lopsakat rinda üles upitades pistis harja peitu.

„Ja sinna see kadus!" ütles ta veel õõnsa häälega harja haihtumist kommenteerides.

Naised lõkerdasid nagu varsapõlves..hääled olid küll juba vanema hobuse vurhvi, kui kes see kuulmas oli.

Kuniks Vissu tütar oma sissemäärimisega hakkama sai,  lõksutasid naised  veel pool küla läbi. Küla oli väike, Vissu noorik kiire ja peagi istusid moorid kahekesi .

„Need imeasjad küll, mida kõike tänapäeval inimesed oma ihuga teevad.. Kreemid ja õlid ja salvid, nagu jessukest pärast surma võiavad end elusast peast sisse. Meie ajal seda ei tehtud ja kas me millegipoolest kehvemad oleme?" Siimu perenaine oli veel äsjasest naerust punaste põskedega ja end peeglist piieldes tundus talle, et ega aeg väga ülekohtune pole olnudki.

„Mis sa räägid, vaata ennast nüüd peeglist, põsed kaelani välja ja kulmud kukuvad kohe suu kõrvale, pole sa enam tüdruk ühti!"

Pidi see Pildu-mutt siis sedasi torkama.

„Minul on vähemalt põsed veel siledad, vaata oma palesid, peenike kortsukribu justkui riisipaber!"

„Ära seleta!"

Pildu proua oli krapsti peegli ees, kuniks Siimu moor end riide sättis uuris ta oma nägu ninapidi vastu peeglit olles küll ühelt, küll teiselt poolt.

No mis sa ütled, oligi nii. Peenike kribuline kortsumuster oli näo ära kündnud. Mis sellest kasu, et põsed ja kulmud oma kohal seisid, kui nahk nende ümber rabarberilehte meenutas.

Nii ei oleks tohtinud Siimu eit talle ikkagi öelda.

„Ma siis lähen!" Siimu perenaise hääl oli tõre.

„Eks sa mine" polnud ka Pildu perenaise toon väga lustiline.

„Oota, anna mu vanamehe hambahari enne tagasi!"

Siimu proua mühatas ja hakkas särgisabasid üles kerima. Kumma.. kumma alla see pagana hari saigi? Ei, siin ei olnud, teise tissi all siis...

Mutid hakkasi tasapisi itsitama. Juba natuke häälega naermagi. Ja lõpuks, kui Siimu perenaine Pildu proua vanamehe hambaharja üles leidis - „Vahi, kuhu puges!" – naersid nad mõlemad jälle nagu varsad.

Sellised tsipa vanemad varsad.

Ütleme, et üsna vana hobuse kombel.

Keelelised iseärasused

"Mis sellel kuulutusel kirjas on?"
"Homme ei tohi siin alevis autoga sõita, kõik peavad jala tööle tulema."
"Jala? Kuule, mees, ma elan siit neljakümne kilomeetri kaugusel ja ei tohi autoga tulla?"
"Seadus on sihuke, mina neid ei teinud."
Küsijad panevad pead kokku, näod surmtõsised. Kas paluda vaba päeva? Ei tahaks hästi, siia sai ju tuldud tööle, töö tegemine on raha, vaba päev on kulu. Kas on mingi võimalus bussiga tulla? Ehk saab kombineerida bussi- ja rongisõitu?
Igaks juhuks tuleb teiselt kolleegilt üle pärida, mis sellel paberil ikkagi täpselt kirjas on.
"Homme peate lemmiklooma tööle kaasa võtma."
"Mis lemmiklooma?"
"Koera. Näed ju, koera pilt on paberil? Kassi võid ka võtta, kui koera pole."
"Kumbagi pole."
"Üldse pole lemmiklooma? Hamstrit ka pole või? No papagoi ikka on? Ei olegi?  Näe, meil valvuritel pole ka muid lemmikloomi kui kalad, igal jumala hommikul tuleb valvur vahetusse oma kalaga!"
Seda öeldes viibatakse laia kaarega valvelaua akvaariumi poole.
"Tõsiselt?" küsijad astuvad akvaariumi poole ja vaatavad seal ringi vilklevaid kalu.
"Millal ma sulle enne tõtt rääkinud olen?"
Vastaja piiksutab väravakaarti ja läheb laialt naeratades õue.
Küsijad uurivad kalu. Vaatavad valvurit. Uurivad jälle kalu.
"Ütle, mis seal paberil kirjas on?" näitab küsija seinale kinnitatud pisikese koera pildiga paberit.
"See on teade homse autovaba päeva kohta"
"Ah, et ikkagi peab ilma autota tulema? Kuidas me saame, meil nii pikk maa tulla?" mure on nägudelt näha.
"No nii hull see asi pole..."
Valvuriproua seletab murelikele murelikele meestele autovaba päeva mõtet: kui elad lähedal, tule jala või jalgrattaga, kui elad kaugel, sõida ühistranspordiga või pargi auto kaugemale ja tule vähemalt mingi maa jala.
Sõnum jõuab kohale, üks väike mure veel kripeldab.
"Öeldi veel, et lemmiklooma peab kaasa võtma."
"Mis jutt see nüüd on?"
"Näe, siin on koera pilt, see pidi tähendama, et lemmikloom olgu ühes."
Seletamine, et tegu on kohaliku kooli vapiloomaga läks keeleliste iseärasuste tõttu pisut puisemalt.
Igatahes järgmisel hommikul olid ukrainast pärit töömehed oma auto tavalise majaesise koha asemel päris kaugele parklanurka jätnud, aga akvaariumikalu käivad nad ikka aeg-ajalt igaks juhuks üle vaatamas: äkki on tõesti igal valvuril oma erinev kiluparv pütis? Võimalik, et vaatavad niisama, ilma tagamõtteta, aga las ma luiskan.

Mida te teete, kui te olete purjus?

Just selline küsimus.
Ja et ei tekiks mingeid kaksipidimõtlemisi: ma olen seda kirjutades võrdlemisi vintis.
Kuna mu maks on mind juba titepõlvest saadik reetnud, siis piisab kahest õllest, et mu koordinatsioon kaoks täielikult ja näitlejat vääriv diktsioon  muutub lapse lalinaks. Seega õukonnajoodikuks ma ei kõlba. Kaks õlut, nina täis ja magama, olgu, et peas on mõtted selged ja kummaliselt külmunud.
Ma olen näinud purjus inimest, kelle diktsioon on olematu, kuid üldine kehaline koordinatsioon selline, mida ma ei suuda ka oma parimail päevil saavutada.
Ma olen näinud süldiloiguna lamavat filosoofi, kes tsiteeris David Hume' , leidmata kahjuks kaasväitlejaid.
Ma olen näinud kuulsaid "A tõ menja uvažaješ?"- jorsse, kes on sel hetkel enda meelest maailmanabad.
Mina pole kindlasti joodik, kuid ma elasin 36 aastat koos alkohoolikuga, ilmselgelt kaassõltlasena, õnneks ei olnud ma eriti raske juhus.
Kord elus alkohoolik, igavesti alkohoolik.
Kord elus kaasssõtlane, igavesti kaassõltlane.
Normaalset suhtumist alkoholi ei taasta iial. Aga milline on normaalne suhtumine?

Hiljem pähe karanud küsimus: miks te end üldse  pisut sassi kammite? Väsimusrigiidsus (minu põhjus)?
Kindlasti on teie põhjus teistsugune. Võibolla olete nii korralikud, et teil ei juhtugi.....

Maailma Parima Vorstivõileiva retsept

Me kõik teame, mis on võileib. Samuti on kõigile mõistetav võileiva alamliigi "vorstivõileib" spetsiifiline koostis.  Nimi annab ära, pole siin midagi keerulist.
Nosin praegu kirjutamisega vaheldumisi Maailma Parimat Vorstivõileiba ja mõtlen, et äkki tahate teiegi selle sõltuvusttekitava roa umbepeent retsepti saada.
Oh, ma pole üldse kade.
Esimene nõue sellise toidu valmimiseks on tühja kõhu olemasolu, tipptulemuse saavutamiseks peab see kõht lausa enda oma olema. Kõik ülejäänu on lihtne nagu polka ja heinategu.
Laduge lauale koostisosad:
Leib
Või
Vorst
Salatilehed
Viilutatud juust
Määrdejuust
Redised
Tomat
Roheline sibul
Till
Hapukoor
(Vabal valikul mida veel kapist välja kukub)
Määrige või ühele leivaviilule
Kleepige või külge salat, puistake salatilehele peeneks hakitud tilli ja sibulat.
Lödistage sinna otsa natuke hapukoort.
Lätsatage peale pisavalt suur juustuviil. Kui juustuviilu suurus on ebapiisav, pange teine veel.
Veel on ruumi ühe salatilehe jaoks, selle peale pange redise- ja tomativiile.
Võtke teine leivaviil, määrige sellele lopsakas kiht määrdejuustu.
Vajutage leiva määritud pool nägupidi tomati- ja redisepalade vastu.
Koristage laud.
Tehke tass teed või kohvi või võtke midagi muud vedelat joomiseks.
Nautige.
Nautige oma vorstivõileiba....

Skoor

Värvitud mune - null.
Värvimata mune - null.
Kohupiimaroogasid - üks kohupiimakook, aga see vist ei loe, sest ahjus põlema minemise eest kook diskvalifitseeriti. Kokk oli ok, koogi enda viga. Igatahes!
Metsas kohatud karud - null.
Metsas tõenäoliselt hängivad karud - vähemalt kaks, vallasema röökiva jõnglasega.
Poja nr 1 saavutus - Usain Bolti rekordite purustamine metsast väljajooksul. Mitteametlik,  kuigi registreerimist tasub kaaluda. Kas karu loetakse dopinguks?
Poja nr 2 saavutus - Võhandu maratoni isikliku rekordi parandamine umbes saja koha võrra. Sinikad ebasündsas kohas.
Kollektiivne saavutus - umbes 40. meetri jaanipäevakartuli mahapanek.
Isiklik saavutus - kanakaka ja kasvuhoone omavahel kokku viimine. Öäkk.

Arvustav

Hommikul tõusen ma üles.
Joon oma kohvi. Sagedamini on mu kohv hoopis tee. Olla midagi muud, kas või tee kohvi asemel on oluline.
Lähen tööle. Mitte, et ma väga tahaks, aga siiani on see üks põhilisi asju, mille eest raha antakse. Heakskiit ja raha, need on olulised.
Tulen koju ja
Teen
Midagi
Vajalikku.
Oh, kaugeltki mitte alati, alati lihtsalt ei jaksa. Enamasti kuuldakse "ei jaksa" asemel "ei viitsi".
See
Ei
Ole
Minu
Mure
Kuulake paremini
Ma tulen toime.
Mõnikord olen jultunud ja olen endaga rahul.
Hõõguv
Punane
Rahulolu
On
Karistatav
Kustkohast võtan ma häbematuse olla rahul? Endaga? Sest teised ei ole ju minuga rahul?
Kerge käeviipe või õpetliku tooniga torgatakse mu enesekindluse õhuloss visinal tühjaks.
Torgatakse mind ennast visinal tühjaks.
Ma olen jälle õõnes. Täiesti tühi, midagi ei ole mind seestpoolt toetamas ja see tunne on
Erakordselt
Kurb
Sest
Ma
Ei 
Saa
Kunagi
Piisavalt
Heaks
Mitte enne, kui ma muudan ennast või oma tegusid.
Mitte enne, kui ma olen keegi teine, mitte see, kes ma praegu olen.
Et olla piisavalt hea ei tohi ma olla mina.
Ja mis kõige hullem: ma teen sedasama teistele.
Tahate, et ma kiidan teid? Hakake kellekski teiseks. Alles siis, hinnang on antud, taipan käe suu peale lüüa.
Hilja
See köis ei katke vist kunagi.