Peale kaklust

Ühes ja samas fraktsioonis on:
parteikooli lõpetanud pühendunud täitevkomitee ametnik ja temaga koos inimene kelle loosungite seas pindalalt suurim on "ära vali endist kommunisti!",
tõsimeelne nats, kes on oma talumatu käitumisega saanud paarist kõrtsist bänni ja kõrtsikakleja, kes on esinenud noornatsi kohta avaldusega, et too joodik tuleks partei vinnivaba pale huvides erakonnast eemaldada.
Neile pole muud vaenlast vajagi,  neerud kaklevad põrnaga ja keskkõrv on põiega tülis, sisevaenlane ühe kaabu alt omast käest võtta.
Samal ajal on misogüünses riigis, kus paljudel on raskusi presidendi sooga leppimisega, ametisse tõusmas naispeaminister.
Ekspeaminister, mees, kes ei näinud uues valitsuses enda jaoks muud kohta kui jälle ainult peaminister, on valiku ees, kas loobuda kolmveerandist oma põhimõtetest ja saada valitsusse või rääkida neli aastat opositsioonis, mida koalitsioon valesti teeb.
Valitsusse on pääsemas erakond, kelle põhilubadus on inimeste pensioniks kogutud raha laialijagamine. Mitte selle raha kasvatamiseks paremate võimaluste otsimine, vaid "näh, teie raha, tehke mis tahate!".  Kihlveokontorid võiksid rikastuda, panustades küsimusele mitmendik rahvast on piisavalt ettenägelik ja otsib võimalusi vanaduspõlve kindlustamiseks.  Kardan, et "seegid igasse külasse!" võiks olla tulevikus uus sama erakonna valimisloosung.
Aga oleks võinud hullemini minna, palju hullemini.
Peaasi, et ei tuleks valitsust "naised, kandke lauda pensionifondide raha eest odavat viina ja siis läheme peksame musti ja pedesid!"

***

Eile oli vastlapäev. Sõin kuklit ja lasin kukalt pügada. Nüüd on pee paksem ja pea pisem.

Töö ja armastus

Üksinda poleks ehk läinudki, noored kolleegid võtsid mind ühes ja nüüd on "Tõde ja õigus" vaadatud.
Ammu on teada, et arvustused mul välja ei tule, ajumaht vist võimaldab ainult üks tähelepanek haaval nähtud filme ja etendusi  töödelda.
Seekord oli Andres Paas inimesena mu jaoks teravaim elamus.
Ajast, mil pentaloogia esimene köide oli kooli jaoks vaja läbi lugeda (just "kooli jaoks", mind ennast selle poole ei kiskunud) mäletan, kui kirglikult emakeeleõpetaja eksponeeris Andrest kui positiivset ürgeestlast, inimest, kellesuguseid enam ei tehta, kuid kelle sarnaseks peaksime kõik tahtma saada.
Mulle ei meeldinud õpetaja veider vaimustus. Ta ei olnud eriline autoriteet, pigem  kuivikulaadne "provvva" ja just seetõttu lugesin raamatu läbi enam-vähem diagonaalis ja üle ühe rea. Kirjandid raamatu kohta kirjutasin olupoliitiliselt korrektselt, toetudes õpetaja jutule. (Tõlge: hea hinne kulus marjaks ära).

No ja filmis...
Sihuke tuim kuju, SIHUKE TUIM, et oma laste sünnid sai (väikese liialdusega) kahe hangutäie vahel teadmiseks võetud ja edasi hangutud. Armastust, mida tolles peres kippus nappima, otsis see mees läbi vihaga tehtud töö.
Nii need lapsed tal läksidki ju lõpuks, sest viha ei liida, vaid lükkab.
Positiivse ürgeestlase asemel nägin meest, kes lõpuks oli üksi oma pere keskel, aga mitte pere ei olnud temast eemaldunud, vaid tema oli nad ise ära tõuganud, sest töö ju... Armastus pidi ju selle töö peale kunagi tulema. Ei tulnud. Ootama ta jäigi, sest siis, kui armastus piilumas käis, ei olnud Andresel aega, siis oli külv pooleli või kraav tarvis kaevata või Pearuga vaja kohtus õigust taga ajada...
Armastus tuli alles Andresel alles nende vastu, kellest ta ilma jäi. Surnute ja kodust läinute vastu. Liiga hilja, liiga vähe.

See lause on arusaadav põhiosas mulle endale ja nii jääbki:
Küllap (ka) tema jaoks oli armastus midagi hirmutavat, midagi, millest head ei tule.
Edit: kirjavigade rohkus on tingitud postitamise kellaajast. Kirjaoskus paraneb koos päikesetõusuga, kontrollitud!

Tolm

Isa vaatas üksisilmi taevasse. Ta seisis juba paar tundi niimoodi, silmad üles tõstetud, pilk klammerdunud aastakümneid nii päeval kui öösel seal pöörlevatel virmaliste tormil. Viimase aasta jooksul olid taevased leegid muutunud ülivõimsaks, enne, kui magnettormide põhjustasid kõigi sidesüsteemide täieliku kollapsi liikusid uudised, mis ennustasid planeedi kindlat hukku poole aasta pärast.
Näis, et uudised eksisid, isa tundis, et paari kuud, mis veel poolest aastast puudu jäi, planeet enam vastu ei pea. Veel täna, enne uut koitu, saab kõik läbi.
Hommikul istus pere laua taga ja vaikis. Kolm aastat tagasi olid nad kokku leppinud, et vahetult enne maailmalõppu laseb isa nad lihtsalt maha, apokalüpsis ei pidanud neid elusana kätte saama. Täna oli see päev mille hommikul istuti viimast korda koos, siis läks igaüks oma tuppa isa viimast heategu ootama, mees ise läks välja, et eesseisvaks teoks end koguda.
Maailm oleks pidanud varem ärkama, kummitas ta mõtteis.
Ainsad mõistusega olendid sel planeedil oleme meie ja meil õnnestus planeet hukule määrata. Ei oleks pidanud hävitama taimi, teisi elusolendeid, lõpuks isegi üksteist. Maailm oli saastunud ja ei toiminud enam nagu häll, vaid piinas neidki väheseid, kes veel alles, kõrbetuulte ja kuivade äikesetormidega. Surma oli ümberringi palju, surra oli lihtsam kui elada. Mõned sajandid tagasi alanud allakäik pidi kohe läbi saama, viimane langus veel....
Isa ohkas, lükkas end lahti toetust pakkunud seinast ja hakkas tagasi sisse minema.
Samal hetkel tabas teda lömastav keeris, viimane mõte "ma ei jõua teisteni..." segunes majast kostva meeleheitliku kriiskamisega.
Siis oli kõik läbi.

***

Naine ajas end põlvedelt püsti, ta lõpetas voodialuse puhastamise. Tolmuimeja oli hiiglaslikke tolmurulle kokku rookides tõesti asendamatu...



###
#eiviitsikoristada

30532320

Kõikide maailma vete põhja näen hommikul teed juues.
Kõik mis selja taha on jäänud peegeldub selles, kõik need miljon naeru ja miljon nuttu, miljon ükskõikset hetke ja igaveseks kadunud kolmkümmend miljonit minutit elu.
Kolmkümmend miljonit viissada kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend minutit.
Siuh.
See jook on eriline, teist taolist pole kunagi olnud ega tule.
Veel kaksteist ja pool minutit voolab minust üle ja ka see tee jääb kuhugi mineviku naerude ja nuttude vahele nagu tolmukübe peeglile.
Ta ei meenu enam kunagi.

Mäletab

Bussipeatuses istub tibatilluke pallikujuline mammi, nukukingades jalad asfaldi kohal korrapäraselt kõlkumas nagu pendlid. Veel natuke ja ootan, et kusagilt ta sügava igavuse värvi rätiku alt lipsab välja kellakägu, et krabiseva häälega kevadet kukkuda, tädi nagu pontsakas käokell.
Mammi kiigutab jalgu ja joonistab asfaldile jalutuskepi otsaga mustreid.
Mustrit.
Ühte kujundit, korduvalt ja korduvalt.
Ta jalge ees loigupõhjas on juba kümmekond pisikest nähtamatut südant ja neid aina lisandub ning lisandub. Pisike krookes suu käoluuki meenutavas näos ei naerata, natuke vesised silmad isegi ei vaata jalutuskepi poole, aga käsi muudkui joonistab...

Klõpsin lülitiga

"Meid rünnatakse!" kostab kehva diktsiooniga mulin akna taga, "kordan: meid rünnatakse!"
Lumehanged otsivad abi, aga see jääb hiljaks. Lumememme on tabanud prantsuse kuritõbi, nina asemel on näos inetu auk ja õhtul ehtatud iglust jääb hommikuks üks foto ja Colosseumi varemed.

Ümberlülitus.
Hiljuti viis üks loetud tekst mõtted tagasi kooliaega. Ei olnud ilusad meenutused. Ma olin imelik omas mullis elav laps, hajameelne ja näo- ning nimemäluta. Hea tava nõuab. siiski ilusa leidmist kõigest, ka halbadest aegadest ja ega väga pingutama ei pidanudki, kuigi kiiksuga mälestused on need kõigest hoolimata.

Esimene tõeliselt hea hetk meenus tollase neljakümne kuuenda kooli trepikoja ülemises otsas, raamatukogu ees oleva ümmarguse akna orvas istumisest. Aknast paistev puiestee oli kevadvihmast pestud, inimesi liikus vähe ja ma lülitusin täielikult ümbritsevast välja, nii täielikult, et tunnikell jäi tähele panemata, vahetunni aegne lärm asendus vaikusega ja ma ei märganud seda ning tagasitulek pärismaailma toimus alles uue vahetunni alguses. Reageerisin täiesti ebaendalikult, ilma hirmu ja segaduseta. Selle päeva lõpuni oli tunne kui oleksin kõikvõimas.
Kordumatu tunne. Tahan veel!
Imelik, aga isegi märkust ei tulnud päevikusse. Äkki langes unistamistund mõne eriti hajameelse pedagoogi õppeainega kokku?
Teine meenutus on tagantjärele kohutavalt määritud mälupilt.
Klassiekskursioon Aegviidu kanti, kari rahutuid eelpuberteedis olevaid lapsi. Me kolistasime õpetaja kannul, õigupoolest millegi vastu huvi tundmata nagu kari lolle vasikaid. See pole pahas mõttes nõnda öeldud, vanus oli lihtsalt selline.
Kusagil oli vaatetorn. Pooled, sealhulgas õpetaja, ei viitsinud torni ronida, enamik, kes ronis, kobistas sealt imekiiresti alla tagasi. Mina vaatasin puude vahelt paistvat järve ja jäin jälle unistama. Ebanormaalne laps, mis muud, hiljem tehti see mulle hästi selgeks.
Mind unustati sinna maha, taevas, kui hea tunne see oli (kuigi ma ei teadnud siis, et olen "kaotatud"). Vaikne, ainult puude hääl ja milline hiiglaslik ruum oli mõtete jaoks, kõik ainult minu päralt!
Lõpuks tulin ikkagi tornist alla, siis avastasin, et olengi puhta üksi.  Täiesti muretult käisin suvalisi radu pidi, nägin inimesi...aga mul puudus juba siis igasugune nägude mälu. Need võisid olla isegi mu koolikaaslased, sest tookord oli metsas meie koolist rohkem lapsi kui üks klassitäis, igatahes mingil hetkel võttis mind rajalt maha keegi, kes nimetas end paraleelklassi õpetajaks ja jättis mind enda lähedale, laskmata mul uuesti uitama minna. Kuulujutt mu kadumisest liikus vist metsas kiiresti. Tegelikult ei tea ma seda siiani, miks see õpetaja mind üldse üles korjas.
Mis hiljem toimus oli ausalt öelda jube.
Tolle päeva ilu oli aastakümneid näoli mutta surutud, alles viimaste aastate jooksul upitan teda üles ja pesen seda sodi maha.
Jälle kord...tahaks veel. Seekord teeks lõpu ümber.


Ümberlülitus.
Mais on mul nädal puhkust ja kontserdipiletid Mumford&Sons'i turneele.  Algusest peale mõtlesin, et päris üksi ei taha minna, ikkagi mu esimene kultuuriüritus välismaal, aga alles kaks päeva tagasi sain vist kaaslase. Õigupoolest pole vana klassiõde veel päris kindel, kui ta ikkagi ei saa või ei taha tulla, siis saab nalja....
Ah, maailm inimesi täis.

Kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi...*

...mu uksest sisse ta ei saa, võib lüüa kasvõi gongi!

Hommikuti magatakse. Hilisel keskhommikul, pakun, et umbes kell kolm, käiakse natuke nosimas (kui nosimist on) ja etskae, juba on kell neli, hilisõhtu naksti käes ja vaja jälle magama minna.
Alles tavaliste inimeste normaalsel magamisajal on küllalt saanud, uni on peaaegu täis. Tekivad sportlikud mõtted. Ootamatult meenus koomilisim fitnessiäpp, mida iial näinud olen ja tõmbasin selle oma telefoni.
Alustasin treeningut. Muidugi ei hakanud ma mingit paigaljooksu või tireleid tegema sel hirmsal öisel ajal, mil ainsateks häälteks on läbi seinte kostuv tuul ja katuselt libisevate lumekamakate maailmalõpusoig.
Mkm, piisab selle äpi kuulamisest. Noor kõrvupaitav meeshääl lugemas inglise keeles, vahelepikitud eestikeelsete arvsõnadega juhendeid. Hääldus eestipärane, kui on kirjutatud, et "ready to go!", siis nii loedki. Parim on "kolm, kaks, üks, take a rest, next".
Naer on ka võimlemine, no ma siis võimlen siin. Intervalltreening, eksole, kui enam naerda ei jõua, siis panen äpi kinni ja teen sellele kirjutades reklaami. Google tõlge pakub äpi nimeks "naine sobivus",  selle nime saamiseks tuleb sõnad ükshaaval tõlkemasinasse pista.
Nonii, sai veits võimeldud, peaks edasi magama. Või nosima?
Äpp ütleks nosimismõtte peale kindlasti "jour tooing itt vrong!"

Olge ise ka terved!










*Puhhi lauluke, mäletate?

Edit: mis blogipuuga küll toimunud on, nagu kilekotte täis meri....? Õhtuleht siin, pornoleht seal,  hea vähemalt, et on olemas teiste inimeste blogilistid.

***** nr 15 (umbes)

Eile oli vaikimise päev.
Mitte ühtegi häälega öeldud sõna.
Meelega tegin nii, õhtul oli kavas vaid üks telefonikõne, aga ajal, mil oli plaanis see teha magasin nagu mätas ja pärast oli juba hilja. Sorry, ema!
Selline päev... Paterdasin mööda maja ringi, seljas hõlst, mille olemasolugi ma võõrastele ei tunnista, pea pulstis ja padjanägu poole lõunani ees ning pitsaviilakas risti hambus. Naised saavad aru. No vähemalt osa neist. Meist. Naistest.
Vaikimine on enesetundele hästi mõjunud, peaks seda sagedamini tegema.
Kahjuks on kannatlikkus kadunud, kolmandat päeva vaatan "Bird boxi", pole veel poole pealgi. Mõte läheb uitama, pooltoored jutud käivad küsivad paberiletuleku luba, ma panen nad ootele.  Mõnest mõttest juttu ei saa, näiteks sellest, et huvitav, kui  Harrison Fordi järel maailma tuntuselt teine puusepp oma järve peal kõndimise trikki tegi, kas ta äkki kogemata siinsamas Peipsil ei olnud? Jaanuaris? Siis on järv ju kuivalt jessukesi täis, olgu jää kui pude tahes.
No ja siis ma vaatasin oma maja. Siit pole keegi peale koera pea kaks päeva õues käinud, ilm on ka minuga mestis ja kõik vanad jäljed lumeteki alla peitnud. Kui maja väljastpoolt vaadata (kaamerast), siis on tunne, et see on tühi. No ja siis tulen ma aknale ja lehvitan iseendale ning telefonist mu käes on näha lehvitav inimene minu kodu aknal.
Etskae, ma olen kodus!
Lollakad mängud, ütleb äkki minus ärganud täiskasvanu.
Peorikkuja, nähvan talle vastu.

Millest ma blogisin kümme aastat tagasi?
Küllap mingi triviaalne teema, uimase rahu ja pikaldase kulgemisega kirjutatud olmelugu. Küll aga on mul meeles, et kümme aastat tagasi sain paar kirja internetilegend Klaarikalt (võibolla mõni mäletab). Esimeses kirjas kutsus ta mind üles patust pööramisele ja õigele teele asumisele ja pärast minu ükskõikset keeldumist needis ta mind ära.
Lahe.
Nii kristlik.
Ta oli üks väga vilets misjonär, arvan.

Õues on nii valge, nii valge. Peaaegu täiskuu ometi. Peaks välja vaatama minema, ehk on mõni täht kukkumas, saaks soovida. Tegelikult ega ikka ei lähe ka, esiteks on külm ja mina ikka veel natuke rikkis ja teiseks on mu soovid alati nii võimatud, et ükskord nägin oma silmaga, kuidas langev täht pärast minu soovi temani jõudmist otsa ringi keeras ja tagasi lendas.
Võibolla ei olnudki täht, äkki oli lennuk.
Mkm, ikka täht oli. Kindel!

Mörisen ja köhin

Osta viina.
Topi viinapudelisse kummelitee pakikesi. See tegevus loob illusiooni, nagu oleks tegemist mingi eriti tervisliku ja öko toote ettevalmistusega.
Las liguneb mõnda aega, varsti on alkohol ilus pissikollane.
Kurista tolle kollase roppusega kurku.  Proovi mitte oksendada. Netist varem nähtud pealkiri, mis väidab, et uriini joomine on tervisele tulus, ei tee oksendamisest hoidumist kergemaks.
Looda, et purjus batsillid su kõris surevad kas alkoholimürgitusse või pohmelli.

Poola torumehe pükstel on paha omadus jätta pool selga paljaks ja sealtkaudu puges külm kõri kallale. Nüüd hingan ettevaatlikult ja pinnapealselt, sest kurgus oleks nagu pikad juuksekarvad, mis tugevamal õhu liigutamisel lehvivad ja ajavad köhima. Köhima ajab ka söömine, õhuvahetus, koridori piilumine, ohkamine, asendi muutus...igasugune elamine ajab köhima, noh. Hääl on ilus ja naiselik. Kes julgeb emakarule öelda, et ta hääl on mörisev korin? Selge, niisiis hääl  ON ilus ja naiselik.
Pildil on köhast vabanenute ohvripuu, altar tühjadele viinapudelitele. (Köh-köh!)

Õõvane

Päev särab kõrgel, tee on pikk
                               ja kuhu rada viib, ei tea.
Kuid vile siiski suul ja muretu on meel,
                sest õndsad on, kes lihtsad peast.
Jalg jala ette, käsi pikalt ees
ma järgnen sellele, mis särab pihu sees
- nii ilus pall, kord roosa, rohekas või sinine,
sees paistab päike ning üks kõndiv inime
kel peos on ilmapall ja huuled viletorus
ning tema palliski on rada, kõndija ja vilejoru.
Käes pisikera helgib kõndijal
ja kera sees on jälle rajal tald.
Kõik käivad ringi kandes oma ilmakera
kus sees on oma ilma kandev silmatera.
Ma pole esimene, pole viimane.
Ei keegi tea, kes viib ja kuhu viiakse.