Õõvane

Päev särab kõrgel, tee on pikk
                               ja kuhu rada viib, ei tea.
Kuid vile siiski suul ja muretu on meel,
                sest õndsad on, kes lihtsad peast.
Jalg jala ette, käsi pikalt ees
ma järgnen sellele, mis särab pihu sees
- nii ilus pall, kord roosa, rohekas või sinine,
sees paistab päike ning üks kõndiv inime
kel peos on ilmapall ja huuled viletorus
ning tema palliski on rada, kõndija ja vilejoru.
Käes pisikera helgib kõndijal
ja kera sees on jälle rajal tald.
Kõik käivad ringi kandes oma ilmakera
kus sees on oma ilma kandev silmatera.
Ma pole esimene, pole viimane.
Ei keegi tea, kes viib ja kuhu viiakse.