Lehed

laupäev, 2. märts 2019

Tolm




Isa vaatas üksisilmi taevasse. Ta seisis juba paar tundi niimoodi, silmad üles tõstetud, pilk klammerdunud aastakümneid nii päeval kui öösel seal pöörlevatel virmaliste tormil. Viimase aasta jooksul olid taevased leegid muutunud ülivõimsaks, enne, kui magnettormide põhjustasid kõigi sidesüsteemide täieliku kollapsi liikusid uudised, mis ennustasid planeedi kindlat hukku poole aasta pärast.
Näis, et uudised eksisid, isa tundis, et paari kuud, mis veel poolest aastast puudu jäi, planeet enam vastu ei pea. Veel täna, enne uut koitu, saab kõik läbi.
Hommikul istus pere laua taga ja vaikis. Kolm aastat tagasi olid nad kokku leppinud, et vahetult enne maailmalõppu laseb isa nad lihtsalt maha, apokalüpsis ei pidanud neid elusana kätte saama. Täna oli see päev mille hommikul istuti viimast korda koos, siis läks igaüks oma tuppa isa viimast heategu ootama, mees ise läks välja, et eesseisvaks teoks end koguda.
Maailm oleks pidanud varem ärkama, kummitas ta mõtteis.
Ainsad mõistusega olendid sel planeedil oleme meie ja meil õnnestus planeet hukule määrata. Ei oleks pidanud hävitama taimi, teisi elusolendeid, lõpuks isegi üksteist. Maailm oli saastunud ja ei toiminud enam nagu häll, vaid piinas neidki väheseid, kes veel alles, kõrbetuulte ja kuivade äikesetormidega. Surma oli ümberringi palju, surra oli lihtsam kui elada. Mõned sajandid tagasi alanud allakäik pidi kohe läbi saama, viimane langus veel....
Isa ohkas, lükkas end lahti toetust pakkunud seinast ja hakkas tagasi sisse minema.
Samal hetkel tabas teda lömastav keeris, viimane mõte "ma ei jõua teisteni..." segunes majast kostva meeleheitliku kriiskamisega.
Siis oli kõik läbi.

***

Naine ajas end põlvedelt püsti, ta lõpetas voodialuse puhastamise. Tolmuimeja oli hiiglaslikke tolmurulle kokku rookides tõesti asendamatu...



###
#eiviitsikoristada



2 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Tuli jube tuttav ette ja ennäe - leidsingi enda blogiposti aastast 2007, oled lugenud? :P


On teil kunagi tulnud mõte endast kui tolmukübemekesest tohutusuures tolmurullis veel tohutusuurema voodiuniversumi all? Ja omakorda neid voodiuniversumeid on miljoneid või miljardeid? Kusjuures voodiuniversumid asuvad hiiglaslikes majauniversumites, mis omakorda lõputult paisudes moodustavad linnu, need omakorda riike, mandreid, maailmajagusid. Meie globaalne maailm on tegelikult üks aatom, päikesesüsteem molekul ja universum rakk tohutus kõiksuse kehandis. Vaat niimoodi mõeldes saad aru iseenda tühisusest ja antud hetkel mina, tühipaljas kübemeke tolmurullis, tahan, et tuleks hea perenaine ja pühiks mu sealt voodiuniversumi alt kus kurat. Ja tuulutage tube, jumala eest!

Kaamos ütles ...

Täitsa mäletan.
Ma arvan, et täna jätan ma oma voodialused tolmurulliuniversumid ellu.
Võibolla homme, võibolla....