Lehed

pühapäev, 3. märts 2019

Töö ja armastus



Üksinda poleks ehk läinudki, noored kolleegid võtsid mind ühes ja nüüd on "Tõde ja õigus" vaadatud.
Ammu on teada, et arvustused mul välja ei tule, ajumaht vist võimaldab ainult üks tähelepanek haaval nähtud filme ja etendusi  töödelda.
Seekord oli Andres Paas inimesena mu jaoks teravaim elamus.
Ajast, mil pentaloogia esimene köide oli kooli jaoks vaja läbi lugeda (just "kooli jaoks", mind ennast selle poole ei kiskunud) mäletan, kui kirglikult emakeeleõpetaja eksponeeris Andrest kui positiivset ürgeestlast, inimest, kellesuguseid enam ei tehta, kuid kelle sarnaseks peaksime kõik tahtma saada.
Mulle ei meeldinud õpetaja veider vaimustus. Ta ei olnud eriline autoriteet, pigem  kuivikulaadne "provvva" ja just seetõttu lugesin raamatu läbi enam-vähem diagonaalis ja üle ühe rea. Kirjandid raamatu kohta kirjutasin olupoliitiliselt korrektselt, toetudes õpetaja jutule. (Tõlge: hea hinne kulus marjaks ära).

No ja filmis...
Sihuke tuim kuju, SIHUKE TUIM, et oma laste sünnid sai (väikese liialdusega) kahe hangutäie vahel teadmiseks võetud ja edasi hangutud. Armastust, mida tolles peres kippus nappima, otsis see mees läbi vihaga tehtud töö.
Nii need lapsed tal läksidki ju lõpuks, sest viha ei liida, vaid lükkab.
Positiivse ürgeestlase asemel nägin meest, kes lõpuks oli üksi oma pere keskel, aga mitte pere ei olnud temast eemaldunud, vaid tema oli nad ise ära tõuganud, sest töö ju... Armastus pidi ju selle töö peale kunagi tulema. Ei tulnud. Ootama ta jäigi, sest siis, kui armastus piilumas käis, ei olnud Andresel aega, siis oli külv pooleli või kraav tarvis kaevata või Pearuga vaja kohtus õigust taga ajada...
Armastus tuli alles Andresel alles nende vastu, kellest ta ilma jäi. Surnute ja kodust läinute vastu. Liiga hilja, liiga vähe.


See lause on arusaadav põhiosas mulle endale ja nii jääbki:
Küllap (ka) tema jaoks oli armastus midagi hirmutavat, midagi, millest head ei tule.
Edit: kirjavigade rohkus on tingitud postitamise kellaajast. Kirjaoskus paraneb koos päikesetõusuga, kontrollitud!


2 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

Ilus kokkuvõte! Väga ilus.

helle ütles ...

Ei oska kohe midagi öelda.
See kunagine käsitlus oli jah selline(õpikupõhine), et loov töö oli elus kõige tähtsam, muidu ei läinud elu edasi. Aga töö teatavasti on raske, nüristav, justkui orjus, ainult hüved, mis töö tulemusena saab, on ahvatlevad. Andres ei osanud elust midagi toredat võtta, et nautida elu kõigele vaatamata.
Võrdluseks Pearu, kes töötas möödukalt, see-eest tundis muul moel elust mõnu. Aga näe, pold ka õnnelik.
Ma olen ju oma ameti tõttu seda teost kümneid kord käsitlenud. Praegu ei oskaks ma üldse lähtuda...