Lehed

Pühapäev, 10. veebruar 2019

Klõpsin lülitiga



"Meid rünnatakse!" kostab kehva diktsiooniga mulin akna taga, "kordan: meid rünnatakse!"
Lumehanged otsivad abi, aga see jääb hiljaks. Lumememme on tabanud prantsuse kuritõbi, nina asemel on näos inetu auk ja õhtul ehtatud iglust jääb hommikuks üks foto ja Colosseumi varemed.












Ümberlülitus.
Hiljuti viis üks loetud tekst mõtted tagasi kooliaega. Ei olnud ilusad meenutused. Ma olin imelik omas mullis elav laps, hajameelne ja näo- ning nimemäluta. Hea tava nõuab. siiski ilusa leidmist kõigest, ka halbadest aegadest ja ega väga pingutama ei pidanudki, kuigi kiiksuga mälestused on need kõigest hoolimata.

Esimene tõeliselt hea hetk meenus tollase neljakümne kuuenda kooli trepikoja ülemises otsas, raamatukogu ees oleva ümmarguse akna orvas istumisest. Aknast paistev puiestee oli kevadvihmast pestud, inimesi liikus vähe ja ma lülitusin täielikult ümbritsevast välja, nii täielikult, et tunnikell jäi tähele panemata, vahetunni aegne lärm asendus vaikusega ja ma ei märganud seda ning tagasitulek pärismaailma toimus alles uue vahetunni alguses. Reageerisin täiesti ebaendalikult, ilma hirmu ja segaduseta. Selle päeva lõpuni oli tunne kui oleksin kõikvõimas.
Kordumatu tunne. Tahan veel!
Imelik, aga isegi märkust ei tulnud päevikusse. Äkki langes unistamistund mõne eriti hajameelse pedagoogi õppeainega kokku?
Teine meenutus on tagantjärele kohutavalt määritud mälupilt.
Klassiekskursioon Aegviidu kanti, kari rahutuid eelpuberteedis olevaid lapsi. Me kolistasime õpetaja kannul, õigupoolest millegi vastu huvi tundmata nagu kari lolle vasikaid. See pole pahas mõttes nõnda öeldud, vanus oli lihtsalt selline.
Kusagil oli vaatetorn. Pooled, sealhulgas õpetaja, ei viitsinud torni ronida, enamik, kes ronis, kobistas sealt imekiiresti alla tagasi. Mina vaatasin puude vahelt paistvat järve ja jäin jälle unistama. Ebanormaalne laps, mis muud, hiljem tehti see mulle hästi selgeks.
Mind unustati sinna maha, taevas, kui hea tunne see oli (kuigi ma ei teadnud siis, et olen "kaotatud"). Vaikne, ainult puude hääl ja milline hiiglaslik ruum oli mõtete jaoks, kõik ainult minu päralt!
Lõpuks tulin ikkagi tornist alla, siis avastasin, et olengi puhta üksi.  Täiesti muretult käisin suvalisi radu pidi, nägin inimesi...aga mul puudus juba siis igasugune nägude mälu. Need võisid olla isegi mu koolikaaslased, sest tookord oli metsas meie koolist rohkem lapsi kui üks klassitäis, igatahes mingil hetkel võttis mind rajalt maha keegi, kes nimetas end paraleelklassi õpetajaks ja jättis mind enda lähedale, laskmata mul uuesti uitama minna. Kuulujutt mu kadumisest liikus vist metsas kiiresti. Tegelikult ei tea ma seda siiani, miks see õpetaja mind üldse üles korjas.
Mis hiljem toimus oli ausalt öelda jube.
Tolle päeva ilu oli aastakümneid näoli mutta surutud, alles viimaste aastate jooksul upitan teda üles ja pesen seda sodi maha.
Jälle kord...tahaks veel. Seekord teeks lõpu ümber.


Ümberlülitus.
Mais on mul nädal puhkust ja kontserdipiletid Mumford&Sons'i turneele.  Algusest peale mõtlesin, et päris üksi ei taha minna, ikkagi mu esimene kultuuriüritus välismaal, aga alles kaks päeva tagasi sain vist kaaslase. Õigupoolest pole vana klassiõde veel päris kindel, kui ta ikkagi ei saa või ei taha tulla, siis saab nalja....
Ah, maailm inimesi täis.

7 kommentaari:

  1. Mul on SEE kuupäev paigas.
    Lüliti teeb klõpsu 2. aprillil.
    Noh, hea seegi, et 1.aprillil lahkumisesest
    lähedastele, kes siin blogiruumis ju olete,
    peaks teatama, tõsiselt... oma siniste näppudega.

    Igatahes, oli nigu oli, aga rõõm oli.
    Mina jään teid mäletama nagu... perekonda,
    jah, sellist mõnusat blogiruumi või -kööki,
    kus igasugu tegelasi oma haput asja idandavad...

    See on kõrgemalt poolt nii seatud, et igavest
    sisselogimist ei ole sulle igavesti antud, aamen.
    Ühesõnaga, Google kirik suleb Google+ kontod.

    VastaKustuta
  2. Ma polnud sellest Munford&Sons bändist enne kuulnudki, nüüd otsisin üles, ja - oh, milline pisarakiskuja!

    VastaKustuta
  3. Mulle nad jubedalt meeldivad.
    Ma poleks elus uskunud, et hakkan kantrit kuulama, aga M&S keeras kõik mu usud pea peale.

    Tohib ma tulen ka?
    Globen või Göteburg?

    VastaKustuta
  4. Sama lugu - kantri pole minu lemmikmuusika, aga Mumford & Sons ajab tibutagi selga.
    Mis ütleja mina olen, kas tohid või ei 😁
    Globen, 21. mai.

    VastaKustuta
  5. Mis kantri?
    Ma pigem liigitaks selle pundi folgi alla. Ehkki ega palju erinevust neil kahel muusikastiilil pole.
    Folkrokk vast sobib paremini iseloomustama Mumfordi ja poegi.
    Aga jah, ma kunagi Tuulekaeras lingitasin nende ühte nende muuvit (kus Idris Elba mängis pimedat) ühele pildile taustaks Fotojahil.
    Pärast veel jõllitasin mitu muuvitki läbi... kuni küllalt sai.

    VastaKustuta
  6. Mulle jäi Marcus Mumford algul silma kui Laura Marlingu saatja, kaasmoosekant. Kiiresti arenema hakkasid nad muusikutena alles lahus olles, näib, et kaks andekat koos ei toetanud, vaid trügisid teineteist.
    Lemmikuks ta jäigi.

    VastaKustuta
  7. "Laura Marling" ei ütelnud mulle miskit, seetõttu otsisin nimetet persooni sinutorust. Mnjah, pean veel seedima...

    VastaKustuta