Joonatan võttis alguses seljast jope, voltis selle ülikorralikult kokku, pani enda kõrvale maha, siis tõmbas tööpükste traksid vöökohale alla ja sättis t-särgi jope peale lappesse. Saapad jalast, sokid sinna sisse peitu.
Jalad hakkasid külmetama. Lund oli küll marlipaksuselt, aga maa kivikõva.
Pükse oli jalast võtta kõhedavõtu, külma pärast, aluspükste allatirimine oli korraga nii külm kui ka piinlik.
Mis teha, Joonatan oli otsustanud. Kui mees ikka midagi otsustab, siis nii peab sündima, olgu piinlik või külm või mõlemat.
Niisiis seisis ta jõel, piireteta purdel, all keerlemas servist külmunud vool.
Sinna Joonatan tahtiski minna. Keerlevasse jääkülma vette, igaveseks, lõplikult, kohe. Enne sillale tulekut, kodus, oli ta täpselt teadnud kuidas see toimub. Kuidas ta oma riided korralikult kokku paneb, sest need ei olnud tema otsuses süüdi, kuidas ta end sirgelt tumedasse vette kukutab, pritsmed kaldalumme sulanud haavlitäppe jätmas ja kuidas ta liikumatult põhja vajub ning isegi seda oli ta kujutlenud, kuidas kalad lainete rahunedes teda uudistama tulevad. Särjed siblivad juustes ja haugid haukavad varbaid. Selle kohani jõudnult läks Joonatani silm kodus alati natuke niiskeks.
Riided olid lappes ja kuhjas, saapad hunniku otsas. Porgandpaljas Joonatan kippus näksiva õhu käes aina rohkem kössi vajuma, niimoodi oli raske eneseväärikust säilitada. Tuli tegutseda, plaan ootas elluviimist.
Joonatan ajas selja sirgeks ja lasi end kukkuda nagu saetud puu. Ta kukkus. Kukkus. Kukkus.
Jägmisel hetkel ärkas Joonatan umbes saja meetri kaugusel sillast, suu sellist vandumist täis, et oleks ta vanaema seda kuulnud, oleks mutike Joonatanil käskinud mitte ainult seebiga suud pesta, vaid ka pesupulbrit lusikaga peale süüa. Joonatan ropendas ja lõdises ja jooksis ning kui ta alguses oli kirunud ainult külma pärast, siis mida lähemale jõudis kodu, seda enam oli kirumises enesekriitikat sillale minemise mõtte suhtes.
Juuksed külmusid, näpud ja varbad olid valged ja näisid nii haprad, et Joonatan kartis läbi võsa joostes, et need murduvad krõpsudes küljest ja taguotsa peale pudisenud lumi vist ei sulanudki enam.
Õnn, et kodu oli nii lähedal. Vedamine, et Joonatan oli ukse ära minnes lukku panemata jätnud, arvates, et milleks enam... Vahva, et vesi pliidil pajas oli soe, nii soe, et plekist lastevann, kuhu Joonatan enda kõhetu kuju hoogsalt toppis sai kiiresti sulavate ihuliikmete koledat valu täis.
Poolteise tunni pärast, kui päästeametnikud koos vallavanemaga uksele kloppisid, istus Joonatan küdeva ahju suu ees, kopsik kuuma moosiveega nina all.
"Sul on kõik korras? Oh, no kes see siis...purdel olid kellegi riided, arvasime algul, et sina läksid jõkke, kohe hea meel sind näha...mure muidugi ka, keegi on ikkagi jões..."
Algul otsustas Joonatan vaikida. Siis mõtles, et jõuluaeg ikkagi, miks peaksid päästeameti mehed külmas jões solistama...
"Eee...need minu riided, ärge pange pahaks! Ma siin..eee...talisuplemist proovisin, pole ikka minu jaoks...."
Pireke aega olid kõik vait ja mõtlesid omi mõtteid.
"Ära siis teinekord rahvast sedasi ehmata..." ütles vallavanem lõpuks aeglaselt.
"Ära jah...tule parem meite poole sauna, saad tiigis end jääauku jasta ja kohe saunas konte sulatada, sul jõgi kaugel..." lausus päästeametnik, kes lähemal vaatamisel osutus Joonatani naabrimeheks metsa tagant.
"Tead, tule parem ülehomme vallamajja, sa nii peenike poiss, jääaugus käijatel peaks veidi rohkem liha luudel olema, tule rahvatantsu tegema. See kasvatab natuke musklit ja eks meil on meeshingi juurde kogu aeg vaja!" Suurte meeste tagant piilus pisike konstaablipreili ja ütles ka sõna sekka.
"Jah," ütles Joonatan vallavanemale, "Tulen," sõnas naabrimehele, "Mis kell peab kohal olema?" küsis konstaablipreili käest.
Hiljem moosivett edasi juues oli Joonatan vägagi kahevahel. Oli see siis hea, et ta jõkke tikkus või paha. Mine võta kinni. Samas...minna jäätükkide vahele sellepärast, et kogu maailmal näis parem olevat kui temal..? Sellepärast, et tuba oli kuuseta, kõle ja tolmune, et lauale ei olnud keegi pipstükke ladunud...Joonatan viskas paar halgu veel pliidi alla ja hiivas oma soojaks sulanud ahtri tabureti pealt üles.
Keldrist vaja kartulid üles tuua, külmikus on tükk pekist searibi. Ahjukartulid oleks omal kohal, kuniks need küpsevad, jõuab vaibad lumelõhnaliseks saputada.
Postitused
