Lehed

teisipäev, 18. detsember 2018

Mõttemängud





Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.  Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.
Wanda istus peegli ees. Lambid ümber peegli olid valusad, aga Wanda vaatas ennast emotsioonitult. Laiali hõõrutud ripsmetušš, padjapüürile jäänud puuder, kuklast pulstis juuksed ...naiseloli ükskõik. See oli mask, mitte tema ise. Täna oli viimane hommik, kohe võis ta oma maskist loobuda.
„Ma siis lähen"
Sveni hääl oli nõutu. Midagi pidi ju ütlema, päris sõnadeta oli ka veider lahku minna. Lgi viisteist aastat ikkagi.
Mees astus ebaleva sammu Wanda poole. Suudleks teda abaluude vahele? Pealeale? Õlale?
Ei tea.. naine oli nagu jää, külmus õhkus temast kui tõukav käsi. Ta ei pööranud pead, vaatas peeglis iseendale ainiti silma ja vaikis.
„Ma siis lähen"
Midagi murdus. Mees pööras end järsult ja läks. Viimast korda.
Wanda mõtles, kas ta peaks nüüd ehk nutma hakkama?  Ta puuris oma pilgu läbi peegli veel sügavamalt iseendasse ja proovis mõelda kurbi mõtteid, lahkuminek ikkagi.
Ei midagi, mitte midagi.  Kergendus, heameel, et see läbi oli, mõtted õhtusest söögitegemisest...ei midagi kurba. Kui, siis õige pisut, nagu oleks surnud vana hamster, kelle elu oli niikuinii juba piina ja karvutust täis.
Nüüd on ta läinud.
Wanda tõusis raskelt, öine rammestus oli küll hea, kuid väsitav.
Veel viimast korda viskas ta pilgu peeglisse. Seda nägu ei näe ta sealt enam iial.
Üks osa elust on läbi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar