Suplus

Joonatan võttis alguses seljast jope, voltis selle ülikorralikult kokku, pani enda kõrvale maha, siis tõmbas tööpükste traksid vöökohale alla ja sättis t-särgi jope peale lappesse. Saapad jalast, sokid sinna sisse peitu.
Jalad hakkasid külmetama. Lund oli küll marlipaksuselt,  aga maa kivikõva.
Pükse oli jalast võtta kõhedavõtu, külma pärast, aluspükste allatirimine oli korraga nii külm kui ka piinlik.
Mis teha, Joonatan oli otsustanud. Kui mees ikka midagi otsustab, siis nii peab sündima, olgu piinlik või külm või mõlemat.
Niisiis seisis ta jõel, piireteta purdel, all keerlemas servist külmunud vool.
Sinna Joonatan tahtiski minna. Keerlevasse jääkülma vette, igaveseks, lõplikult, kohe. Enne sillale tulekut, kodus, oli ta täpselt teadnud kuidas see toimub. Kuidas ta oma riided korralikult kokku paneb, sest need ei olnud tema otsuses süüdi, kuidas ta end sirgelt tumedasse vette kukutab, pritsmed kaldalumme sulanud haavlitäppe jätmas ja kuidas ta liikumatult põhja vajub ning isegi seda oli ta kujutlenud, kuidas kalad lainete rahunedes teda uudistama tulevad. Särjed siblivad juustes ja haugid haukavad varbaid. Selle kohani jõudnult läks Joonatani silm kodus alati natuke niiskeks.
Riided olid lappes ja kuhjas, saapad hunniku otsas. Porgandpaljas Joonatan kippus näksiva õhu käes aina rohkem kössi vajuma,  niimoodi oli raske eneseväärikust säilitada. Tuli tegutseda, plaan ootas elluviimist.
Joonatan ajas selja sirgeks ja lasi end kukkuda nagu saetud puu. Ta kukkus. Kukkus. Kukkus.
Jägmisel hetkel ärkas Joonatan umbes saja meetri kaugusel sillast, suu sellist vandumist täis, et oleks ta vanaema seda kuulnud, oleks mutike Joonatanil käskinud mitte ainult seebiga suud pesta, vaid ka pesupulbrit lusikaga peale süüa. Joonatan ropendas ja lõdises ja jooksis ning kui ta alguses oli kirunud ainult külma pärast, siis mida lähemale jõudis kodu, seda enam oli kirumises enesekriitikat sillale minemise mõtte suhtes.
Juuksed külmusid, näpud ja varbad olid valged ja näisid nii haprad, et Joonatan kartis läbi võsa joostes, et need murduvad krõpsudes küljest ja taguotsa peale pudisenud lumi vist ei sulanudki enam.
Õnn, et kodu oli nii lähedal. Vedamine, et Joonatan oli ukse ära minnes lukku panemata jätnud, arvates, et milleks enam... Vahva, et vesi pliidil pajas oli soe, nii soe, et plekist lastevann, kuhu Joonatan enda kõhetu kuju hoogsalt toppis sai kiiresti sulavate ihuliikmete koledat valu täis.
Poolteise tunni pärast, kui päästeametnikud koos vallavanemaga uksele kloppisid, istus Joonatan küdeva ahju suu ees, kopsik kuuma moosiveega nina all.
"Sul on kõik korras? Oh, no kes see siis...purdel olid kellegi riided, arvasime algul, et sina läksid jõkke, kohe hea meel sind näha...mure muidugi ka, keegi on ikkagi jões..."
Algul otsustas Joonatan vaikida. Siis mõtles, et jõuluaeg ikkagi, miks peaksid päästeameti mehed külmas jões solistama...
"Eee...need minu riided, ärge pange pahaks! Ma siin..eee...talisuplemist proovisin, pole ikka minu jaoks...."
Pireke aega olid kõik vait ja mõtlesid omi mõtteid.
"Ära siis teinekord rahvast sedasi ehmata..." ütles vallavanem lõpuks aeglaselt.
"Ära jah...tule parem meite poole sauna,  saad tiigis end jääauku jasta ja kohe saunas konte sulatada, sul jõgi kaugel..." lausus päästeametnik, kes lähemal vaatamisel osutus Joonatani naabrimeheks metsa tagant.
"Tead, tule parem ülehomme vallamajja, sa nii peenike poiss, jääaugus käijatel peaks veidi rohkem liha luudel olema, tule rahvatantsu tegema.  See kasvatab natuke musklit ja eks meil on meeshingi juurde kogu aeg vaja!" Suurte meeste tagant piilus pisike konstaablipreili ja ütles ka sõna sekka.
"Jah," ütles Joonatan vallavanemale, "Tulen," sõnas naabrimehele, "Mis kell peab kohal olema?" küsis konstaablipreili käest.
Hiljem moosivett edasi juues oli Joonatan vägagi kahevahel. Oli see siis hea, et ta jõkke tikkus  või paha. Mine võta kinni. Samas...minna jäätükkide vahele sellepärast, et kogu maailmal näis parem olevat kui temal..? Sellepärast, et tuba oli kuuseta, kõle ja tolmune, et lauale ei olnud keegi pipstükke ladunud...Joonatan viskas paar halgu veel pliidi alla ja hiivas oma soojaks sulanud ahtri tabureti pealt üles.
Keldrist vaja kartulid üles tuua, külmikus on tükk pekist searibi. Ahjukartulid oleks omal kohal, kuniks need küpsevad, jõuab vaibad lumelõhnaliseks saputada.

Lugemisest, hästi pinnapealselt

Lapsena lugesin palju.
Väga palju, eriti, kui võrrelda praeguse mõttelaiskuse ajastuga mu elus.
Kõik läks järjest, oli see siis "Trummlööja saatus" või gooti kirjas piibel - mõlemad olid põnevad ja panid fantaasia lendama. Kui raamatul oli lõpp puudu, sai selle ise juurde mõelda, pisiasi!
"Pollyanna lõpp oli kadunud. Kollakas servist sakiliseks elatud köide, läbi sõja ja kolimiste veetud, lõpust mõni(kümmend?) lehekülge kadunud.
Minu Pollyanna jäigi masendunult jalutuna voodisse. Olenevalt tujust võisin oma väljamõeldistes jättagi ta sinna, lasta tal viiskümmend kilo kosuda ja piinarikkalt suretada Pollyanna lamatistest tekkinud gangreeni või tõsta peategelane üleöö jalule koos äkki ilmnenud virtuoosse klaverimänguoskuse ja isetekkelise baleriinitalendiga.
Ei mäleta enam, kumb värv - must või valge - prevaleeris. Muide, ma ei tea siiani, kuidas tal läks.
Nüüd ei ole see enam oluline ka, kui aus olla.
Veel toredam oleks olnud lugeda "Väikest tikumüüjat" või "Mumuud", kui need oleks jäänud lõputa...
Mis seal's ikka. Mulle meeldivad ilma lõputa lood.

Mõttemängud 2

Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.
 Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.
Sven vaatas peegli ees istuvat naist. Kummaline olukord, naise nägu oli nagu pastellmaal, millest kellegi raske käsi oli hõõrudes üle käinud. Ainult pilk oli elus, täis kurbust ja viha.
Sven ei osanud midagi öelda.
"Ma siis lähen?"
Sama hästi oleks see võinud olla "Koerad on loomad" või "Muru peaks niitma". Wanda õlalt libises seljale sassis juuksesalk. Sven sirutus alateadlikult naise poole, keha mäletas, kui hea oli Wanda juukseid sasida.
 Ei, kui lõpp, siis tulgu see kohe.
"Ma siis lähen!"
Sven pööras järsult, uks ta selja taga vajus sneprisse, külm õhk lõi nagu vesi vastu nägu. Läheks baari, telliks kurbuse uputamiseks külma viina, mõtles mees. Milleks? Sven taipas, et polegi ju midagi uputada. Kuidagi nagu läbi piimklaasi paistis olnu, leebe ja udune. Siidfilter, millest läbi ei paista midagi teravat.
Mees astus esmese sammu minevikust välja.
Veel viimast korda tundis ta enda küljes Wanda lõhna.
Üks peatükk sai otsa.

Mõttemängud

Mõlemad teadsid, et see oli viimane hommik koos.  Mitte kunagi enam ei pidanud Sven tulema Wanda juurde, see asi sai läbi.

Wanda istus peegli ees. Lambid ümber peegli olid valusad, aga Wanda vaatas ennast emotsioonitult. Laiali hõõrutud ripsmetušš, padjapüürile jäänud puuder, kuklast pulstis juuksed ...naiseloli ükskõik. See oli mask, mitte tema ise. Täna oli viimane hommik, kohe võis ta oma maskist loobuda.

„Ma siis lähen"

Sveni hääl oli nõutu. Midagi pidi ju ütlema, päris sõnadeta oli ka veider lahku minna. Lgi viisteist aastat ikkagi.

Mees astus ebaleva sammu Wanda poole. Suudleks teda abaluude vahele? Pealeale? Õlale?

Ei tea.. naine oli nagu jää, külmus õhkus temast kui tõukav käsi. Ta ei pööranud pead, vaatas peeglis iseendale ainiti silma ja vaikis.

„Ma siis lähen"

Midagi murdus. Mees pööras end järsult ja läks. Viimast korda.

Wanda mõtles, kas ta peaks nüüd ehk nutma hakkama?  Ta puuris oma pilgu läbi peegli veel sügavamalt iseendasse ja proovis mõelda kurbi mõtteid, lahkuminek ikkagi.

Ei midagi, mitte midagi.  Kergendus, heameel, et see läbi oli, mõtted õhtusest söögitegemisest...ei midagi kurba. Kui, siis õige pisut, nagu oleks surnud vana hamster, kelle elu oli niikuinii juba piina ja karvutust täis.

Nüüd on ta läinud.

Wanda tõusis raskelt, öine rammestus oli küll hea, kuid väsitav.

Veel viimast korda viskas ta pilgu peeglisse. Seda nägu ei näe ta sealt enam iial.

Üks osa elust on läbi.

Kui äri liiga hästi edeneb

Kes näosaadet trehvasid vaatama - kas ka teile tuli Seemani pilaforzat vaadates meelde Ursula "Väikese merineitsi" filmist?  Selline?
Käisime kümnese seltskonnaga oma traditsioonilisel finaalsaatereidil,  heade sõpradega on  jaburaimgi üritus vaatamist väärt. Me pole käinud ainult esimesel finaalil.
No ja kui juba linnas, siis sai üksiti ka poodides käidud.
Mul oli oma nimekiri peas juba valmis, kui mant autosse pandud sai, võisin endale lubada lihtsalt kolamist. Kõik blingipoed sai läbi jalutatud, mida säravam, seda naljakam. Mida kõike ei müüda...
Peaaegu liiga hilja tuli meelde, et mu pahtli...vabandust, kreemipotsik oli tühjaks saamas. Noh, kosmeetikakaupu müüvat poodi nägin, siis meenus. Jalutasin riiulite vahel, seda, mida otsisin kohe ei leidnud. Nagu kombeks, lähenes mulle müüja ja küsis, kas ta saab aidata. Ikka saab, ütlesin, mis otstarbelist võõpa vajan ja müüja suunas mind sujuvalt lähima riiuli juurde. Praktiliselt kalleim bränd poes, sõrmeotsasuuruse lauvärvipotsiku hinna jõudsin fikseerida - 87 eurot. Ossapaganküll...
"Palun vabandust, aga teil on ju ka odavamaid kaubamärke?"
Sellist tüdimust, nagu teenindaja näkku ilmus olen ma viimati näinud üle jõu ja oskuste käivate matemaatikaülesannete kallal punnitavate laste nägudel.
Proua ajas end eriti sirgeks, vaatas mulle ülevalt alla (seda küll sõna otseses mõttes, ma olen lühike) ja ütles jäiselt: "Ma arvan, et teie võiksite Selverist vaadata!".
Vaata aga, ju sellel poel läheb eriti hästi...
Kõrvalpoest sain kiiresti, mida otsisin, müüja oli meeldiv ja asjalik. Irooniliselt peab mainima, et poes, millest otsitu ostsin, ei onud Selver, kuid seal kehtis sooduskaardina Selveri kliendikaart.

Kuidas võõra raha eest ellu jääda

Eile oli tore päev, parimaid üle paari aasta. Ei,  ma ei võitnud loteriiga, ei leidnud mustast sametist kotikest briljantidega ega avastanud, et mu kraanist voolab nafta. Ei midagi nii odavat, mul vedas veel rohkem.
Kuidas arvestada rahasse ümber hetke, mil su varvastest kaks millimeetrit ettepoole, sind riivamata kukub kuuendalt korruselt visatud tiibklaver?
Paar viimast aastat olen sõdinud väsimuse, aneemia, puruks kraabitud naha ja peavaludega. Terve viimase aasta jooksul on perearst mind hoiatanud, et osa mu organeid on otsustanud lusika nurka visata. Ise lõin käega - mida ikka teha, ealised iseärasused ja eks inimese jõud on limiteeritud ning küllap olen enda jao lihtsalt ära kulutanud.
Kuni perearst suutis saatanale nime panna ja mind Tartusse õige eksortsisti juurde saata. Ja seal - miraakel, miraakel! - tuli välja, et ma kvalifitseerun Eriti Kalli Ravimi saajate hulka.
Kolme kuu pärast, kui enne muidugi trammi alla ei jää, peaksin oma vana mina tagasi meelitanud olema.
Jess!
Muide, esimese kuu pillide karpi kätte saanuna pigistasin käekoti tugevas embuses vastu rinda, piilusin vasakule ja paremale ning sibasin kiirel tibusammul autosse, kohe enda järel uksi lukustades.  Ega ma eriti tihti ei saa ju kotipõhja peita tabletikarpi, mille hind ilma haigekassa toeta oleks sama suur, kui mu aasta palk. Neid karbitäisi söön ma lõpuks ära kolm. Kolme aasta palk hammaste taha kolme kuuga.... Vastu saan tervise.
Täiesti jumalik diil.

Eile ma sõitsin trammiga

Sõitsingi.

Trammis oli tore pägalik, kes rääkis, endal silmad nagu tõllarattad, et tal on seljakotis NII SUUR pulgakomm, et seda saab nädal aega järjest süüa ja otsa ei saagi.  Ja kui ta oli välja uurinud, et mina kavatsen trammist maha minna enne lennujaama, siis hoiatas ta veel enne, kui ise bussijaama juures trammist väljus, et ma ikka õiges kohas maha läheks ja ennast kogemata lennujaama sõidutada ei laseks. Ma lubasin tähelepanelik olla.

Läksin linna kui tavaline rumal maakas ja tagasi tulin juba tunduvalt koolitatumana – diplom millel kiri, et olen edukalt läbinud inimestega manipuleerimise kursuse tänasest sahtlis ja puha. Loomulikult pole diplomil õpipäeva sisu nii ausalt välja kirjutatud, see on minu probleem, et mina just tolle serva õpetusest kõige põhjalikumalt tudeerida võtsin. Lisaks olin ma terve koolituspäeva häirivalt pinges, kuid suutsin oma maski nii osavalt kanda, et piinlikke olukordi ei tekkinudki, polnud väga hull – kuus inimest pluss coach, hõlmatav hulk. Ainult lõuna ajal pagesin sööklast veidi kiiremini kui viisakas olnuks, jättes kaaslase oma taldrikut noolima. Liiga palju inimesi.

Ma olen tubli. Just.

Kuidas te, linlased, Ülemistes endale vajalikud poed üles leiate?  Virtuaalinfo tahvli ees seistes suutsin plaanilt poe küll üles leida, kuid kohale kunagi ei jõudnud. Läksin ehk valesse suunda? Või kükitas pood mind lähenemas nähes kärmesti teiste selja taha ja ootas, kuni ma mööda marssisin? Metsas ära ei eksi, poes...õudne!  Tartu lõunakeskuse infotahvel viskab, kui ma ei eksi, otsijale punase niidi ette: „Sina oled siin, mine mööda seda rada"...

Ülemistes oled Punamütsike.

Praegu vol 2

Ma olen saatan, olen ingel, olen saatan
See sõltub hetkest kumma õla poole vaatan
Ma tahan head ja halba teen ma samamoodi
Kuid kõndimiseks antud köit ei saagi loodi
Teen köiest lasso, tahan õnne  püüda kinni
Saab köie kaela õnn, tal välja läheb hingki
Nüüd lasso otsas õnne nahast dirižaabel
Ja mina tolknen õhus. Maha saaks veel...?

Ein Volk, ein Reich, ein Führer

Kõike on vaja madaldada, rünnata, maatasa tampida.  Juba ka füüsiliselt. Pole mõnusamat probleemide lahendamise viisi kui vana hea "natuke togimist", litakas jalaga ja pedeks sõimamine. Naistele koolihariduse andmine mõjub iibele halvasti, kurejuttudest loobumine on pedofiilia populariseerimine, homopropaganda paistab igast nurgast ja ärgem unustagem neid kahtesadat kaheksakümmend viite miljonit  (veerand Aafrika inimestest otse Eestisse!) õõnespuitpealast, kes meie piiride poole marsivad.
Rakvere põhiline valimislubadus, kõigi valimislubaduste ema - mitte enam lubada Rakvere firmamärgiks kujunenud erilist keskväljaku jõulupuud - on uhkelt täidetud, linnakunstnik asendatud õige orientatsiooniga inimesega. Küll pedefilmifestivalist ka jagu saadakse, muidu ju pedepealinna nimest lahti ei saa.
Ma ei taha sellist riiki.
Õnneks ma seda ei näe ju ka, sest sotside valijana saadetakse mind kaabuparteilaste fännide lubaduste kohaselt kas Siberisse (tekib küsimusi...?) või rahvuse puhtana hoidmise nimel lihtsalt maalt välja. Seniseid arenguid jälgides pole välistatud ka võllapuudega palistatud alleed.

Mul viskas praegu kaane pealt.
Juba reklaamitakse saadet, kus saab sõna mureliku näoga vana mees, ehtne eestlane Muhumaalt, kes räägib suu puhtaks. Seletab, kuidas asjad TEGELIKULT olid. See, mis videos näha oli, on silmapete. Katkumist, vargust ja löömist ei olnud, kõik oli viisakas, palun-tänan, kõik olid rõõmsad ja lõbusad, nii see, kes karjus "Kasi minema, kuradi pede!" kui see, keda lohistati mööda lossiesist platsi. Mikser plaksutas poodud mikserit nähes käsi ja Raik tänas kättpidi inimest, kes talle näkku röökis "Kao oma Narva tagasi!" (mis tekitab JÄLLE küsimusi...)

Martin Niemöller:

Kõigepealt tulid nad sotside järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud sots.
Siis tulid nad ametiühingutegelaste järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei kuulunud ametiühingusse.
Siis tulid nad juutide järele ja ma ei öelnud midagi, sest ma ei olnud juut.
Siis tulid nad minu järele ja kedagi ei olnud enam alles, kes oleks saanud midagi öelda.

Notsember

Vihm peseb pääsupesad seinalt maha

puulehed ammugi on vaibakirjaks

kass kärmelt otsib kohta ahju taha

ka päiksetõusuaeg on jäänud hiljaks

puuvõrad punuvad end ise korviks

tuul õige pisut aitab, üsna natuke

paar luike sätib minekule, tormiks

kisub ja hanelaul on päris nutune

Üks tihane käis aknal, tuli meelde

ei, ta ei lähe ise lõunamaale teele

just täna hommikul käis koputamas

mis siis, et  toit veel alles puus ja maas

kes teab, ehk lumi juba maas on reedel

ja järvepind on kohe puhas peegel...