Kurdiks muusika saatel, see pole vist eesmärk?

Öösel koju sõites vedasime kihla, kas jõuame koju enne päikesetõusu või pärast.
Napilt enne jõudsime, mul oli koju pikim maa ja kohal olin kasinasti enne nelja, isegi magama sain paar minutit enne päikese ärkamist. Õues oli muidugi juba valge, päevatera oli ringutades valguse valla lasknud.

Üks asi jäi eilsest kontserdist südame peale, vaevalt, et sihtgrupp seda loeb, aga välja ütlemata ka ei saa jätta.
Rahvast oli palju, ilm imeline, kontsert andis hingele suurema suhkrusaia, kui lootsin. Paljud pered olid tulnud lastega, miks ka mitte.
Aga kallid lapsevanemad, kes te mu juttu siit niikuinii ei loe - kui on kavas kogu perega minna kontserdile, kus peale "Põdra maja" ja "Kati karu" ka tunduvalt rajumat muusikat lastakse - pange oma lastele kõrvaklapid pähe!
Paarikuised imikud ilma igasuguse kaitseta sellise müra sees on kole vaatepilt. See, et titt magab, ei ole õigustus. Muidugi ta magab, ta on väsinud, aga see ta kuulmist ei päästa.
Võibolla juba järgmisel kevadel ei kuule ta enam puulehtede sahinat, veel paar kontserti garanteerib, et tulevikus pole talle pinginaabri poolt sosistades etteütlemisest kasu ja need kahjustused on enamasti pöördumatud.
Mul on jälgida metalliga tegeleva ettevõtte terve tsehhi töö. Täiskasvanud inimesed. Kõik tööd pole lärmakad, kuid kui mõni aasta tagasi pidasid nii mitmedki nõudmist mürafooni tõusmise korral kasutada kõrvaklappe oma isiklikku ellu sekkumiseks, siis nüüd on nii, et kui ligi 1500. ruutmeetrise ruumi ühes otsas tõuseb mürafoon üle 70. detsibelli, lähevad ka kaugeimates töökohtades lupsti kõrvaklapid pähe.
Teie lapsed ei tea klappe küsida. Nad jäävad lihtsalt kurdimaks.

Aa, kui juba lapsevanemate töötlemiseks läks, siis laske lastel harjutada põrsa moodi söömist ka. Jälgisin ühte toredat tütarlast, kes maas istudes üritas süüa midagi, mis eemalt meenutas turbonuudleid. Lauakombed olid lapsel viis pluss, see muutis ta söömisponnistused ülikeeruliseks. Maas istudes, toit plastiktaldrikul samas jalge ees, on väga keeruline olla korraga kombekas ja näljane. Piiga punnitas noa ja kahvliga natuke liiga lühikesi nuudleid kokku kerida, samas kui oleks võinud matsi moel taldriku ülespoole tõsta ja lihtsalt kahvliga toitu suhu hanguda.
Äh, tegelikult pole see mingi etteheide. Preili sõi igati kombekalt ja kõrvaklapid-tropid olid selle pere lastest kõigil :D

Higistamine ja hala, ei midagi mõistlikku

Troopika ei sobi mulle.
Ühel eriti umbsel õhtul tuli idee panna telk keset õue ja siis seal loodetavat öist jahedust endasse imeda. Õu on, telk on, öö on ka - aga jaksu pole.
Väga elavalt visualiseerus kujutlus telgi püstipanekust. Algul panen põhja maa külge kinni. Esimene vai, teine vai, kolmas vai. Siis näen, et teine vai on esimese suhtes vales kohas, telgipõrand tikub rombiks. Tõmban selle maast välja, kolmas vai tõmbamist ei vaja, see tuleb ise lupsti üles. Olgu, pistan neljanda vaia maasse, siis teise...kus kolmas on? Assapagan, telgipõhja alla jäi. Katkun mõne teiba üles, saan vaia kätte. Kogu aeg pöörlen ja tiirlen, telginöörid on alatult ennast mu pahkluude külge keerutanud. No aga seep peab...või ikka vaiad, vaiad peavad maasse minema! Üks nööridest on ennast juba randme külge keeranud, kui telgipõhi kinnitatud saab. Pole hullu, harutame...mismõttes kaks nööri on telgipõhja alt läbi?
Ja nii edasi ja nii edasi ning hommik leiab mind veidrate sidumismängude ohvrina keset õue suurt kollakaspunast tõuku tõuku mängimas ja haleda häälega appi hüüdmas.
Uhh....jääb ära!

***

Tšellopoisid homme, tegelikult juba täna. Jee!
Seal on palju inimesi.
Aga nad on suuremas osas võõrad, nendega ei pea suhtlema, kui tõesti hirm hakkab.
Ja lõpuks olen otsustanud, mida selga panna.
Või paneks ikka tolle teise kleidi?
Ega seelik ja pluus ju ka vilets valik pole, võtaks hoopis need?
Pagan, ma teadsin ju hetk tagasi, mida ma selga panen ja nüüd jälle nullpunktis...

***

Unenäod.
Täiesti jaburad ja täis võõraid nägusid ning ebaviisakaid inimesi.
Näiteks ühe väga tuntud laevafirma piletimüüja, kes ei müünud mulle oma firma rongile (unes on ka laevafirmadel rongijaamad!) piletit põhjendusega "ma TEILE ei müü. Ei taha ja ei müü!"
Kui ma pidanuks pärast sellest unest ärkamist suhtlema tolle laevafirmaga, oleks ma saanud ebaviisakate klientide top kümnesse, ma olin tegelikult terve järgmine päev nende peale jube pahane.
Nii, et kui kunagi keegi teie vastu peaks ilma igasuguse näiva põhjuseta jäme olema, siis küsige hellalt: "Mida sa, musirull, täna unes nägid?"

***

Õhtuti vaatan netist kõikvõimalikke videoklippe inimestest, kes oskavad midagi eriti hästi. Küpsetada või laulda või kurikaid pilduda. Siis tuleb nii lame tunne peale, mitte midagi ma ise ei oska...
Kui kaua mõõganeelamise õppimine aega võtaks? Kaarditrikkide jaoks olen igal juhul liiga koba.

*

Mutielu

„Olge nüüd kenad mutid ja ärge tolmutage!"

Peaaegu viisakast sõnastusest hoolimata oli Kuldari hääles pinget.

„Mida ma siis tegema pean, elukad on pool õue üles kaevanud. Kui nii edasi läheb, ei ole siin varsti murulappigi!"

„Sa näed, et mul pesu kuivab, miks te peate just praegu tolmu üles ajama?" Pesu kuivas tõesti, niipalju kui tolmusamba tagant paistis.

Meeta võttis ka sõna: „Millal me siis neid mullahunnikuid silume, sa muud ei teegi, kui pesed ja peasd seda pesu. Muud ei tee, kui vett laristad.." „ Kuule, ma maksan oma vee eest ise, aga kui ma pean jälle nööri pealt võetud riided üle pesema, sest sina oled need liivaseks tolmutanud, hakkate varsti ise mu veearvet kinni taguma!"

Nüüd oli Kuldar juba palju riiakama häälega kui ennist juttu alustades.

Rehavarred kolksatasid vastu kuuriseina. „no mul ükskõik, olgu see õu nagu sea songermaa, kuivagu kasvõi puud ära, vaata siis ise, kuidas saad ja kas meeldib!", - „no las siis olla sihuke õu, nagu härrale meeldib, ei meie hakka siin enam midagi puutuma!"

Muttide  hääled olid samuti kõvasti kõrgust juurde kruvinud.

Uksed paukusid, tolm vajus pärast paari tuulega tehtud tantsusammu leebelt õuele lamaskile.

Päev oli kuum, õhtu oli palav ja öö oli soe. Akent ei olnud mõtetki kinni panna. Teine korrus ka, kes see ikka sisse roniks ja pisut värskemat õhku kulus marjaks ära.

Helviine unu ei olnud enam noore inimese uni, surma kaksikvend, pigem sarnanes see lutsuviskamisele. Lennus olles magas, vastu vett laksates ärkas võpatades ja nii öö läbi. Näe, jälle ajas  mingi võõras hääl une klõpsuga minema.

Jutukõmin akna kohal rõdul, rohkem küll sosistamine, kuid öös tundus ka sosin mürana.  Sõnadestki oli aru saada.

„Muttidest tuleb lahti saada. Õue on nad segi pööranud, tolm krigiseb hammaste all, toas on juba sahara!"

„Maha tuleb tappa. Või siis elu selliseks põrguks teha, et ise minema lähevad"

Kui jutu sisu Helviinele kohale jõudis, hakkasid ta käed värisema. Toa teises seinas magava õe voodini jõudis ta võbisevatest põlvedest hoolimata kuidagi hiilida.

„Meeta, Meeta, kuula mida Kuldar ja Kusti räägivad!"

Õnneks ei teinud Meeta ärgates kõva häält. Naised istusid kõrvuti Meeta sängiveerel ja kuulasid, südamed hirmust kloppimas.

„Maha tappa oleks mõttekam, siis ei ole karta, et tagasi tulevad või mujal sigatsema hakkavad"

„A  kuidas seda teha? Ma ei saa neid ju ükshaaval hakata ette võtma ja rappima hakata?"

„Noh...gaasitame ära..?"

„Autot mõtled või? Ei usu, et need tänapäeva autod neid kiviajast pärit mutte võtavad, oleks veel mõni vana sapakas või midagi."

„Pistame põleme?"

„Johan valas oma muttide kambrid bensiini täis, pidi peaaegu maja maha põletama"

Iga kuuldud lause pani Helviine ja Meeta teineteisest tugevamalt kinni hoidma, nüüd oli mõlemaid justkui vappekülm rabanud.

„Johan sai lõpuks oma muttidest kuidagi ju lahti, mida ta tegi?"

Mehed akna all pidasid mõttepausi, pikalt see ei võtnud, kui neile mõlemale Johani nipp meelde tuli.

„Koer!"

„Tõeline mõrtsukas!"-

„ Poole päevaga tegi kõik puhtaks ja mis kõige parem – mattis laibad ise maha ka!"

„Kelle peni see oli?"

„Johani õe oma"

„Laenaks?"

„Küsi sina homme, sa saad ta õega hästi läbi.. Ehk saaks juba homseks?"

Kokkulepe sõlmitud, läks Kuldar oma korterisse, Kusti jooksis kolinal treppidest alla ja jalutas vilistades oma kodu poole.

Meeta ja Helviine nutsid.

Ei, tegelikult ei nutnud nad üldse. Nüüd oli nende kord sosistada.

„Koeraga tulevad! Mida me teeme? Me ei lase ennast ometi mingil koeraraipel maha murda ja maase kaevata?"

Meeta krabas mobiili järele. Politseisse!

„Ära proovigi, millega me tõestame oma juttu? Mäletad, kui ma politsei kutsusin, et poisil on kanepipõõsas akna peal ja politsei ütles, et see on mingi kurelill?"

„Flamingolill. Mäletan." Meeta pani mobiili käest, väga piinlik juhtum toataimega oligi nooremehe ja kahe naise vahelise heanaaberlike suhete alguse komistuskivi,  siis hakkaski kõik viltu vedama.

Aga nüüd.. tapmisähvardus ikkagi. Kuidas seda küll tõestada...

„Alla me ei anna, kui vaja, karjume ja hakkame vastu.!

Mis Meetal viga, mõtles Helviine, tema ju koeri ei karda.

„Võtame noad. Ei, võtame kampsunivardad, need on pikemad..  ja paneme hästi paksult riidesse, siis läheb aega, kuni koera hambad ihuni ulatuvad!"

Uni oli hommikuni kadunud. Kappidest otsiti kõik joped, kasukad ja karupüksid sängide kõrvale valmis, sukavarrastele leiutati plaastritest käepide, et need lahingu käigus käest ei libiseks. Rätiku alla sobitati plekkkausid, Meetal oli hea idee, et siis ei saa kihvad kohe kolba kallale.

Võitlushimu kerkis pilvedesse.

Tulge oma mõrtsukkoeraga, loitsisid mutid, meie vastupanuta alla ei anna!

Juba koitis, Meeta ja Helviine ei olnud veel sõba silmile saanud. Ülal korteris kostis samme, Kuldar kõndis kord kööki, kord tuppa ja läks siis rõdule hommikukohvi jooma. Oli kuulda, kuidas ta telefoniga rääkis

„Said koera? Millal? Olgu, kohe tulen järele, arvan, et tagasi olen veerand tunni pärast ja kahe tunniga saab töö tehtud. Ei olnud rahu, terve on öö mutid märatsenud, ei need maga!"

Nonii. Ongi tõsi, mõtlesid mammid, nüüd see kiskja siis tuleb.

Pisar tikkus siiski silma.

„Õde, ma olen alati sind kadestanud!" alustas Meeta. „Sul olid nii kenad peigmehed ja nii ilusad juuksed! Kui ma peaks nüüd hukka saama, siis sa vähemalt tead.."

„Ära hakka, õde..mul olid peigmehed mis nad olid, aga sinu omad olid see-eest targad.. Oskari lõin ma sult ülegi, nii meeldis teine...aga näed – ei saanud me lõpuks teda kumbki" Helmiinegi pidas vajalikuks südant puistata.

„Paneme nüüd ennast riidesse, ründame esimesena, siis on lootust!"

Ligutada oli end selga aetud riidekuhilas raske, vardad läksid kiiresti higiseks. Kuid õeksed lootsid õnne ja esimesena ründaja eelise peale, sestap seisid nad esikuukse juures valvel ja kohe, kui kuulsid Kuldari samme võtsid sisse ründepositsiooni.

All kojas haugatas koer. Jäme pahur haugatus...

Higi oli Meeta ja Hermiine kõik rided läbi immutanud. Koer oli kohal. Koer, kes toodi neid tapma ja matma,

See viimane kõlas veel eriti ebaväärikalt. Matab nagu ülearust konti.

Kuldari sammud . Esimene korrus, teine... nüüd pidi ta koja teises otsas oleva trepi juurde minema  õdede korteri eest läbi. Võibolla mitte lihtsalt läbi, võibolla pidi ta kohe neile koera peale ässitama?

Koputus.

Näh, ikkagi jäid nad ründamisega sekund hiljaks.

„Mutid, tehke lahti, ma tahan teile näidata kedagi, kes meie kõigi piinad lõpetab, teeme siis rahu!"

Esikuuks avanes pauguga. Õeksed tormasid higiste, silmile libisenud kausskiivrite loksumisest poolpimedate silmadega koridori ja vehkisid varrastega pimesi kuhu juhtus.

Kuldar röögatas, üks varrastest tabas teda rindu. Instinktiivselt lükkas ta naised endast eemale, Helviine ja Meeta pudenesid nagu kiikuvad pallid poolselili kojapõrandale, vardad libised kõlinal eemale...

Naised panid silmad kinni. Nüüd on lõpp.

Kuldar uuris haava rinnus „Kuradi eided, te oleks mind praegu ära pussitanud!"

Haav oli tegelikult ainult kriipsuke üle ribide, ega siis kubujussidel ei olnud löögil jõudu taga. Kuid tahe luges, vardasseajamise katse nii või teisiti.

Mutid lamasid keset kojapõrandat ja ootasid kinnisilmi suma.

Midagi märga liikus üle Meeta higise näo.. Seejärel lödistas keegi samamoodi Helmiine kulmud sassi.

Siis Meeta lõug. Helmiine põsk.

Helmiine piilus silmanurgast. Saba ja kakaauk. Siinsamas silmade juures. Seejärel keeras sabaomanik end teistpidi. Lontis kõrv ja teravavõitu koon.

Jälle saba...jälle koon..

„Meeta, see on taksikoer" sosistas Helviine.

„Taks muidugi, ma tulin teile näitama, kes meie aiast mutid maha murrab. Saate teie oma muru ja mina ei pea enam teie tolmutamist kannatama. Aga teie kohe kallale, lolliks läksite õige või?"

Tõde oli piinlik, seda küll rääkida ei saanud. Mis seal ikka seletada.

„Arusaamatus"

„Arusaamatus jah, kogemata"

„Aitad ehk meid siit püsti?"

Selge see, et ise end püsti ajada ei olnud sellises kostüümis võimalik. Kuldar vinnas ja hiivas ja lükkas,  läks aega mis läks, püsti ta need naised ajas. Tegelikult selgus, et tema abi läks ka pealmiste rõivakihtide mahaharutamisel vaja. Ja pealmistest järgmiste ja veel järgmiste..kuini õeksed ise juba piisavalt paindusid, et ennast õhemaks koorida, Kuniks Meetale meenus, mida Helviine oli Oskari kohta öelnud. Kuniks Kuldar kõik vardad, heegelnõelad ja kahvlid Meeta ja Helviine toas kaugemale peitis ja minema hiilis, kui naised minevikku ..ütleme, et harutasid.

Kogu selle aja kaevas pisike pruun taks aias mutte maa seest välja ja mattis kenasti sügavale maha.

Õed pesid oma läbihigistatud ja tolmuseks kakeldud rõivaid pea nädal aega.

Veearve kohta Kuldar igaks juhuks märkust ei teinud.

Koera saba...

Olen üks must ja kasimatu inimene, kohe nii must, et eelmise päeva määrivate tööde lehka ei saa veel teise päeva lõunaks kätelt maha.

Nii, et mu lõunane jäätisetuutu oli suitsujäätis.

Ja vesi on juba pool päeva suitsuvesi.

Mitte, et ma kummalgi juhul oleks neelatavas kraamis näppupidi sees sonkinud, eiei, käed haisesid.

Mets põleb jälle.

Eile õhtul otsustasin kustutamiseks lisada ka oma viis senti,  seiklesin staapi otsides veidi ringi ja ega läinudki palju aega, kui avastasin end metsast, joatoru kaenlas.

Enne olin sellist riistapuud näinud ainult kaugelt ja vaid korra elus olen seda natuke näpuga sorkinud.Aga pioneer ei karda kurja hunti ning peale esimest ehmatust, mil vee lahtikeeramise järel langes noort metsa nagu loogu – veejuga lõikas puud lihtsalt pooleks – sai asi ruttu selgeks. Või noh...kas just selgeks, aga tuli igatahes kustus, tossavad pesad lõpetasid oma vulkaanilise tegevuse ja mättaid lendas.  Ma usun, et ühe auto paagitäie saime koos veel kahe teise hargneva torulisega tühjaks lastud, siis andsin lohvi järgmisele üle.

Täna sellest tööl rääkides nägin ühe noormehe silmis siirast kadedust, tema oli raba teises servas ja sai ainult voolikuid lohistada (sain ka mina) ning muidu ilus olla (ei tulnud välja).

Põlemine on kole asi.

Aga ma riskin kõlada nagu vana arsonistist pervert,  kuid omal haigel moel oli see lõbus. Vee jõud, toru, mille kõrist hoides tundsin, et tegelikult on ta minust tugevam, heameel, kui mõni eriti visa tulepesa isegi auramise lõpetas, suitsemisest  rääkimata.

Kohast, kus ma veest noaga puid lõikasin oli mu auto kolme kilomeetri kaugusel. Nägin välja nagu prügikolli pudelihari, kui selleni vantsisin. Sodine, tahmane, juuksed rastapatsidesse grupeerumises kokkuleppele  jõudnud... ja mis siis?

Täna õhtul vist jälle. Kuuldavasti on vaja.

Kui inimesi appi kutsutakse, siis on neid vaja.

Isegi Majakovski teadis midagi sellist.

Rahavahetaja

Vaikne neljapäeva õhtu oli, ilmad püsisid pikemat aega head, suuremaid sõdu ei peetud, vesi akveduktides oli puhas ja kõhutõbedega oli vahe sees. Ei Thanatosel ega Charonil polnud kiiret kuhugi. Täringud kõrisesid vaikselt, Dionysose käest saadud veinipudel oli poole peal ja jutt tiksus katkendlikult nagu vanade tuttavate vahel ikka.
„Tead, varsti pidada jälle mingi sõda hakkama, sul läheb siin tihedaks vedamiseks. Paat ikka vett peab sul?“ Thanatos vaatas kahtlustava pilguga Charoni poolest saadik Styxist kaldale veetud paadiromu.
„Pole midagi, mida tatt ja nöör ei parandaks.“ pobises äsja veeretatud täringute kehva seisu põrnitsev Charon. „Kestab ilusasti minu elu lõpuni“
„Nojah. Igavesti siis“  nentis Thanatos ja kui ta näol oleks olnud ükski lihas, oleks võinud kihla vedada, et ta muigas.
Ikka teeb ju meele heaks, kui täringud teda Astralagi-mängus soosivad.
„Sõda, ütlesid, jah? Oh aeg küll, sõdurid on ühed kõige tüütumad....“
„Mismoodi?“
„Neil paganatel pole ju kunagi raha! Rahuajal tood sa ikka sihukesi, kes sõidu eest maksta jaksavad, aga sõdurid on paljad kui püsinööbid. Muudkui loobin teisi jõkke nii, et suuremate sõdade ajal käib vool jõesängist välja“
„No mis mina sinna teha saan, kui moira oma kääre lõgistab, on aeg käes. Minu asi on hing ära noppida ja sulle tuua. Lahingus pole kellelgi aega teisele münte suhu toppida“
Charon võdistas õlgu. Talle oli oma töös kõige vastumeelsem just nende suust võetud tatiste müntidega sehkendamine. Võeh, mõnel oli lausa pikk veniv niit järel....
Thanatose peast käis iga kord läbi kahtlus, kui ta Charonit niimoodi õlgu võdistamas nägi. Charon oli vist ikka naine.  Mehed nii ei tee, õiged mehed kindlasti mitte. Ta proovis oma pika hõlsti varjus toda liigutust järele teha.
Näh, ainult luine klõbin, ei midagi sensuaalset.
„Mis see nüüd oli?“
Charon siiski märkas, madu selline.
„Niisama. Mõtlesin lihtsalt.“
„Niisama, siis niisama. A tead, mis mulle veel ei meeldi?“ kui sa rikkaid tood...“
„Rikkad ei meeldi? Mingi loll nali vist..?“
„Sa ei kuula ka kunagi lõpuni!“
No SEE lause oli küll naiselik, ei ole Charon ikka õige mees, ei ole!
„...kui sa rikkaid tood, siis on nendel põsed teinekord punnis nagu hamstril. Aga täpset raha, näed, ei ole, ikka suured mündid, mõnel lausa kulda hambatagused täis. Mina pean täpse raha saama, mul pole neist hamstritest sooja ega külma. Tead, kui palju ma neid oinaid olen jõkke loopima pidanud?“
Täringumäng oli tõsise jutu käigus mõlemal meelest läinud.
„Mida mina sinna teha saan? Toon, kelle aeg on käes, minu asi pole nende rahakoti sisu kontrollida“
„Ja mina ei peaks neid nii palju raisku laskma. Varsti on jões rohkem hingi kui Hadese juures. See, et teil seal üleval on inflatsioon ei ole minul veel hinda tõstnud!“
„Aga äkki peaksidki hinda tõstma?“  „Seda mina ei otsusta, hinnad paneb Hades paika“  „Või Zeus, ma ise pole ka seda jama selgeks saanud“
Charon loksutas täringuid laisalt pihus. Mingi mõte hakkas aeglaselt kuju võtma. Hea mõte, kuigi mitte kõige traditsioonilisem.
„Kuule, too mulle mõni tölner! Vaata sihuke, kelle omaksed tahavad temast jõuka mehe muljet jätta, kuid on piisavalt kitsid, et kulla asemel ta lõuad vaske täis toppida. Siis on algkapital ka kohe võtta.“
„Rahavahetaja? Siia, siiapoole jõge?“
„Täpselt. Suured rahad vahetab peeneks, müntideta soldatitelt ostab kas kilbi või kiivri ära ja mina muudkui aerutan! Sina võid kulla omale saada, pea see pensionipõlv kätte ei jõua.“
Viimane väide oli kahtlane ja läbimõtlemist vajav, aga kulda võis ikka vaja minna.
„Ihne nagu surm“ ei öeldud asjatult.

***

Paari päeva pärast oli rahavahetusputka Styxi paadisadamas püsti nagu oleks see seal juba sadu aastaid seisnud. Tölner oli esialgu segaduses, kuid kuulnud, et kohapeal saab kastide kaupa raha kokku ajada ilma, et seda millegi peale kuluks, jäi ta kohe nõusse. Selline elu – kulda voolab sisse, ainult  pisikesed maksud surmale pihu peale ja väljaminekuid pole – oli ta eluaegne unistus, vähemalt peale surma sai ta igatsus tõeks.
Tölner oli rahul, sest raha muudkui kogunes.
Charon oli rahul, sest ta ei pidanud enam hingesid prügina jõkke loopima ja mõnel vaiksemal hetkel oli nüüd keegi, kellega lobisedes igavust peletada.
Ainult Thanatose hinges kripeldas. See viis, kuidas Charon end rahavahetajaga juttu ajades leti najal sirutas  ja oma takuseid juukseid kohendas oli kuidagi...vale... Mitte kunagi ei teinud ta seda Thanatosega rääkides. Aga tölneri ees..
Surm ei tahtnud seda tunnistada, aga see oli vist kadedus, mis teda pures.

Vahetada vähepruugitud kaitseingel teise mudeli vastu

Firma tegi suvepeo ja puha.  Sai tsirkust ja leiba, rahvast oli küll vähevõitu, räägiti, et alla kolmesaja inimese, kuid eks koht oli veidi kauge ka, Kabli kant ikkagi.
Ma Lätti, muide, ei jõudnudki. Mõtlesin korra, aga põhiline vastuargument oli "milleks?" ja nii seal käimata jäigi.
Pidu oli ilmselt tore. No mitte "ilmselt, vaid "kindlasti", asi on minus endas,  pole nüüd vist enam kui poolteist aastat ühelgi käinud, taas seltskondlik olla oli kurnav. Natuke suhtlemist ja hiilisin peitu, jälle natuke suhtlemist ja taas peitu. Täitsa töötas selline nipp, ainuke häda, et pidevast siblimisest olid mu varem poolteise meetri pikkused jalad täna hommikuks kolmekümne sentimeetri peale kulunud ja lihased olid üle tüki aja suisa kanged.
Enesekeskne lühikokkuvõte: ma olen enda üle täitsa uhke. Käisin seltskonnas ja jäin ellu!

***

Juba nädal aega on mul koletu isu karamelkiselli järele.
Arvestades selle magustoidu rammusust vajan ma seda täpselt sama palju kui kala jalgratast.
Mu isiklik (figuurisõbrast) kaitseingel arvab täpselt samamoodi.
Esimesel katsel õnnestus karamell potipõhjas imeliselt. Kuldne, hästilõhnav, siirupiks tehtuna keelt alla neelama sundiva maitsega.
Ainult, et.... kodus ei olnud grammigi tärklist. Sain enda peale nii vihaseks, et kogu siirupi sai endale kraanikausi torudes elav bakteribande.
Teine katse. Nüüd enam nii hästi ei läinud, kaitseingel (seesama kondikubu) lubas mul esimest korda elus vaadata potipõhjas põlema läinud sütt (neiupõlvenimega karamell). Ilusasti põles, sinise leegiga ja tossas nagu vana rehv. Töötan siiani poti restaureerimise kallal.
Kolmandat korda ma riskima ei hakanud, piirdusin piimakiselliga.
AGA MA TAHTSIN JU KARAMELLIKISELLI!!!!! Kaamelitatt, ma ütlen!
Keegi pakse solvavast kaitseinglist ei huvitu?  Vastu tahan pontsakat köögilembelist kaitseinglit.

***

Koduteele jäid mitu toredat reklaamitahvlit.
Üks näiteks oli nagu kaks ühes šampoon või kolm ühes lahustuv kohv või....
"Pakume kodumajutust ja saunateenust. Samas müüa kasutatud rõivaid"
Ausõna, mina sinna minna ei julgeks....

Teine teema, mis kiiksuga mõtteid tekitas, olid kohanimed.
(Jälle) näiteks:
Kas Vana-Paradiisis elav mees, kes võtab naise Kobra külast toob ise mao paradiisi?
Jep, see kõlas seksistlikult.
Ja mis siis?

Küsimus asjatundjatele

Kas bloggeris saab anonümsed kommentaarid niimoodi kinni panna, et kõigil kommenteerijatel ei pea olema Googel+  kontot?

Peni

Jumaljumalküll...selle reduga jalutamas käimine on lihtsalt õudne!
Ville oli tüdinenud peale esimest viitekümmet meetrit, iga viie meetri järel tegi peni peatuse ja istus, pead keerutades vähemalt minuti, seejärel tõusis selleks, et järgmised viis meetrit edasi tuiata ja istus jälle. Pargini oli veel kolmkümmend meetrit. Oleks pisutki rohkem maad pidanud jalutama, oleks Ville kümnekilose rakatsi kaenlasse kahmanud ja ta kuseparki ise ära tassinud.
Pargiserval olevale pingile lösakile vajunud Ville nägi üllatunult, kuidas Plirtsu (mis nõme nimi koerale!) justkui ümber sündinult hõljuva kapakuga teisi koeri nuuskima lidus ja kiduraid põõsaid kastis.
Mis tal siis tee peal häda oli?
Pool tunnikest läks igavledes, lõpuks mees vilistas. Koer üritas kutsest mitte välja teha, kuid trenniga sisse needitud refleksid said ihadest võitu.
Oot-oot, üks asi veel...
Just Ville nina all, mees jalutusrihmaga kaela kallal asjatamas, keeras Plirtsu end konksu ja sittus end põhjalikult tühjaks.
Tõbras.
Ville korjas kõõksatusi tagasi hoides hunniku kotti ja poetas miini kogumiskasti.
Tagasitee kulges samas punktiirtempos nagu tulekki. Samm-samm-samm, istume, samm-samm-samm, ootame...
Lõpuks ometi tagasi.
Juba läbi ukse oli kuulda lapse riiakat tooni,  kui esikuuks kolksus, tormas Anton kohe toauksele ja kaebas häälekalt, et vanaisa narrib teda jälle oma võõra keelega.
„No mes ma siis valesti sõnasin, kõnelsi lihtsalt, et tal ommava kardinakangast püksid jalas, vanaste said tsurad roguskist hamega veel kümneselt tanumal lipatud!“
Vanaisa silmis hõõgus kiusukuradike.
„Ah, lõpeta ära, sa tead ise ka, et see pole mingi murdekeel, mida räägid. Ära narri poissi. Räägi parem, kuidas sa selle vanurist koera kusetamas käid, kui see iga jupikese käimise järel kintsu puhkab?“
„Ära seleta, koer pole veel vana.  See, et su poiss vanemaid sõnu ei tea, on mure, usu mind. Lased ilusal keelel välja surra, sina ju veel mäletad, mida need sõnad tähendavad, poisil pole aimugi. Muudkui appdeidib ja applõudib, aga roguskil ja siidil vahet ei tee.“
„Ega ta kangakaupmees pole, miks ta peakski?“
Vanaisa keeras pea Antoni poole. „Noh, poiss, misasi on kangas?“
Anton keeras selja, huultelt võis lugeda hääletuid sõnu „mine perse!“
Vanaisa ei teinud solvangust väljagi.
„Nägid, seda sõnagi ei tea! Ja kui keegi peaks teda hoiatama, et lidu, selja taga on tsura väitsaga, siis laseb end rahus ära pussitada, võibolla jõuab hoiataja veel enne perse saata.“
Ikkagi riivas, tähendab.
„No ega sinupoolne mõnitamine siin aita. Parem ära kisu riidu üles.“
„Omad kodus kõnelen kuis tahan. Kui tahab eide moodi solvuda, siis andku hagu. Kui tahab õppida, siis küsib. Tema valik, sinu kasvatus.“
„Hea küll, taat, jätame selle teema praegu kõrvale. Räägime koerast. Kas sa arvad, et selline uimav koer on noor ja terve? Minu meelest on tal midagi viga. Pealekauba hakkas ta otse minu nina all sitale, mul on siiani süda paha...“
„Korjasid ikka ära? Hea lähedalt korjata, ei pidanud kusagilt kaugelt saja meetri tagant julka noppimas käima.“
Vanaisal näis olevat ükskõik, ta justkui vältis põhiküsimust.
„Aga see üliaeglane kõnnak? Koeral peab midagi viga olema, äkki oleks targem ta ikkagi magama panna, kaua sa haige looma..“ – „SA JÄTA MU KOER RAHULE!"
Oli see vast hääl.
„Vabandust...“ Ville ei osanud muud midagi öelda, oli näha, et mingist piirist oli ta väga pikalt üle astunud.
Vanaisa tõusis püsti, astus tasapisi esiku poole. „Naine jõuab sul kohe koju, ta ootab.“
Viisakas lause, varjatud väljaviskamine. Ville tundis, et ta oli selle seekord ära teeninud.
„Anton, koju! Ema tuleb ka juba, läheme poest läbi!“
Vanaisa oli esikusse jõudnud, seisis, selg vastu seina ja hingeldas.
„Olgu, taat, ma tulen ülehomme, homme helistan, pane siis poenimekiri valmis. Kui midagi on, siis...eksole?“
„Jajah.“ Hingeldamine hakkas tasapisi järele andma. Koer istus vanaisa kõrval, saba aeglaselt põrandat pidi tolmu pühkimas.
Autosse istudes käis klikk.
Toast esikusse oli umbes viis meetrit. Pärast seda vahemaad vajas vanaisa pausi.
Kurat, koer oli targem kui mina, kirus Ville mõttes.
Ville pööras pea Antoni poole.
„Kas sa tead, mida „tsura“ tähendab? Ei, persesaatmine see pole... Uuri oma kõikvõimsast telost järgi, oled ühe sõna võrra teistest tsuradest targem...“

Vigin-pigin

Täna hilisõhtul nuttis majast kümne - viieteistkümne meetri kaugusel šaakal.
Kassid istusid trepil, vaadates segaduses nägudega üksteise otsa - põgeneda? Ilmselt küll, aga no see uus oht neil nüüd veel puudub, huvitav, mis nägu see on? Koeral oli täiesti ükskõik.

Ma pole nii haleda häälega looma enne kuulnud. Kui, siis ehk mõni viga saanud peni on võimeline taolist piripillihala kuuldavale tooma. Ahjaa - mina ise ka. Hala. Kaeblemist. Virinat.
Ma tean, mis tunne on pinjatal. Väga räbaldunud pinjatal. Sellisel, millest tilguvad veel viimased kommid, riputusnöör on sisse saanud mitu keerdu ja pendlina kiikumisele lisandub iiveldamaajav pöörlemine.
Kui ma tavaliselt trambin päevas läbi minimaalselt 11000 ja heal juhul 20000 sammu, siis täna on tulemus minimaalsest 10%. Mitte, et ma selle pärast põeksin. Juhtub. Kogu aeg ei saa liiga hea ka olla....
Lihtsalt....päeva plaanid, ilusad plaanid läksid aia taha.
Tuleb uus päev, ilusam.

Õues on noor torm. Kõik undab, puud loobivad lehti, vilju ja oksi endast eemale, mõni tüvi metsaserval loobub vastuhakust ja viskab end külili.
Mitte mina. Veel mitte.

Klassika

Igatahes...me ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu, ega maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

Ja nii ongi.
Väljas suur valge, kolmveerand tunni pärast lõugab äratus, tulemas on tööpäev, mil normaalsetel inimestel (elik paaril kolleegil) on puhkus ja ebanormaalne inimene (elik mina) peab neid oma töö kõrvalt asendama ning ma pole minutitki maganud.

Oi, see päev läheb aia taha, jalad juba tara alt läbi....