Lehed

Laupäev, 7. juuli 2018

Peni





Jumaljumalküll...selle reduga jalutamas käimine on lihtsalt õudne!
Ville oli tüdinenud peale esimest viitekümmet meetrit, iga viie meetri järel tegi peni peatuse ja istus, pead keerutades vähemalt minuti, seejärel tõusis selleks, et järgmised viis meetrit edasi tuiata ja istus jälle. Pargini oli veel kolmkümmend meetrit. Oleks pisutki rohkem maad pidanud jalutama, oleks Ville kümnekilose rakatsi kaenlasse kahmanud ja ta kuseparki ise ära tassinud.
Pargiserval olevale pingile lösakile vajunud Ville nägi üllatunult, kuidas Plirtsu (mis nõme nimi koerale!) justkui ümber sündinult hõljuva kapakuga teisi koeri nuuskima lidus ja kiduraid põõsaid kastis.
Mis tal siis tee peal häda oli?
Pool tunnikest läks igavledes, lõpuks mees vilistas. Koer üritas kutsest mitte välja teha, kuid trenniga sisse needitud refleksid said ihadest võitu.
Oot-oot, üks asi veel...
Just Ville nina all, mees jalutusrihmaga kaela kallal asjatamas, keeras Plirtsu end konksu ja sittus end põhjalikult tühjaks.
Tõbras.
Ville korjas kõõksatusi tagasi hoides hunniku kotti ja poetas miini kogumiskasti.
Tagasitee kulges samas punktiirtempos nagu tulekki. Samm-samm-samm, istume, samm-samm-samm, ootame...
Lõpuks ometi tagasi.
Juba läbi ukse oli kuulda lapse riiakat tooni,  kui esikuuks kolksus, tormas Anton kohe toauksele ja kaebas häälekalt, et vanaisa narrib teda jälle oma võõra keelega.
„No mes ma siis valesti sõnasin, kõnelsi lihtsalt, et tal ommava kardinakangast püksid jalas, vanaste said tsurad roguskist hamega veel kümneselt tanumal lipatud!“
Vanaisa silmis hõõgus kiusukuradike.
„Ah, lõpeta ära, sa tead ise ka, et see pole mingi murdekeel, mida räägid. Ära narri poissi. Räägi parem, kuidas sa selle vanurist koera kusetamas käid, kui see iga jupikese käimise järel kintsu puhkab?“
„Ära seleta, koer pole veel vana.  See, et su poiss vanemaid sõnu ei tea, on mure, usu mind. Lased ilusal keelel välja surra, sina ju veel mäletad, mida need sõnad tähendavad, poisil pole aimugi. Muudkui appdeidib ja applõudib, aga roguskil ja siidil vahet ei tee.“
„Ega ta kangakaupmees pole, miks ta peakski?“
Vanaisa keeras pea Antoni poole. „Noh, poiss, misasi on kangas?“
Anton keeras selja, huultelt võis lugeda hääletuid sõnu „mine perse!“
Vanaisa ei teinud solvangust väljagi.
„Nägid, seda sõnagi ei tea! Ja kui keegi peaks teda hoiatama, et lidu, selja taga on tsura väitsaga, siis laseb end rahus ära pussitada, võibolla jõuab hoiataja veel enne perse saata.“
Ikkagi riivas, tähendab.
„No ega sinupoolne mõnitamine siin aita. Parem ära kisu riidu üles.“
„Omad kodus kõnelen kuis tahan. Kui tahab eide moodi solvuda, siis andku hagu. Kui tahab õppida, siis küsib. Tema valik, sinu kasvatus.“
„Hea küll, taat, jätame selle teema praegu kõrvale. Räägime koerast. Kas sa arvad, et selline uimav koer on noor ja terve? Minu meelest on tal midagi viga. Pealekauba hakkas ta otse minu nina all sitale, mul on siiani süda paha...“
„Korjasid ikka ära? Hea lähedalt korjata, ei pidanud kusagilt kaugelt saja meetri tagant julka noppimas käima.“
Vanaisal näis olevat ükskõik, ta justkui vältis põhiküsimust.
„Aga see üliaeglane kõnnak? Koeral peab midagi viga olema, äkki oleks targem ta ikkagi magama panna, kaua sa haige looma..“ – „SA JÄTA MU KOER RAHULE!"
Oli see vast hääl.
„Vabandust...“ Ville ei osanud muud midagi öelda, oli näha, et mingist piirist oli ta väga pikalt üle astunud.
Vanaisa tõusis püsti, astus tasapisi esiku poole. „Naine jõuab sul kohe koju, ta ootab.“
Viisakas lause, varjatud väljaviskamine. Ville tundis, et ta oli selle seekord ära teeninud.
„Anton, koju! Ema tuleb ka juba, läheme poest läbi!“
Vanaisa oli esikusse jõudnud, seisis, selg vastu seina ja hingeldas.
„Olgu, taat, ma tulen ülehomme, homme helistan, pane siis poenimekiri valmis. Kui midagi on, siis...eksole?“
„Jajah.“ Hingeldamine hakkas tasapisi järele andma. Koer istus vanaisa kõrval, saba aeglaselt põrandat pidi tolmu pühkimas.
Autosse istudes käis klikk.
Toast esikusse oli umbes viis meetrit. Pärast seda vahemaad vajas vanaisa pausi.
Kurat, koer oli targem kui mina, kirus Ville mõttes.
Ville pööras pea Antoni poole.
„Kas sa tead, mida „tsura“ tähendab? Ei, persesaatmine see pole... Uuri oma kõikvõimsast telost järgi, oled ühe sõna võrra teistest tsuradest targem...“





9 kommentaari:

  1. Me peame rääkima Penist.
    Viru Ville või Rakvere Rocky,
    vahet pole, tegemist on nähtusega.

    Nähtuse nimi on loom meie elus.
    Koerainimesed mõistavad kellest jutt.
    Kassinimesed peavad veidi vaeva nägema.

    Inimloomuses on loom eesti keeles kirjas.
    Ka mina olen tuntuks saanud tänu loomale,
    kõik teadsid meie koera kui Krasavitsat ehkki
    tal oli rootsipärane nimi Ebba (ehk eppa;)
    ja mina jooksin tema järel kui Sportlane :D
    Mutid oskasid ja oskavad hinnata inimloomust.

    VastaKustuta
  2. Vahepeal on toimunud üks isemoodi sündmus - mul õnnestus oma püsipõlgajale silma vaadata ja küsida "miks sa seda teed?"
    Vastust ei olnud.
    Mu aimdus osutus õigeks, kindla veendumuse jaoks oli vaja veel ainult...(ei ütle, mida). See oli ta jaoks väga isiklik ristisõda.
    On asju, mida tehakse mitte seepärast, et "ma tahan", vaid sellepärast, et "ma saan". Usun, et need kommentaarid nii siin kui perekoolis olid just viimased.
    Tal oli häbi, võimalik, et mitte tegude, vaid vahelejäämise pärast, aga põletav tunne on häbi mõlemal juhul.
    Usun, et selle solgiämbriga on nüüd lõpp.

    VastaKustuta
  3. Vaata kui tore, sa oled, siis püsipõlgaja püsivihkaja. :)

    VastaKustuta
  4. Sina ka veel :D Einsteinil oli õigus.
    Toru oled, anonüümik. Vihkamine on liiga energiat nõudev tegevus, et seda harrastada.

    VastaKustuta
  5. JA ma ei leia, et su käitumine kuidagi teist moodi väljenduks. :)

    VastaKustuta
  6. "Autosse istudes käis klikk." Lõpueel on selline lause, see tähendab siis mida?

    Kuid muidu on hea. Kunagi vist notsu kiitis ka, et dialoog on paigas vms. Mulle jälle tundub, et dialoog kannabki ehk kõige rohkem. Kahekõnet on ikka peetud kõige raskemaks, aga siin on ta veenev.

    Asi, mis ei puutu üldse teemasse, mida vaevalt näha lastakse, on see, et vanavanemad elavad linnas. Tänapäev. Sellest on isegi kahju, et möödas on need hommikud, kui ärgati maal vanaema juures. Köögis sai süüa pannkooke maasikamoosiga, kõrvale juua külma piima, läbi kardina paistis tuppa päike,
    haukus naabri koer, kuskil kires kukk, trepil istus kass ja limpsis käppa.
    Kuuri all ootasid jalgrattad, et mere äärde sõita...
    Eks nüüd on uued inimesed.

    VastaKustuta
  7. Asjalik märkus, "kliki"-lause tuleks paremini sõnastada tõesti.

    VastaKustuta
  8. hea lugu, väga südamlik.
    Tegelikult saaks nendest lugudest ka sketšisarja, midagi sellist, mida Allfilm võiks toota. Stsenaarium on suuresti olemas juba.

    VastaKustuta