Kurdiks muusika saatel, see pole vist eesmärk?

Öösel koju sõites vedasime kihla, kas jõuame koju enne päikesetõusu või pärast.
Napilt enne jõudsime, mul oli koju pikim maa ja kohal olin kasinasti enne nelja, isegi magama sain paar minutit enne päikese ärkamist. Õues oli muidugi juba valge, päevatera oli ringutades valguse valla lasknud.

Üks asi jäi eilsest kontserdist südame peale, vaevalt, et sihtgrupp seda loeb, aga välja ütlemata ka ei saa jätta.
Rahvast oli palju, ilm imeline, kontsert andis hingele suurema suhkrusaia, kui lootsin. Paljud pered olid tulnud lastega, miks ka mitte.
Aga kallid lapsevanemad, kes te mu juttu siit niikuinii ei loe - kui on kavas kogu perega minna kontserdile, kus peale "Põdra maja" ja "Kati karu" ka tunduvalt rajumat muusikat lastakse - pange oma lastele kõrvaklapid pähe!
Paarikuised imikud ilma igasuguse kaitseta sellise müra sees on kole vaatepilt. See, et titt magab, ei ole õigustus. Muidugi ta magab, ta on väsinud, aga see ta kuulmist ei päästa.
Võibolla juba järgmisel kevadel ei kuule ta enam puulehtede sahinat, veel paar kontserti garanteerib, et tulevikus pole talle pinginaabri poolt sosistades etteütlemisest kasu ja need kahjustused on enamasti pöördumatud.
Mul on jälgida metalliga tegeleva ettevõtte terve tsehhi töö. Täiskasvanud inimesed. Kõik tööd pole lärmakad, kuid kui mõni aasta tagasi pidasid nii mitmedki nõudmist mürafooni tõusmise korral kasutada kõrvaklappe oma isiklikku ellu sekkumiseks, siis nüüd on nii, et kui ligi 1500. ruutmeetrise ruumi ühes otsas tõuseb mürafoon üle 70. detsibelli, lähevad ka kaugeimates töökohtades lupsti kõrvaklapid pähe.
Teie lapsed ei tea klappe küsida. Nad jäävad lihtsalt kurdimaks.

Aa, kui juba lapsevanemate töötlemiseks läks, siis laske lastel harjutada põrsa moodi söömist ka. Jälgisin ühte toredat tütarlast, kes maas istudes üritas süüa midagi, mis eemalt meenutas turbonuudleid. Lauakombed olid lapsel viis pluss, see muutis ta söömisponnistused ülikeeruliseks. Maas istudes, toit plastiktaldrikul samas jalge ees, on väga keeruline olla korraga kombekas ja näljane. Piiga punnitas noa ja kahvliga natuke liiga lühikesi nuudleid kokku kerida, samas kui oleks võinud matsi moel taldriku ülespoole tõsta ja lihtsalt kahvliga toitu suhu hanguda.
Äh, tegelikult pole see mingi etteheide. Preili sõi igati kombekalt ja kõrvaklapid-tropid olid selle pere lastest kõigil :D