Lehed

Esmaspäev, 16. juuli 2018

Rahavahetaja


Vaikne neljapäeva õhtu oli, ilmad püsisid pikemat aega head, suuremaid sõdu ei peetud, vesi akveduktides oli puhas ja kõhutõbedega oli vahe sees. Ei Thanatosel ega Charonil polnud kiiret kuhugi. Täringud kõrisesid vaikselt, Dionysose käest saadud veinipudel oli poole peal ja jutt tiksus katkendlikult nagu vanade tuttavate vahel ikka.
„Tead, varsti pidada jälle mingi sõda hakkama, sul läheb siin tihedaks vedamiseks. Paat ikka vett peab sul?“ Thanatos vaatas kahtlustava pilguga Charoni poolest saadik Styxist kaldale veetud paadiromu.
„Pole midagi, mida tatt ja nöör ei parandaks.“ pobises äsja veeretatud täringute kehva seisu põrnitsev Charon. „Kestab ilusasti minu elu lõpuni“
„Nojah. Igavesti siis“  nentis Thanatos ja kui ta näol oleks olnud ükski lihas, oleks võinud kihla vedada, et ta muigas.
Ikka teeb ju meele heaks, kui täringud teda Astralagi-mängus soosivad.
„Sõda, ütlesid, jah? Oh aeg küll, sõdurid on ühed kõige tüütumad....“
„Mismoodi?“
„Neil paganatel pole ju kunagi raha! Rahuajal tood sa ikka sihukesi, kes sõidu eest maksta jaksavad, aga sõdurid on paljad kui püsinööbid. Muudkui loobin teisi jõkke nii, et suuremate sõdade ajal käib vool jõesängist välja“
„No mis mina sinna teha saan, kui moira oma kääre lõgistab, on aeg käes. Minu asi on hing ära noppida ja sulle tuua. Lahingus pole kellelgi aega teisele münte suhu toppida“
Charon võdistas õlgu. Talle oli oma töös kõige vastumeelsem just nende suust võetud tatiste müntidega sehkendamine. Võeh, mõnel oli lausa pikk veniv niit järel....
Thanatose peast käis iga kord läbi kahtlus, kui ta Charonit niimoodi õlgu võdistamas nägi. Charon oli vist ikka naine.  Mehed nii ei tee, õiged mehed kindlasti mitte. Ta proovis oma pika hõlsti varjus toda liigutust järele teha.
Näh, ainult luine klõbin, ei midagi sensuaalset.
„Mis see nüüd oli?“
Charon siiski märkas, madu selline.
„Niisama. Mõtlesin lihtsalt.“
„Niisama, siis niisama. A tead, mis mulle veel ei meeldi?“ kui sa rikkaid tood...“
„Rikkad ei meeldi? Mingi loll nali vist..?“
„Sa ei kuula ka kunagi lõpuni!“
No SEE lause oli küll naiselik, ei ole Charon ikka õige mees, ei ole!
„...kui sa rikkaid tood, siis on nendel põsed teinekord punnis nagu hamstril. Aga täpset raha, näed, ei ole, ikka suured mündid, mõnel lausa kulda hambatagused täis. Mina pean täpse raha saama, mul pole neist hamstritest sooja ega külma. Tead, kui palju ma neid oinaid olen jõkke loopima pidanud?“
Täringumäng oli tõsise jutu käigus mõlemal meelest läinud.
„Mida mina sinna teha saan? Toon, kelle aeg on käes, minu asi pole nende rahakoti sisu kontrollida“
„Ja mina ei peaks neid nii palju raisku laskma. Varsti on jões rohkem hingi kui Hadese juures. See, et teil seal üleval on inflatsioon ei ole minul veel hinda tõstnud!“
„Aga äkki peaksidki hinda tõstma?“  „Seda mina ei otsusta, hinnad paneb Hades paika“  „Või Zeus, ma ise pole ka seda jama selgeks saanud“
Charon loksutas täringuid laisalt pihus. Mingi mõte hakkas aeglaselt kuju võtma. Hea mõte, kuigi mitte kõige traditsioonilisem.
„Kuule, too mulle mõni tölner! Vaata sihuke, kelle omaksed tahavad temast jõuka mehe muljet jätta, kuid on piisavalt kitsid, et kulla asemel ta lõuad vaske täis toppida. Siis on algkapital ka kohe võtta.“
„Rahavahetaja? Siia, siiapoole jõge?“
„Täpselt. Suured rahad vahetab peeneks, müntideta soldatitelt ostab kas kilbi või kiivri ära ja mina muudkui aerutan! Sina võid kulla omale saada, pea see pensionipõlv kätte ei jõua.“
Viimane väide oli kahtlane ja läbimõtlemist vajav, aga kulda võis ikka vaja minna.
„Ihne nagu surm“ ei öeldud asjatult.

***

Paari päeva pärast oli rahavahetusputka Styxi paadisadamas püsti nagu oleks see seal juba sadu aastaid seisnud. Tölner oli esialgu segaduses, kuid kuulnud, et kohapeal saab kastide kaupa raha kokku ajada ilma, et seda millegi peale kuluks, jäi ta kohe nõusse. Selline elu – kulda voolab sisse, ainult  pisikesed maksud surmale pihu peale ja väljaminekuid pole – oli ta eluaegne unistus, vähemalt peale surma sai ta igatsus tõeks.
Tölner oli rahul, sest raha muudkui kogunes.
Charon oli rahul, sest ta ei pidanud enam hingesid prügina jõkke loopima ja mõnel vaiksemal hetkel oli nüüd keegi, kellega lobisedes igavust peletada.
Ainult Thanatose hinges kripeldas. See viis, kuidas Charon end rahavahetajaga juttu ajades leti najal sirutas  ja oma takuseid juukseid kohendas oli kuidagi...vale... Mitte kunagi ei teinud ta seda Thanatosega rääkides. Aga tölneri ees..
Surm ei tahtnud seda tunnistada, aga see oli vist kadedus, mis teda pures.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar