Juhuslik mõte

Ma peaksin praegu olema juba ümber lülitunud töömurdmise režiimi, aga ei tule kuidagi välja. Mul on arvutis fail igasuguste poolikute ja valmis, kuid trimmimata juttudega, mõnikord on mu amet selgete sinekuurlike joontega ja ma nakitsen võrdlemisi ebaproduktiivselt nende kallal. Alles paar päeva tagasi taipasin, miks see nii vaevaliselt läheb.

Keel. probleem on keeles. Ma töötan päev läbi võõrkeeli kasutades, lülitudes ühelt teisele, teiselt kolmandale, andes edasi ühes keeles esitatud väiteid teises keeles ja sealjuures üritan veel aimata, mis peitub mu rohkete samu võõrkeeli mitte emakeelena kasutavate kirjasõprade kirjavigade taga (nagu nemad kahtlemata ka minu kirju dešifreerivad). 

Kas nii tunnevadki end inimesed, kes istutatakse ümber võõrale maale? 

Emakeelest saab kodune salakeel, mille kasutamine on puhkus....

Mu vanaemaga nii juhtuski. "Laita se kalbassaa nyt haladilnikuuhun ja mene magasiini leipä tuomaan". Nii selgelt on meeles lause, mida juhul kui ma seda lapsena poleks kuulnud, poleks praegu vist tõlkida osanud. 

Niipea kui ei pidanud kasutama sõnu, mis puudusid ta noore ea keeles oli ta jutt voolav nagu oja, kui oli vaja kasutada uusi mõisteid, tulid kivid voolu segama. 

 Jajah, tööle-tööle, kurekesed. 

 *** 

 Uus blogger on vastik! 

 See on mu isiklik "Ceterum censeo Carthaginem esse delendam!"

(Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada!)

Pausist

Võitsin bingolotoga kaks eurot. 

Veel 499998 sellist võitu ja ma olen miljonär. 

Pilet maksis kaks eurot. 

Pidasin vahepeal blogipausi, sest pärast eelmist (väga pikka) pausi uuesti alustades olin kindel, et ei hakka enam kunagi tegema postitusi teemadel, mis mulle TEGELIKULT korda lähevad ja see plaan ei õnnestunud. Mõtlesin pausi ajal, kas lõpetan blogimise üldse ära või lasen neil emotsioonidel mõnikord kaane pealt lüüa. 

Ei ole siiani otsusele jõudnud.  Ennast tundes...mul on väga lennukas kaas.

Ja siis läksin puhta sotsiks kätte ära, mõtlesin, et niikuinii olen juba aastaid sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, olgu siis asi ametlik. Mehele enam ei saa niikuinii, lähen erakonda. Mul on sügavalt suva, mis teised arvavad, aga kindlasti oleks kahju kui seetõttu mõne sõbra kaotaksin. 

See põhjendus, et ju siis polnud õige sõber ei loeks, sõpru on mul niigi enneolematult vähe. Aga on nigu on.

Täna joonistad lehma, homme reedad kodumaa ja muu aur

Üle aegade vaatasin oma blogi arvutist. 

Tulgu püha Isidorus mulle appi, kui hirmus imelik see oli. 

Või pigem lihtsalt hirmus. 

Kogu tekst suurel ekraanil suures kirjas – miks tekst nii suurte tähtedega on, vanaema? Eks ikka selleks, et seda telefoni- või tahvliekraanilt lugeda näeks, lollike! 

Mõnedki on oma blogi välimust muutnud, kui esimene ehmatus möödas, siis näivad kõik õnnestunud olevat. 

 Peaks ka? 

Aga milliseks? 

Või las olla? 

 Küsimused on retoorilised, ma ei plaani neile ka ise vastata. 

 *** 

Tont teab, mida ma üldse otsisin, aga leidsin, näe, ühe filmi subtiitrid, milles nõukogude filmitegijad tänavad härra Donald Trumpi igakülgse koostöö ja abi eest. Koostöö ja abi eest tasuti ilmselt filmirollikesekesega. 

 Kunst ikkagi. 

„Deribasovskajal on ilus ilm, ehk Brighton Beachil sajab jälle vihma“ 

Mitte nagu mingi lehma pilt, kus lehma pole. Muidu on sotsialism saatanast, aga sotsialistlik realism oli tõeline kunst, praegu on kõik üks...teate küll, moosimahutusnõude kasutamine sihtotstarbele mittevastavalt. 

Seltsimehed kunstiasjatundjad ise ütlesid, slaididega illustreeritult ja puha.

***

Kortsukreemi peaks soetama, kurjusekorts ulatub juba suunurka välja. 

Ma isegi otsisin netist nende kurikuulsate süstide kohta, mis, kui reklaame uskuda, veavad šarpei ka siledaks. (uitmõte, üks paljude seast: kas on võimalik, et ma Trumpini sedasi jõudsingi?). 

Süstide kohta leidsin palju, hinnad sealjuures. 

 Ma olen nii kitsi, et kui ma elaks Mehhikos, siis pidude pinjatad oleks mul presentkottidest tehtud, et mitu korda vastu peaks. Ei ole midagi, et kohe kõmm lõhki ja kommid pintslisse! 

Ega me siin mingid miljunäärid pole, et süstide, ptüi,  pinjatade peale laristada! 

Äkki oleks vähem kuri lihtsalt? 

Ei tule välja, sündisin juba selline - kuri. Ämmaemand sai esimese riiu osaliseks ja nii see läks, eksole. las siis olla see kurjusekorts, kaaskodanikud on selle abil vähemalt ette hoiatatud. 

*** 

Valimiskampaania on alanud. 

Ventilaatorid vuhisevad täie hooga, õhk on põllurammust paks. 

Mitte õhus ei peaks see kraam olema, mitte õhus. 

Muide, ma võin eksida, aga veel kümme aastat tagasi oli lolle intenetis palju vähem, nüüd on internet  aktiivselt massides ja aktiivsed massid internetis. Tuleb meelde noorema Kudruse väide tema poolehoidjate kunagise lausvaleliku trükise kohta: „Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette,“ 

 Vastik. 

*** 

Sügis on vähemalt ilus. 

Asi seegi.

Blaah

Ma sain blogimise üledoosi.
Vähemalt kolm nädalat võõrutust, muidu läheb lappama.
Mitte, et see teid huvitama peaks.. :)
Olge siis niikaua terved ja ärge herneid ninna toppige!

Metsas ligunemas

Eile käisin jälle teatris, Vana Baskini Teater, "Metsas ei kuule su karjumist keegi".
Noh.
Vana Baskini Teater oma tuntud headuses. Mis seal ikka.
Aga kui arvestada seda, et näitlejannad olid suhteliselt küpses eas daamid, siis müts maha - vihma sadas nii, et mu näpud olid etenduse lõpuks sellised, nagu need tavaliselt pärast paaritunnist vannis magamist oleks olnud. "Lava" kohal ju pilvedes vihmavaba auku ei olnud, nii, et ...
Pildi tegin ajal, kui etenduseni oli veel piisavalt aega, et ka tühje toole täita jõuaks. Täitusid, igatahes!

Leib, armastus, tarkus (petta saate!)

Nägin just unes, et topin oma riidekapi paokil uksest vormileiva viile sisse. Serviti, teise käega hoidsin ust lahti vajumast.
Toitsin läbi ukseprao oma rõivaid, leib oli mõeldud pintsakitele. Ei, see pole kirjaviga,  nende nimi oligi pintsakid.
Jõle aplad olid. Rebisid leiba käest ja matsutasid, ise vastu ust rõhudes.

Mul on miljon kleiti ja ainult kaks selga sobivat pintsa...kit...
Kümme aastat tagasi olin puhtalt teksainimene. Seelikuidki oli kapis parimal juhul üks.

***
Kas te olete kunagi mõelnud armunute ohkele "miks me küll varem ei kohtunud"?
Lollus, on ju?
Kui nad oleksid varem kohtunud, oleksid nad olnud sootuks teised inimesed ja võimalik, et nad oleks teineteist kogu hingest jälestanud. Mitte, nagu "oo, ilusa madala häälega mees" ja "mm, vormikas  naine" vaid "jõrisev ahv" ja "paks vanaeit"? (No offens, lihtsalt esimesed pähe tulnud arhetüübid!)
Enne kuhugi jõudmist on vaja kogu tee läbi tampida ja see tee on kuramuse pikk.

***
Mu aju kärbub.
Ja mu aju põleb.
Aasta tagasi teadsin kindlalt, et kui ma kunagi peaksin saama päranduse kaugelt ameerika onult või võitma loterii jaagupaja, jääksin ma oma tööd edasi tegema. Võibolla pisut pisema koormusega ja lebomalt, ent siiski.
Täna tean, et ootamatu rahasaju tagajärjel saaks  mu ülemus järgmise päeva hommikul korralikult digiallkirjastatud lahkumisavalduse ja see oleks absoluutselt viimane kord kui ma temaga ühendust võtaks.
Kuidas ma seda küll ootan....

***
Fotojaht...oodake natuke, piinlik on aina vanu pilte pilduda, teen mõne värske ka ka äkki.

***

Käes on suve ilusaim aeg.
Soojad täherikkad soojad (ah, see on väärt kordamist!) augustiööd. Hea, et neid on nii vähe. Luksust peabki vähe olema.
Veel parem oleks ainult äike.

Kellest teistest kui kanadest

„See ongi või?“
Kaagatus oli kile ja pettunud. Oli ka põhjust – urg oli madal, niiske ja...
„Issand, kas need on kirbud? Elusad kirbud?“
Kana, pruun, kõhn, sulimisega poole peal oleva kana, kiiksatas äkki rõõmsalt ja hakkas rebaseuru põrandat väledasti nokaga nüpeldama. Elussöök! Palju elusat sööki!
Rebane sellest rõõmsamaks ei muutunud, kana esimesed sõnad olid teda hingepõhjani solvanud. Tema kodu ikkagi. Rebase meelest oli urg soe, varjuline ja parajal määral väljapääsudega varustatud justnagu korraliku rebase kodu olema pidigi.

Kirbud olid kes ära nokitud ja kes plagama pannud, kana kehitas ennast, sättis nokaga tiivasulgi ja vaatas kriitilise pilguga ringi.
„Sul siin tuul tõmbab hullusti“
Jälle ei sobi, kortsutas rebane kulmusid.
„Mis sul sellest, see on minu kodu, sinu söön niikuinii ära.“
„Oot-oot, ära tõmble, sellises augus hakkad mind sööma? Sa saad kõhutõve ja ussid, mina igatahes keeldun!“ Kana tõstis oma konksus varvastega jala liivaselt urupõrandalt ja vaatas sellel pudenevat liiva põlastavalt. Räpane, fui!
„Miks sa arvad, et ma sinult üldse midagi küsin, loll lind? Ma tõin sind siia, sest mul on nälg. Kohe algab lõuna, sina oled ka kutsutud. Peategelane lausa. Praad,“
Rebase suur suu venis paljahambaliseks irveks.
Kana keeras rebase poole vaadates pea paremale viltu. Seejärel vasakule viltu.  Seejärel kohendas ennast üldse teistpidi  ja vaatas ruuget röövlit üle õla.
"Sa oled vist väga noor?"
Rebane ei saanud aru, kas küsimus oli esitatud pilkamisi või tunnustavalt, kana intonatsioon oli tema jaoks niikuinii üsna arusaamatu. Üks kaagutamine kogu aeg, mine võta kinni...
"Ma olen sulle..." kana hääl muutus madalamaks, peaaegu võinuks vanduda, et sumisevaks, "...esimene?"
Rebase naeratus valgus minema. Alguses suunurgad, siis silmad, järgmiseks kadusid hambad huulte taha peitu. Kuidas ta teab?
"Mis tähtsust sel on?"
Ah, vale vastus, nii läbipaistev, sama hästi oleks kohe võinud "jah" öelda.
"Kana läks elevile, ajas ennast kikivarvule ja saputas tiibu. Uru lagi reageeris sellele ehmatava koguse liiva alla pudistamisega.
"Noooo!! Ma teadsin! Sa oled ju rikkunud peaaegu kõiki kanavarguse reegleid, kõik on valesti, lubamatult valesti!" Kana hääles oli tunda üleolekut ja rahulolu. Milline kollanokk! Ja milline iroonia peitus väljendi "kollanokk" sidumisel rebasega!
"Kõigepealt: ma olen elus! Ükski normaalne rebane ei vea endale pessa elusat kana"
Oi-oi. Ebanormaalne ei tahtnud rebane kohe kindlasti olla. Äkki saab seda viga veel parandada? Rebane ajas hambad paljaks, seekord kohe kindlasti mitte naeratamiseks, ja proovis kana kaelast haarata.
"Pea nüüd hoogu!" tegi kana pika hüppe tahapoole, rebase hambad kahmasid tühja, "tasa-tasa! Urus ei tohi kana tappa, sa oleksid pidanud mind kohe murdma!"
"Mis siis urus murdmisel viga on? Saabki värskema söögi, peaaegu siputava..?" Rebase hääl oli iroonilisevõitu.
"Eee...halb karma," kana kaotas hetkeks mõttelõnga.
"Halb kana? Halba kana pole olemas, tohman," rebane tundus isegi võidurõõmus, "kana on kana, alati söödav!"
Kana sai enesevalitsuse tagasi. Pisike pea, lühikesed sünapsid, kiire mõtlemine.
"Kui sa oma toidu urus tapad, hakkavad kõik teised rebased sind veidrikuks pidama. Noh, nagu kärnatõbiseks või nii, kes sellisega tuttav tahaks olla? "
"Kuule, rebased ei suhtle omavahel nii palju kui mingi... mingi kanakari. Mul on täiesti kama kaks, haha, kana kaks, kelleks mind peetakse!"
Kana vaatas lakke nagu oleks ta sealt ideid otsinud. Vaatas vasakule. Paremale. Urg, rebaseurg, sama, mis viimased tund aega.
Kana pööras oma klaaskuulikestena läikivad silmad rebase poole, too mõõtis just pilguga vahemaad enda ja kana kõri vahel. Pool hüpet. Naksti!
"Nad võtavad su uru ära!" Kana hääles oli paanikat,  ta näis rebase kodu pärast siiralt mures olevat.
Rebase hüppevalmidus kahanes silmaga nähtavalt. Kuidas võtavad ära? Kes? Miks?
Kana taipas, et tabas kümnesse.
"Nad võtavad su uru ära, sest sa ei ole seda väärt! Seda ilusat, õhurikast, keerulist ja õhurikast (issand, ma kordan ennast, appi! mõtles ta rääkides) ilusat urgu! (kuradi liivaauk! mõtles ta veel) Nad näevad, et sa ei oska kanagi reeglipäraselt murda ja sellepärast võtavad!"
Mõjus. Rebase esijalad võbisesid, ehmatus oli ta mõistuse halvanud.
"Kes NAD?"
"Teised rebased. Need, kes on juba kanu murdnud," kana hoidis pinget ja tempot üleval, "aga ma tean, kuidas sa uru päästa saad!" Hiljukesi surus kana jala uru külgsena, varjates oma liigutust tiiba justkui kohendamiseks sirutades. "Sa pead mind tagasi viima ja seal maha murdma, siis tassid mind jälle siia ja sööd ära!"
Ot-oot, siin midagi ei klappinud, jõudis rebane mõelda, kas ta enne sama uru kohta mitte ...kana kangutas varvastega urusena, sellest pääses robinal jooksma suur liivahunnik.
"Nad tulevad!" kiljatas kana kõrvulukustava kaagatusega, "ruttu! Vii mind tagasi!"
Paanika on nakkav.
Alles kanaaias, nähes tagasi tassitud kana kiiret jooksu lauda poole taipas rebane, et asi pole õige. Kana jooksis ja pudistas taguotsa küljest sulgi laiali, ise täiest kõrist röökides, koer kargas trepilt ning tormas vaatama, mis seal laudanurgas toimub, majast kiirustas inimene koera haukumise põhjust kontrolima...
Lühidalt: hea, et koer oli vana ja aeglane. Vedas, et inimese visatud kõblas lendas kaugelt mööda. Kanade maitseomadused on niikuinii ülehinnatud. Hiired on sama söödavad, võimalik, et paremadki.
Lollimad kindlasti. Vist.

***

Ühel õhtul lugesin oma kanad üle.
Üksteist, täpselt nii palju, kui pidi.
Järgmisel õhtul oli kuudis kümme kana.
Ma otsisin taskulambiga paar tundi põõsaaluseid ja puuoksi pidi - pole.
Selge, hakkab pihta.
Vedasin kanaaia kohale võrgud, kindlustasin viimase kui prao ja pilu, panin kanakuudi ukse taha ööseks tankisuuruse toe. Koidikul väljus kuudist kümme kana, olin veel hommikulgi närvilisevõitu ja lugesin nad igaks juhuks üle.
Õhtul istus õrtel üksteist kana.

Minge...minge õige metsa!

Vaba tahe

„Minu-sinu“ laine rullub blogides.

Kõiki teemassepuutuvaid mõtteid ma lugeda ei saa, paroolimüür ju ja ma ei ole kunagi leidnud endas julgust kelleltki küsida „kle, ma nii tahaks su padja alla peidetud päevikut lugeda, ah?“

Kuna laine on sealt vahepealt läbi hiilides jälle rahvusvahelistesse vetesse jõudnud loen juba mitmendat päeva haiglaselt apla uudishimuga kommentaaride arengut, selgelt on näha kivi, mille otsas kõik kobrutab.  See on ebanormaalselt kaasakiskuv pilt, vahepeal tahaks nii sõna sekka öelda, kuid ma natuke kardan, et juhtub, nagu mõnikord blogides juhtub – „sa ükskord ütlesid mulle pahasti, sinu sõna ei loe!“

Muide – ma olen oikuitihti jätnud kommentaari kirjutamata, kui tundub, et see lõikab kellegi omaruumi pikalt sisse. Sellest hoolimata tajun, et teinekord on mu taktitunne nagu kärbatanud rosin.  Sellepärast jätan igaks juhuks praegu mind kirjutama provotseerinud lõimele viitamata, võibolla on seal aeg juba tuule vaibumiseks.

Marjad, herned, lillepõld.

Selles järjekorras äkki?

Kui mu lapsed olid väikesed, olin ma vaene.

Oot, see on väga vähe ütlev lause.

Ma olin VAENE.

Vaesed ei ole need, kes ostavad riideid teise ringi poest ja otsivad toiduletist odavama kaaluhinnaga vorsti.

Vaesed on need, kelle ainus lootus riiete saamiseks on tuttavate juhuslik headus (näe, mul on siin.. põrandalapi ikka saad...?) ja kelle peenramaa pole hobi, vaid hädavajadus. Ja hoidku head haldjad labida murdumise eest, sest uue eest peab maksma raha!

Ma olin üpris suurele suguseltsile ainus teadaolev maasugulane. Ehk siis see inimene, kelle juurde soojal puhkuseajal külla sõita ja imetleda: „Issand jumal, küll siin on hea elada, vaata, MEIL linnas on raske: kütte eest maksad ennast sandiks ja tead, mis marjad turul maksavad? Kuule, kui ma nüüd tagasi minema hakkan, korja mulle õige paar liitrit marju ja porgandid on sul ka niiiiii ilusad...“ Kui ma ei teinud sellest välja, siis marjad jäid küll võtmata, sest nende korjamine on tüütu, aga porgandipundi peenralt kaasakatkumine käis nii väledalt, et ma ei saanud arugi.

„Sul on nii palju, kahju on või?“

Seina lõi ette korral, kui üks sugulane tuli külla koos sõbrannaga, kummalgi korralik kümneliitrine emailämber näpus, et endale koju punaseid sõstraid korjata – sul on neid ju nii palju, me ISE korjame endale!

Siis lõi kaane pealt. Mul oli neid marju endal vaja, talv tuleb vältimatult igal aastal ja lapsed talveund ei maga.

Ma kannan suguvõsa selles harus siiani ihne sugulase tiitlit. Kas ma hoolin? Jah, natuke ikka, sest mul pole olnud võimalust seletada, miks ma selline olin. Ma tean tegelikult, et nad poleks niikuinii aru saanud, kuid kaitsekõnele on õigus isegi mõrtsukal. Aga ikkagi – ma ju enne lubasin peenralt sibulad pealsetuteks munadeks murda, sest roheline sibul maksab turul raha ja maasikapeenrast sai ju varem oma kõhu lahti süüa ja piima võis linna kaasa saada („kuule, mul pole purki kaasas, annad äkki..? – andsin, sest sugulane ju, ehkki purgid, kes mäletab, olid ka defitsiit...).  Miks ma äkki vihaseks sain? Nad tegelikult ei küsinud kaugeltki mitte alati luba ja alati, kui luba sai korra antud, eeldati, et see kehtis alates andmise hetkest nüüd ja igavesti. Äng kuhjus ja kuhjus ja kuhjus...

Ma arvan, et need kõrvaliste teede äärsed põllud, millest möödaminejad mõnekümne kauna kaupa võtavad võivad olla just need kaks nõmedat emailämbrit.  Inimesed ei ole ilusad ja head, inimesed käivad põllus kotiga ja need on ikka korralikud puuda kartuleid mahutavad sekid.

„Ma ju ainult siit servast“

„ma ju ainult üks kord“

„sul on ju põlluservas ei kasvagi herneid, mis sa karjud, ma ainult paar sammu astusin põllu sisse?“

„vaata kui suur põld see on,  kade oled või?“

Poes peab nende eest maksma.

Kui põllumees on need ise korjanud ja tee ääres neid müüb, peab nende eest maksma.

Kui poes herneid süüa või hernemüüja leti ääres kaunu lüdima hakata, siis see pole õige asi.  Aga põllult võib? Kui palju võib?  Kuidas on põllul herned tasuta ja letis tekib neile hind?

Oh, ma ei ütle, et ma ise pole seda kunagi teinud. Olen. Aga ma tean, et mu tegu on tegelikult varastamine. Jah, ma varastan võõrast põllust herneid.  Ma ei saa ennast vabandada sellega, et tal on palju ja mis need kümme kauna siis ära ei ole, tegelikult käitun ma nagu minuga käitusid need „sul on ju palju“- linnasugulased. Maastaabid on teised, aga põllumehel on hernepõllus teinekord kuradi palju „linnasugulasi“ ka.

Mis tuletas mulle meelde, et sel aastal ei ole ma võõraid herneid söönud. Empaatia põllumehe suhtes on üldiselt kogu selle aasta põllumeeste kottimise taustal varga minus uinutanud (ei julge veel kirjutada „tapnud“. Liha võib olla nõder)

A muide, kas mäletate lillepõldu?

Kõik tegid ju ainult mõne foto. Ühe jalajälje. Ja üleüldse, seal oli juba rada ees, nemad ei tallanud midagi...

Tuli väga maainimesekeskne.

Mis siis, ma sellest julgen vast kõige rohkem arvata.

Põldu küntakse, külvatakse sellele seeme, väetatakse, mässatakse umbrohutõrjega, siis tuleb keegi, kes võtab ainult kümme kauna, neid tulijaid võib vabalt olla sada ja kaunade arvule võib mitu nulli taha uhada ja siis peab põllumees sügisel ka selle põlluosa kombainiga üle käima ja hiljem ära kündma. Saamalistele on need tasuta herned. Põllumehele on see saamata palk.

Ma’itia. Herned on lihtsalt üks sõna. Kas midagi muutuks, kui asendada  „põllumees“  „kudujaga“ ja „herned“ „sokkidega“? Kõrvarõngas ja juveliir - "tal on ee üksik niikuinii ja pole kõige ilusam ja üldse, tal on ju neid palju"? Ahistaja ja ahistatav - "mis see tissi krabamine sulle teeb, ei võta ju tükki küljest, aga mul on kohe palju parem!"

Sama asi ju. 

Küsi ja sulle antakse. 

Mitte alati. Sa ei tea kunagi, millal emailämbritega on vehitud.

Aga sa oled vähemalt austanud teise inimese vaba tahet. 

Võttes jätad sa ta sellest ilma.

Dinosaurustest

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama faktist, et mai lõpus murdis rebane maha kõik minu kanad. Kaevas end aia alt läbi ja pidas sissesaanuna verist klaperjahti.
Oleks ma rebane olnud, oleks ma samamoodi käitunud. Moslem oma neljakümne neitsi seltsis paradiisis (Olgu, üheksateist. Mitte neitsit. Kana. Ja mitte moslem. Rebane.) Kolm kana viis täiesti minema, ülejäänud jäid aeda laiali poosides, mis väärinuks Géricault' pintslit.
Muidugi oli mul kahju, kohe väga kahju oli, aga ma olen maakas, mets on maja taga, metsaga peab arvestama. Seekord läks punkt metsale. Või metsa. Igal juhul mina kaotasin, reps võitis. Mis mõte on looma peale vihastada?
Vahemärkusena: kord elus on metssead mu talvekartuli üles võtnud, viimse mugulani, ainsa ööga. Kas ma vihastasin? Natuke ikka. Aga ausalt, mida see paremaks tegi? Lihtsalt hästi hea makaroniaasta oli seekord. Samas - juhtunuks see kümme-viisteist aastat varem, oleks ma õnnetusest oimetu olnud, tol ajal oleks selline kaotus mulle talvel palju kasinamat toidulauda tähendanud. (Moraal sellest: hästi elame, kodanikud, liiga hästi!)
Algul olin kindel, et aitab, ei ühtegi kana enam. Siis arvasin, et kunagi järgmisel aastal ikka võiks. Seejärel...
Nüüd on mul kanaaia võrgu allservas täisring maase kaevatud plekki. Kanad ei saa enam lusikaga tunneleid kaevata ja rebase maniküür rauda ei võta. Lisaks lehvib võrkaia küljes kuldseid linte (ümber tammepuuuu...) lootuses, et rebased ei ole diskolembid.

Uued kanad on jubedad.
Ma olen elus palju kanu pidanud, aga nii inetud on mu loomaaias esimest korda. Kui need elukad kastist kuuti said, oli esimene mulje, et kanad on otse restorani abikoka käest katkumiselt päästetud, roosad reied ja taguotsad välkusid ning paljad seljad olid vaevalt tiibadega varjatud.
Nüüd on nad veidi üle nädala saanud õues käia ja kintsud-pepud on kenasti pruuniks päevitanud, põõsa all konutamise asemel kraabivad rohu sisse sitikaotsimisradasid ja tikuvad mu lakitud varbaküüsi haamerdama, kui neile pipstükke ette kannan,
Koledad on nad ikka. kujutage endale ette, et avate kanakuudi ukse ja näete pesal istumas kana rümpa, millel on tiivasuled unustatud katkuda ja pea on sellel ka veel otsas.
Võeh...
Munevad.
Tule Ansip appi, kust nad selleks niisuguste rääbakatena ometi jõudu võtavad?

Meemilistele aitäh!

Vahepeal põrkas blogide vahel tore meem ringi - tehti üksteisele komplimente ja paisid, kiideti erinevaid omadusi, mis ühes või teises olukorras üksteisele kasulikuks võiksid osutuda,
Minu poolt üks kõrvuni naeratus ja suur aitäh, leidsin ka end mainitute seast.
Tore meem on, aga kuna näib, et inimestega suhtemisel kuluks mulle praegu ära kuulus vihatõlk Luther, siis ootan kuniks natuke vanemaks ja rahulikumaks muutun, nii umbes viiekümne aasta pärast võtan teema uuesti üles. Olge siis varmad lugema!

?

Kui Kreeka maasikakasvatajal on sulane Bangladeshist, Hispaania omal põllutööline Marokost ja Poola talupoeg palkab Ukrainast hooajatöölise nagu soomlanegi ning Eesti maaharijale raiutakse, et "see pidu on nüüd läbi, maksa palka, mille eest kohalik tormab ajakriitilist hooajatööd tegema", siis kas see pole mitte omamaise tootja viskamine kõlvatu konkurentsi piraajasid täis akvaariumisse?
Kas oleks palju loota, et keegi võtaks valitsusse tööle inimese, kes oskaks majanduses näha kausaalsust? Kasvõi Ukrainast?
/Marsib oma isiklikku 5x10 maasikapeenart rookima/

La bella vita è finita

Nüüd on jama majas.

Tagasitulek kodukontori maailmast, kus kammima pidi ainult siis kui sahtlist teelusikad otsa said ja igalt poolt mujalt oli juba otsitud, päevapealt kontorisse, kus rinnahoidja kleidi all on rangelt ja vabatahtlikult soovitatav on keeruline. Seda keerulisem, et mu kabinetikaaslane soovis vahepeal isegi vestelda.

"Mida ta tahab? Miks ta siiapoole vaatab, oioi, kuidas reageerida?" (Juhm naeratus on ehk abiks?) "Tuleb lähemale, veel lähemale, kaks meetrit on otsas issandjumalküll, nüüd on liiga lähedal.." (kangestun)

Kolleeg üritab arendada kerget seltskondlikku vestlust. 

"Mõrtsukas! Tagane minust!"

Ja kogu selle ajutsirkuse juures ei tule meeldegi, milleks need distantsihoidmised vajalikud on või muud sellist. Lihtsalt mu omaruum on vahepeal hirmuäratavalt laiaks valgunud. Endiselt nokin nina ja närin küüsi. Mkm, mitte järjest. Nii rõve pole isegi mina.

Jäine ilm on vahelduseks hea.

Ei ole sisemist sundi (tuntud ka varjunime "südametunnistusepiinad" all)  aeda laamendama minna. 

Blogipuu uus kontseptsioon on põnev. 

Auto24, porno ja Postimees. 

No tee neil nüüd vahet.

Järjehoidjateks mõned head blogid ka, aga üldpilt on ikka kõvasti lappama läinud.

Ega ma muidu ei viriseks, aga ma ise ka ei ilmu enam seal nähtavale. Päris pikk viisteist minutit oli, aga otsa sai.

Kas bloggeri formaadimuutus blogi köögipoolel on midagi, mida tagasi pöörata ei anna? Ma olen stagnant, ma tahan vana luukere tagasi!

Need miljon viga, mis pealkirjas on.

Palun vabandust.

Las olla, kui just roppus pole.

Nakkav eremiitlus

Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.

Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.

Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.

Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..

..aa, sedasi siis...

Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.

No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"

Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?

Aga mida siis paremat oodata oli?

Minust on saamas sotsiopaat. 

Poes märkasin.

Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.

Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.

Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 

Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 

Märkas.

Kurat.

"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"

Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 

Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.

Kroonika. Kahe o-ga

Nädalavahetusel feilisin korralikult.
Emakeeles: kukkusin aiapüstitamisüritusel läbi, katsel kaevu suvereziimile seada leidsin õuekraani toru tihendid mõrastena ja üleüldse....
Käivitasin plaani B.
Reedel tuleb poeg ja maksab memme vaeva kontaktivabalt ning kahemeetrise distantsiga, minu asi on tuua bensiini, diiselkütust, kaevutoru tihendid ja märkida aiapostide aukude kohad valge ristiga.
Võibolla mängime lapsukesega hiljem pannkookidega diskgolfi, mine seda memme tea, eksole. Tuppa ei lase, tööriistad on igaühel omad nagu tööriidedki.
Igatahes, ma ütlen, seltsimehed, igatahes!  Eraldatuse saar ei ole alati päris saar, mõnikord on see rohkem nagu poolsaare moodi saar. Minust on saamas maavanaema, kes vingub kui maa on harimata ja undab kui marjad põõsas kuivavad. Kunagi palusin lapsi, et nad esimeste selliste märkide ilmnemisel mind teovõimetuks kuulutaksid või maha laseksid, aga ju neil pole meeles. Veab mul....

Sel nädalal olen ülemuse korraldusel kodukontoris ja no ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma tegelikult ka töötan! Kaheksa tundi päevas!! Puudugi jääb ajast!!!
Õnneks ühest endale antud lubadusest pean kinni: kell neli läheb läpakas tuttu, aamen selle peale.  Tööpäev saab läbi ja kogu lugu. Taevas ei kuku alla, tõepoolest, kontrollitud asi.
Kahju, et sel nädalal pole enam ühtegi veebikoosolekut plaanis. Mul tuli ühe piiritaguse kolleegi taustamängijast koera haukumist kuuldes idee järgmise koosoleku ajaks omale kana tuppa tassida, loodan, et dinosaurus taipab õigel hetkel muneda ja sellest suurteost kogu maailmale häälekalt teada anda.
Hea, et me videokoosolekuid ei pea, me oleme kõik õnneks niiiiiiiiiiiiii koledad. Ja kammimata.
Äh, mulle ikka meeldivad mu kanad.
Pajutibude aeg on praegu.
See teade on neile, kes kanu võtta ei saa.

Jälle märkmed kroonikaraamatusse

Nädalavahetuse peale mõeldes.

Kumb oleks mõnusam:

   a. Lösutada teleka ees, süües kõikvõimalikke rammusaid, ebatervislikke ning hanenuumana mõjuvaid roogasid ja vaadata netist motiveerivaid "treeni kodus nagu loom"- videosid või

    b. Treenida kodus nagu loom, samal ajal telekast vaadates rammusate, ebatervislike ning hanenuumana mõjuvate roogade valmistamist?

Küsimus on retooriline, keegi ei pea vastama. 

Kohustuslik "olemeõigekõikkodus"- kassipilt ka. Poseerib boss nimega Kartul (tal on lühike priske kere ja jalad nagu kartulisse turgatud orgid)

Kassid on türannid. Ma üritan neilt õppida, aga laiskus ei lase.

Tegelikult ei tee ma nädalavahetusel alguses loetletud tegevustest ühte ega teist. Mul on 25. meetrine rull aiavõrku, mitte ühtegi aiaposti, fiskarsi labidas ja moreenpinnas. Kanakoloonial on kitsas, nende jalutusruumi on vaja laiendada, postidega saab põnev olema - saag on, aga käima ei lähe.
Tegelikult on mul nii selle takistuse kõrvaldamiseks kui ka kevadise maaharimise jaoks lahendused olemas, ma ei põe. Elu on kui mitte lill, siis naadivars ikka.

Paast

Paastuaeg on.
Loobumiste aeg. Me paneme käest oma lemmikmänguasja ja tekitame ise endale kiusatuse, millele vastu panemist nimetamegi paastuks. Paast on nagu lein loobutud mõnude pärast.
(Kirjutasin terve selle väite algul umbisikulises vormis, nagu see mind ei puudutaks. Puudutab ikka, uskumatu olemisest hoolimata, sestsp muutsin vormi)
Kunagi oli paastu põhikiusatus toit Muide, kas polnud kaval sättida paastumine kevadesse, aega, mil talvised varud niikuinii otsakorrale jõudsid, kokkuhoid oli aasta selles lõigus paratamatu?
Sel aastal lükkas loodus meile kõigile kaela vajaduse paastuda liigsest lähedusest. Mitte vaimses mõttes, ikka füüsilises. Ärge mõelge vasakule, te saate aru küll. Karistus patustajatele on karm, raske öeldagi, mis neist on hullem - kas ise haiguse läbi kannatada või elada teadmisega, et oled teistele tõbe  või surma jagada aidanud.

Ma ei tule sellega päris hästi toime. Ei, ma ei ole libastunud, kuigi kiusatusi on.
Näiteks on mul tunne, et see jaburate kirjutiste plahvatus siin blogis on katse tegeleda pimedates nurkades kügeleva üksildusega. Kauplemisfaas.
Kaks käidud, kolmas käsil, kaks veel minna.  Depressioon ja leppimine, viimane faas on läbimata tegelikult paljude eluprobleemide osas. Kuid...edasi, Kentuki poisid, Tallinn juba paistab või mis see oligi. 

Seltskond loeb

Produktiivne päev oli.
Pidasin töökollektiiviga maha mitmeid asjalikke tööalaseid arutelusid.

Sattusin peale viilivale valvurile, ta põikles kõrvale nii selgitustest kui fotole jäämisest.

Kohtusin bossiga.

Nüüd on aeg väljateenitud nädalalõpurahuks.

Kalorivaba koogi retsept Ritsikule

Ritsik tahtis kalorivaese koogi retsepti. Kirjutasin selle algul kommentaariks, aga ropult pikk sai.
Jube hea kook on, ausalt, aga siis peab seda pisut teisiti ... menetlema äkki?


Vahusta  kolm munavalget kolme teelusikatäie suhkruga.
Sedasama tee kolme munakollasega, lihtsalt suhkrut lisa kolm kuhjaga supilusikatäit.
Sega eraldi kausis kolm supilusukatäit jahu ja kolm teelusikatäit tärklist.
Nüüd on sul kolm kausikest võlukoogi koostisainetega.
Vaata, et käepärast oleks keev vesi.
Tilk brändit ei tee paha. Brändit võib natuke rohkem olla kui tilk. Sorts võib olla või isegi paar korralikku punnsuutäit.
Usu, seda võib vaja minna!
Pane käeulatusse ohtralt võiga määritud koogivorm.
Sega kõik kolm kausitäit omavahel õrnalt ja tundlikult kokku. Ettevaatlikult, nagu teeksid magavale lapsele pai.
Segamise ajal lisa kolme supilusikatäie jagu keevat vett ja tilk brändit. Tilk, mitte enam!
Vala segu koogivormi ja suska kiiresti kuuma ahju.
Nüüd pead akna lahti tegema, ahjust tuleb nii head lõhna, et las naabrid kadestavad.
Niikaua kui kook küpseb korista köök. Pole ju palju koristada - mikser, paar kaussi, natuke jahutolmu ja munakoored.
Brändi las olla, veel pole aeg!
Kook on valmis kui sellesse torgatud tikk jääb puhtaks.
Seda tead sa niikuinii isegi.
Tõsta kook ahjust välja. Mmm, see lõhn!
Las aken olla lahti, las naabrid kadestavad!
Kui sa võiga ei koonerdanud, saad koogi kergesti vormi küljest lahti, pane see taldrikule või mis sul seal  parasjagu õiges mõõdus ja käepärast on.
Nüüd võta taldrikul või mis iganes alus seal on servadest kinni ja tõsta kook silmadele lähemale. On ju ilus? Pealt natuke suhkruselt kleepuv ja samas krõbe? On?
Nüüd lase käed allapoole, umbes vöö kõrgusele. Võta hoogu ja viska kook aknast välja. Kui on kallis taldrik, siis seda ära viska. 

Nii.

Nüüd läheb sul brändit vaja.
Aga koogist need kalorid ei tule!

Kodukontor vol2

Hommikul annan kodus töötamisele uue võimaluse.
Mõnel üksikul päeval saan oma tööasjad niimoodi sättida, et mu füüsiline kohalolek pole oluline, piisab arvutiklaviatuuri lõhkumisest.  Heal juhul pole isegi telefoni vaja.
Selle päeva eelduseks on kahtlemata vähemalt paar päeva tihedat seltsielu teiste inimestega. Paljude inimestega. Mõnikord kitsas kehvasti ventileeritud ruumis, mõnikord veidi lahedamates oludes, nii lahedates, et isegi õlad ei pea kokku puutuma.
Minust on saamas sotsiopaat.
Samal ajal olen end aina sagedamini leidnud avastamas üksildust. Ei ole hea.
Küllap see on asjade loomulik areng. Tulevik oli eile ära, nüüd on üks lõputu viimane täna.  Ma tean, et päeva pikkus on enda valida. Hea seegi.


Kodukontor niisiis.
Kuidagi inetu tundub oma kodu tööga pilastama hakata. Ei kujuta ette, kuidas oma köögilaua peale laotada laiali õlised ja otsast pisut roostet pudisevad kirjad, fotod, väited. Kindlasti ma viilin vahepeal natuke ja käin oma dinosauruseid kantseldamas, kolmveerand neist on minu majapidamises alles kollanokad, paar päeva koos vanade olijatega õrt jaganud.
Kanad käituvad nagu naistevangla asukad ameerika filmis. Paar laiade õlgadega butch'i küna juures laiamas, kamp hädapätakaid kuudi nurga taga suitsu kimumas, mõni niisama ringi jalutamas. Keegi saab peksa, keegi jookseb munele.

Aga seda ma tööl ei maini.
Kodukontor. Kõik kaheksa tundi jutti, loooooomulikult....
Munaputru tahab keegi?
Või pannkooke?
Homme teen. Olge jaol.

Kodukontor, minup...

No ma tõepoolest püüdsin, ausõna!
Isegi ärkasin piisavalt vara, et oma töölt kaasa lohistatud läpakas köögilauale tööpäeva alguseks lahti kerida ja tööpoos sisse võtta, näpud klaviatuuri kohal harali nagu saekaatri ämblikud.
Mis ma sinna parata saan, et tehisintellekt mulle trääsa näitas.
Itimeeste bande oli VPN-seadeid nokkinud ja mina, kes ma teadsin, et kuu aega tagasi sain veel vajadusel kodus oma töölauale siblima enam sisse ei saanud. Hakka või postituvide ja krihvli ning tahvliga tööle.
Istusin autosse ja sõitsin tehasesse.
Kes iganes küsis, et miks ma seal olen, kui meilis ometi teatasin, et töötan kodus sai mokaotsast vastuse, et ma elangi tehases, kuidas nad siis ei tea.
Niisiis: ohutu isoleeritud tööpaiga asemel uhasin lõpuks ikkagi tehases ringi, suhtlesin inimestega, kes eelistavad vestelda maksimaalselt kahekümne sentimeetri kauguselt, seisin ühe punnülemuse ja tolle alluva vahel, kui nad teineteise peale karjusid nii, et vihma sadas ja tegin makrofotosid, nina vastu detaili ning minu nina ja detaili vahele tikkuva kolleegi nägu kogu aeg kaadrit rikkumas.
Minge kukele, ma olen "kaasuvate krooniliste haigustega vanemaealine naisterahvas". Ma ei taha, et seda lauset epikriisist loetakse.
Homme lähen metsa ja kui seal peaks kasvõi üks karu köhatama tõmban ta pahupidi nagu soki.